seadust, et pääs mere äärde olgu igale soovijale prii, Ukrainas ei ole. Kinnisvarafirmad on mereääre rannaga tükkis ära ostnud ja ehitavad sinna omi saavutusi. Põhiliselt on need kinnised klubid, kuhu rikkad saavad ränga raha eest lõõgastuma tulla. Selge, et igaühega ei taheta ühel liival lamada. Kahju hakitud promenaadist. Sellist luksust nagu Tallinnas, et jalutad kas või Viimsist Reidi teeni, lained varvaste vahel, siin ei ole ega tule.
Mulle jalutab vastu rohkelt patseerijaid. On noori kallis spordivarustuses sörkjooksjaid, on mammasid lapsevankritega, on paarikesi. Silma torkab hulk auväärt eas inimesi, kelle riided ei räägi rikkusest. Need on sissesõitnud. Kogu Primorski rajoon on juba vanast ajast üle külvatud sanatooriumidega. Kui protseduurid läbi – või nende vahel –, tullakse värsket õhku nautima. Õhk on tõesti väga hea. Umbes nagu kuulsates lõunamaa kuurortides. Kõik supelsaksad seisavad troppis kohas, kust meri võsa vahelt vähegi laiemalt valla, ja klõpsutavad ennastunustavalt pilte teha. Ukraina on ikkagi sisemaariik ja meri eksootiline nähtus, mille nägemisega koju jõudes kiidelda.
Randa hooldab metalliotsijaga mees. Seisatan ja vaatan. Ta keerutab andurit ühel kohal ringi ja kukub siis teises käes oleva labidaga kaevama. Saabki kätte õllepudeli korgi, mis palja jala all võib tõesti haiget teha. Teine mees seisab meres ja torkab sealt pakendeid ning muud rämpsu toki otsa. Tal on keha küljes prügikott ja rinnal ampullid nagu kaukaaslase padrunid. Sinna kogub ta merevett. See viiakse laborisse analüüsida. Isegi kui rannahooaeg on otsas, jälgib linn vee olukorda supelrandades. Praegu on meri tunduvalt puhtam kui suvel. Mitmed patisaksad väidavad, et käivad Odessas meelega väljaspool hooaega, sest suvel on siin puhas hullumaja, vesi räpane ja rahvast liiga palju.
Kiira-käära väntab kolmas mees jalutajate vahel jalgratast ja reklaamib valjul häälel oma kaupa. Tal on ratta ette ja taha kaks korvi keevitatud. Ühes on kott, kotis villane tekk ja teki sees kastrulis tuline keedumais. Teises on samuti kott ja jäätükid, sisuks aga koduvein.
Kas tõesti ei saa vee ligidal pikemalt jalutada? Mingi vaevumärgatav rada ju lookleb allapoole? Lähen seda mööda. Üleval on jahtklubi, klindilt alla on ehitatud liugtee. Parasjagu tassitakse üht kajakit üles – kaks noormeest näevad vaeva, nii et higipull otsa ees. Kõnnin nende kõrvalrada pidi üles. Satun päris maalilisse paika. Tillukesel vaba merevaatega astangul on üles seatud kõrge, vähemalt kahe ja poole meetrine telk. Telgi ees põleb lõke. Sellel on kolmjalg musta raudkatlaga. Ja katla kõrval külitab sihuke tüüp, kellega ei sooviks isegi päevasel ajal kokku saada. Habe ajamata, lohvakad püksid kannikateni vajunud, räbal maika seljas. Ise maitseb alumiiniumlusikaga suppi. Loodan hirmsasti, et ta mind ei märka, ja katsun tasahaaval taganeda.
„Anatoli!“ kostab telgist hele naisehääl. „Kas sa juba lugesid seda raamatut, kus…?“
Jõmmkärakas rüüpab lusika tühjaks ja alustab nii korralikku kirjanduslikku keskustelu, et hindan oma vaated ja hirmud korrapealt ümber. Need ei olegi pätid! Hoopis intelligendid teevad matkaromantikat. Huvitav vaid, kas välimus on mimikri või käivadki siitkandi raamatusõbrad inimkonna hulgas selliste ultraviolett karvadega ringi?
Kaugel merel paistavad suured laevad. Lähemal seilab paat, kus tõepoolest „valendab üksik puri“, nagu poeet on öelnud. „Kaheteistkümne tooli“ põhjal 1984. aastal loodud teleseriaalis laulab Andrei Mironov: „Valendab mu üksik puri teraslaevade taustal.“ Sõnum saab topeltjõu, kui meenutame, et 1927. aastal kirjutatud tooliraamatu tegevus toimub Stalini ajal ja teras on vene keeles stalj (selle järgi seltsimees Džugašvili endale revolutsioonilise varjunime võttiski).
ARKAADIA TEEST JA KADORRIST
Karl Ristikivi üks kuulsamaid luuletusi algab sõnadega: „Minagi oli Arkaadia teel…“
Praegu elan mina sõna otseses mõttes Arkaadia teel. Odessa linna Primorski rajooni uusasumis nimega Arkaadia. Algne Arkaadia oli suur kallis restoran ja sellega piirnev rannaala, kus sai kümblas meremõnusid nautida juba enne aastat 1900. Nimi pandi Vana-Kreeka müütilise õnnemaa järgi. Tegelikult oli Arkaadia vanas Kreekas ka päriselt olemas, Peloponnesose poolsaarel. Reaalne Arkaadia suutis sõlmida häid poliitilisi liite ja jääda kauaks ajaks sõltumatuks, kuigi kohe kõrval ihus tema peale hammast suure sõjaväega agressiivne Sparta. Nii jäi Arkaadia inimeste mällu kui rahumaa, sõjast puutumatu paik. Renessansiajal muutus just Arkaadia seepärast ihaldatavaks ideaaliks, sellisena hakati seda maalima ja sellest luuletama.
Arkaadia asum on Odessa uus lootus. Siin kasvavad kõrghooned, uhked hotellid ja restoranid, peibutavad ostjaid kallid tooted ning teenused. Elanikud käivad viimase moe järgi riides ja sõidavad hübriidautodega. Palju on džiipe. Aga veel rohkem on kinnisvaramaaklereid ja -firmasid, kõik avatud hilise õhtuni ja puhkepäevadeta, telefon vastab ning võrgusuhtlus käib 24/7.
Minu elumaja on ehitanud ja seda haldab Kadorr Grupp. See on võimas investor, kel haarmeid ja kombitsaid kõikjal Ukraina kinnisvaras.
Majade katustel on suurelt firma logo, vana tuntud rahutuvi, kes on omakorda tegelikult Noa laeva tuvike. Oliivioks nokas, lendab ta linna kohal ja otsib kuiva kohta, kuhu pesa punuda.
Kadorril on ka tunnuslaused. „Bisnis jumala õnnistusega. Bisnis inimnäoga.“ Kohe vägisi tuleb meelde tsaariaegsete tuletõrjujate deviis: „Jumalale auks, ligimesele kasuks!“ Eestis poleks võimalik, et keegi julgeks kas või mõttes nii pretensioonikat reklaami sõnastada.
Päris põnev ja kindlasti ilus oleks vaadata Eesti lippu meie uusarenduse asumitel. Igal Kadorri majal lehvib Ukraina lipp. Ka seest on majad moodsad ja mugavad. Liftid üle mõistuse kaunistatud, ikka faasitud peeglid ja polster, et kui juhtud vastu seina nõjatuma, siis pole õlal kõva.
Nii et Kadorr peibutab kõigega. Üle trammitee lehvivad suured sildreklaamid: „„Tahan lasteaeda!!!“ – Kadorr aitab!“ Sada meetrit hiljem. „Tahan kooli!“ Ja ikka sama vastus. Kadorr loob majad, kaubanduskeskused ja muu infrastruktuuri. Ole aga lahke ja käi raha välja!
Liftis ripub teade, et vanemad võivad oma võsukesed rahumeeli ka üksi territooriumile lasta – Kadorr hoiab silma peal. See on hea. Korterites on kolmemeetrised või kõrgemadki laed, mistõttu saad sama ruutmeetrihinnaga rohkem õhku. Ka see on hea. Seinad aga on üsna õhukesed ja kui keegi kõvemat müra teeb või isegi rõhukamalt räägib, on see naabrite juurde kuulda nagu insener Štšukini kuulsas pinal-ühiskorteris. See on paha. Kogu aeg oota, millal peredraama järel uks kinni kukub ja viiendas pinalis otsustatakse: „Uputama läks!“
Kes siia küll neid luksuskortereid ostavad? Usinad kinnisvarajüngrid olla siin Türgi ja Araabia maade kodanikud. Neile sobib sooja kliimaga mererand. Paljud rikkad ukrainlased ostavad Odessas elupaiga lihtsalt suvekoduks, nagu meie endale maamaja soetame.
Ehk sellepärast ongi ainuüksi Arkaadias kogu aeg üle 300 korteri soodsatel tingimustel välja üürida.
Veel üks rosin ehtsa Odessa huumori vallast. Minu maja ja poole tosina teise kõrge Kadorri maja vahel on kolmnurkne platsike, kõrge kivitara ümber ja okastraat seda omakorda kaitsmas. Värava ees seisavad ööd ja päevad kaks sinimundris valvurit. Tara taga on madaluke, ainult (ainult!) kolme korrusega Venemaa Föderatsiooni konsulaat. Nii väike Venemaa nii suurte Ukraina majade vahel.
Mulle on mu Kadorri hiidmaja puhas rõõm. Ma ei pea kellegagi tutvuma. Harva satun liftis kokku mõne trepikojanaabriga. Teretame küll viisakalt, aga keegi kellegagi rohkem ei räägi. Saan naabrite elust veidi aimu õhukeste seinte kaudu. Keegi toimetab köögis, keerab lahti vannivee, tõmbab rõdul
