Peebu mälestuseks!
I
VÕITLUS KASSIDEGA JA MUUD TÄHTSAD TÖÖD
Pombi pikutas õue aidapoolsel serval, kus õuemuru polnud rikutud ei väravaist sissesõitvaist vankreist ega toa juurest aida juurde komberdavaist saapaist. Tema pea kohal sahisesid tasakesi põlispärna laiad lehed ning õunapuuaia varbade vahelt vilksatas tema seljale ja jalgadele mõni loojuva päikese leige kiir. Ümberringi kasvas kastehein, mis just parajasti oli löönud õitsema. Selle lehetuppedest välja sirgunud kõrred näisid mingi kääbuste männimetsana. Seda vaadeldes langes ta tähelepanu otse tema küünarnukkide ja käte ees õitsvatele kollakatele murukammelheintele, mis näisid nagu härjapõlvlaste õunapuud, oksad täis magusat vilja.
Talu õuemuru on sel tunnil täis elu. Peale palavat päeva iga putukas ja roomaja ilmub välja kuskilt lehevilust ning sääsed sumisevad sammastena taeva ja maa vahel. Pombi tähelepanu langes ühele putukale, kes ronis üles mööda kammelheina tüve. Jõudis ladvani ning liigutas imestusest vurru, kui leidis, et siit tee enam edasi ei lähegi. Tuli siis alla tagasi ja jooksis varsti jälle üles, nagu uus sulane Joosep jooksis õhtul nurmele tagasi, olles päeval unustanud sinna tubakakoti, ränikivi ja tulise, ühesõnaga kõik oma suitsetamisriistad. Nii putukaski jookseb kõrt mööda üles-alla ja näeb vaeva seepärast, et tal on tühi pea ja see tühigi ei seisa korras.
Heinateoeelne palav päike oli jõudmas oma teekonnaga metsalatvade lähedusse. Pikk jaanipäevaeelne tööpäev oli võtnud õhetama temagi näo, ta punetas, nagu oleks saanud heale kaubale kuutõrvajatega, kellel juhuslikult oli kaasas mingit uut punast välismaa tõrva.
Ka Pombil oli veel veres roidumust päevasest palavusest ning pikutades pärnapuu all ta tundis mõnuga, kuidas jahenev õhk toob imeväärset karastust. Päeval pea oli nagu mingi pressi all, mis surus mõtted kõik ukselt tagasi. Nüüd ta aga märkas, et mõtted jällegi hakkavad töötama, ning ta südamel lasuvad peremehemured võisid julgesti asuda ootama oma lahendust. Nüüd õhtuvilus pidi mõne osaga neist saama toime, kuigi sõrmekontides tundus veel päevase palavuse nõrgestust ning neid tuli pisut sundida vedama pliiatsijuppi üle taskuraamatu lehekülgede, mis seisis lahtilööduna ta ees.
Kaua oli Pombi kogunud mõtteid, et panna kirja tähtsaid asju. Pikutamisest juba kõhusooned tundsid venitust ja seetõttu hakkasid pähe kippuma teised mõtted. Viimast korda ta andis nendele järele ja keeras enda selili.
Sel suvel juba mitmed korrad ta oli vahtinud nii taevasse. Kevadel ta oli seejuures mõned korrad kujutlenud, kuidas on muutunud see vaade taevassegi, kui ükskord on siin õuel valmis see suur pilvelõhkuja, mille Pombi kord ehitab praeguse sammaldunud katusega elamu asemele. Ei ole siis nii, et pilv laotab ennast mööda taevast nagu tahab, osa ruumi võtab siis enda alla Pombi maja. Kui pilv tahab siis tulla, siis tulgu, ega neid keegi valvata saa, kuid hoidku silmad lahti ja ärgu löögu pead vastu uue maja katust, nagu Pombi ristiisa Priidu Lehem lõi kord pimeduses nina valusasti vastu kilomeetriposti.
Viimasel ajal seesugustest unistustest oli saanud juba villand. Pombi leidis, et mõni teine sort unistusi on veel veetlevamgi kui need, mis said alguse vana Jaagu lubadustest kevadel. Vahel see kõrge valgeseinaline maja, mille ülemisel korral asuks veel rida säravaid aknaid nagu jõulukuuse kõrgeid küünlaid, jäi kõrvale. Ilmusid silmisse jälle pommid ja rammumeestega jõukatsumine, hiilis mõtetesse vahel jäneski tihedast laanest, tuli meelde oinas, kellel kaks kõverat sarve ja kutsikas, kelle ta kevadel oli toonud abiks vanale talu haukujale Jõkale, kelle tervis polnud enam rosin.
Uideldes ringi sattus Pombi pilk majakatusele ja sellest tömbi rusikana väljaulatuvale korstnale. See tõi korraga meelde terve hulga mälestusi äsjasest kevadest. Viimasel ajal on olnud täitsa rahulik — nagu kevadel vaikseks jäi, nii kõik ka vaikne ongi. Kes võõras usuks veel, et samas korstnas kevadel oli kinni Üdsimärdi nõiaeit ja vana Üdsimärt, kah nõid, oli kinni otsekohe korstna otsas. Oli mälestatav päev see, mil nõiad tõusid luuavarrel lendu ja kadusid siit igaveseks ajaks. Nüüd aga on nagu igavgi, sest kuskil pole enam midagi kahtlast. Õhk on nii igavalt puhas vaimudest ja kodukäijatest teatakse veel rääkida vaid jutte. Nii ununeb kõik ja pole midagi imestada, kui äkki leidub mõni väikese haridusega inimene, kes enam ei usugi neid lugusid. Kahju, et on alanud elu seesugune äripäev. Ja kuulsad sündmused taanduvad ajalooks, koguni eelajalooks, mille lugudest mõningaid usutakse, mõningaid mitte.
Pombi on käinud õige tihti öösiti luusimas põllupeenardel ja külateedel, et vaadata hästi järele, kas pole kuskil veel mõnd nõiakavalust, salakuulamist või äraandmist, salajast hiilimist või kurjasepitsemist. Kuid kõige hoolsama otsimisega ta ei leidnud ikkagi midagi, millel oleks olnud juures seesugust maiku, mida ei salli Pombi õiglane süda. Otsi või läbi viimane põõsaalune, kaeva või auk maasse — ei kuskil ole enam midagi, millega alustada suurt võitlust oma nutika peaga. Isegi neljapäevaõhtud pole enam ristteedel ainustki tonti, suurtest tondikarjadest rääkimata. Aga vanadel headel aegadel neid olevat olnud igal pool jalaga segada.
Kaua silmitses Pombi neid mälestusi ja tal hakkas kahju, et elu paari kuu jooksul on muutunud nii tühjaks ja igavaks, et ei leia enam endale jõukohast ülesannet. Ja seegi vaikne elu, millele kevadel sai rajatud suuri lootusi, maitseb kehvalt. Kui ilus oli seegi, kui Kapsaraua hurtsikus sai kistud lõõtsa ja meisterdatud uusi asju ja parandatud vanu. Nüüd sai hakatud jahtima selle Jaagu taluga. On teine nüüd seatud korda, pole enam ühtegi suurt mõistlikku mehemuret. Küll on aga hulk neid väikesi muresid, mis alatasa tiirlevad su lähedal nagu parmud musta lehma kallal, neid on rohkem kui kiusajaid kärbseid ja inisevaid sääski sel kaunil suveajal.
Kui aga on hakatud pihta selle talu joondeajamisega, siis ei või seda jätta pooleli. Küll oleks kena, kui sõber Endel oleks juba kohal. Tema kaela võiks veeretada hulk vähemaid muresid. Kuid Endel oli seotud suvekaubaga naaber Põigu juures ja ta ema mölder Pasuna juures.
Kuid sügisel nad tulevad ja siis elul on sootu teine hoog. See lootus lähenevale sügisele tõi Pombi tagasi ta pisut kõikumalöönud töötahte. Ta keeras enda jälle kõhuli ja hakkas lõpuks pliiatsiotsaga kritseldama sõnu taskuraamatusse, mille nimi oli
Sõrasavi talu raamatupidamine.
Selles raamatus olid juba paljud leheküljed maalitud täis Päkalepistiku koolis õpitud tähti. Täna Pombi kirjutas edasi:
Töö nr. 23.
Siin talus oli liiga palju kasse, igat värvi ja karva. Kui mina katsusin neid lugeda, siis ühel päeval sain 24, teisel päeval 27, kolmandal päeval oli vihmane ilm ja kasse oli lagedale ilmunud vähe, kõigest 17. Neljandal päeval oli ilus ilm ja näis, et kõik maailm on täis kasse. Jõudsin lugeda neid 31. Osa neist aimas kurja ja pistis plehku nisupõllule; kes võtab kinni, palju neid pidi olema. Arvasin, et mina oma mõistusega kõiki kasse üle lugeda ei jõua, sest kes teab, kus nad roidavad ringi. Taevatähti on kergem lugeda, sest need püsivad paigal ega poe inimese silma eest kapsalehe varju. Otsustasin jätta kasside lugemise ja vähendada nende arvu, kuni neid jääb järele niipalju, nagu mõistlikud põllumehed neid harilikult peavad. Ühel päeval püüdsime kinni 9 kassi ja viisime paadiga üle jõe. Teisel päeval sain kätte 7 kassi, kuid 3 rabelesid lahti ja ei näidanud enam oma nägu. Sellest vist tuligi, et kolmandal päeval polnud enam näha ainustki kassi, kõik olid kadunud nagu maa alla. Sain teada, et nad on põgenenud põldudele. Nädala pärast nad läksid jälle julgeks ja juba nägin neid kooserdamas mööda õue ja põhuhunnikuid, kust nad otsisid kanapesi. Suure kavalusega sain neid kätte veel seitse tükki ja viisin paadiga üle jõe. Kokku kasse viidud üle jõe 20 tükki. Selle järel maailm oli jälle nagu kassidest puhtaks pühitud. Viimaks nägin jälle neid kogunemas koju tagasi, kuid need olid seesugused kavalad, et nagu hakkasid üht püüdma, nii kõik kadusid nagu tina tuhka. Oli küll kuulda näugumist, aga näole ei tulnud ükski. Mõne aja pärast oli märgata, et kasside arv jälle oli kasvanud.
