Loone Ots
Minu Odessa. Minagi olin Arkaadia teel!
Autoriõigus: Loone Ots ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Epp Petrone
Konsultant: Raivo Raidam
Keeletoimetaja ja korrektor: Riina Tobias
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
ISBN 978-9949-651-92-4 (trükis)
ISBN 978-9949-651-93-1 (epub)
ISBN 978-9949-651-94-8 (epub)
www.petroneprint.ee
VANNITUPPA JA UKS LUKKU
Kahekümneaastane naine pidavat vaba õhtut nautima sõpradega pidutsedes või oma armsa sõbraga miilustades.
Üle kahekümne naine minevat vabal õhtul vannituppa, keeravat ukse lukku ja vee lahti. Ja ligunevat vannis, raamatuga või ilma, aga igal juhul ihuüksi.
Kui elad täisverelist pere- ja muidu elu, saabub ükskord absoluutne nulltund, mil tunned: nüüd tahaks olla ihuüksi. Lihtsalt üksi. Nii, et sina ei tunneks kedagi ja keegi ei tunneks sind.
Suvel 2019 jõuab minu osuti sellele tunnile. Otsus on nagu külma vette hüpata: tuleb end kokku võtta. Olen eremiidimõtet ennegi vaaginud. Kaljukitsed on üldse üksinduse sõbrad. Üks annus üksindust on mulle igapäevane vajadus. Nagu mõned võtavad toidulisandeid, pean mina saama üksi olla, ükskõik, kui seltskondlik ma pealt paistan. Ülikooliajal võtsin kolme voodiga ühikatoast pääsemiseks öövahikoha. Paraku on kõik valvesüsteemid tänapäeval elektroonsed. Ja sinna, kuhu vajatakse mingil põhjusel ehtsat turvainimest, ei hakka keegi palkama küpses keskeas pereema.
Sellepärast avan otsimootori.
Üleilmses ühiskonnas jõuab ööpäevaga kuhu tahes. Aasiasse ega Lõuna-Ameerikasse ma ei kipu. Liiga võõrad. Iisrael ja Tenerife on küll tuttavad, aga pikaajalise üüri seisukohast liiga kallid, enda peale võib kulutada ainult parasjagu. Samas – kehvakeses pugerikus elada ei taha. Ja meri oleks tore. Kreeka? Aga pääs saartele on keeruline, emamaal jälle sügisel ja talvel igav. Enne sügist minna pole võimalik, kalender on tihedasti täis, iga päev arvel. Aga oktoobri lõpu poole, jah, siis on sissekandeid vähe ja neid saab ümber mängida.
Tuleks lähemale, endisse idablokki? Varna? Batumi? Taas on suvelinnad. Isegi kõrbeerak tahaks mõnikord kultuurist osa saada.
Korraga tean. Muidugi. Miks ma kohe selle peale ei tulnud. See eriline linn, see müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, romantilised filmid, hõrgud juudi road ja Must meri. See koht, kuhu eestlane saab ilma viisa ja bürokraatiata, kuigi see asub Schengeni-välises riigis.
Muidugi Odessa!
Odessa, detsember 2019
RR, ODESSA EKSPERT
Helistan koolivend Raivo Raidamile.
Raivo on Odessa vahuveinide Eestisse tooja, ülemaailmse odessiitide klubi liige ja veel palju muud. Tema teadmised Ukrainast on imetlusväärsed. Energia ahhetamapanev. Raivo õnnepäev on siis, kui ta saab oma Ukraina-jutud huvitatud kuulajale ette kanda. Ta on hea jutustaja ja parasjagu edev ka.
„Odessasse? Kus sa seal elama hakkad?“
Olen oma tulevase korteri Airbnb piltide järgi välja valinud. Umbropsu, sest ma ei tea Odessast midagi. Guugeldasin veidi tausta ja vaatasin kaardilt ümbrust. Nüüd on broneering tehtud. Mida Raivo iganes arvaks – midagi muuta enam ei saa.
„Primorski rajoonis.“
„Primorski on hea. Kus täpsemalt?“
„Arkaadias.“
„Aa! Arkaadias!“
Järgneb pikk selgitus, mis koht on Arkaadia, mis seal lähedal on, kes seal elavad või elanud on, kuidas Raivo ise seal on käinud ja nii edasi. Imetlen alati Raivo fenomenaalset mälu, aga ka tohutut suhtlemisvalmidust ning peaasja – suurt armastust Ukraina vastu üldse ja Odessa vastu eriti.
Raivo ei uurigi eriti, mis mul Odessast otsida on. Talle tundub loomulik, et iga inimene tahab minna ja jääda Odessasse. Talle pole minu suur samm mitte mingi eriline täispööre, mitte ootamatu suunamuut orbiidilt, vaid inimese täiesti loomulik vajadus selles hõrgus linnas vähemalt mõnda aega elada. „Mina käisin Odessas esimest korda 1977,“ tõdeb Raivo. Küllap on ta seda lauset pidanud palju kordama. Kõik need veini- ja muud suhted!
Aga mina pidin Odessas peaaegu käima 1976.
ÜKS MÄLUPILT
Olen kümneaastane. Isa, kes pärast lahutust elab kaugel, on mulle, oma ainsale lapsele, äsja helistanud ja jutu sees maininud, et peab tööasjus Odessasse sõitma.
Teadsin juba kuueaastaselt, et Odessa asub nii umbes Musta mere läänekaldal – seda näitas 1939. aasta „Eesti väikese entsüklopeedia“ kaart. Nii on mul aimu, mida head Odessast loota võib.
„Kas sa ujuda ka saad?“ küsin õhinal. On alles maikuu ja Eesti rannahooaeg mägede taga.
„Saan, saan. Vesi on juba praegu soojem kui meil juuni lõpus.“
Kadestan isa. Ja räägin õhtul emale isa sõidust ja sellest, kui vahva oleks Must meri, mida ma kordagi näinud ei ole (ma ei ole veel Haapsalus ega Pärnuski käinud).
„Aga kirjuta ometi isale ja palu, et ta su kaasa võtaks,“ pakub ema lahkelt.
Kust pean mina, väike inimene, suurte inimeste mänge teadma! Ma ei oska aimata kavalat kombinatsiooni. Ema ju teab, et isa ei saa lähetusse sõites mind, plikapõnni, kuidagi lennukisse mahutada ega enda ja oma töökaaslaste tuppa elama panna. Ema teeb arvestuse, et mu soov jääb täitmata. Et isal on sellepärast halb – paras talle! – ja et mina ehk pettun isas. Minu enda kurbus isa keeldumise pärast pole hetkel tähtis.
Suures ähmis ja suures lootuses kirjutan rohelise pastakaga kirja: „Kallis isa! Kas Sa saaksid mind Odesasse kaasa võtta?“
Ema vaatab kirja üle ja näitab, et üks s-täht on vajaka. Lisan selle linnukesega juurde. Ja jään ootama.
Isa helistab. Sõbralikult ja lohutavalt selgitab ta, et ei saa kahjuks minu soovi täita. Mu pettumus ei olegi nii suur. See sõiduvõimalus tundus nagunii liiga muinasjutuline.
Istun
