mõelda (et unetul tekivad just mustad mõtted, on tõdenud juba suur kirjanik ja humanist Karel Čapek ja ma kirjutan tema arvamusele kahel käel alla). Niisiis hakkan uinuma umbes kell kaks. Mitte enam kell neli. Minu jaoks on see saavutus.
Kodustega olen ühenduses telefonitsi. Tehnika lahkel toel saame osa üksteise igapäevaelust. Oleme harjunud, et kord on kodust kaugel üks, kord teine. Märt muudkui tiirutab lennukitel mööda maailma, saamaks ning jagamaks teadmisi, kuidas ohjata monopole ja edendada ausat konkurentsi. Birx lendas meie Tallinnas asuvast pesast välja gümnaasiumi aegadel, uskudes, et just Hugo Treffneri gümnaasium Tartus annab talle parima hariduse. Liisu osaleb juba mitu aastat küll keele-, küll keskkonnalaagrites üle Euroopa. Ainult mina olen iseenda valikul jäänud majalukuks ja telgivaiaks. Kuni äkki tekkis idee kauss kõige täiega kummuli keerata.
TEED JA TARAD
Ettevaatust! Odessa teed on ootamatult konarlikud.
Suurtel sõiduteedel pole vigagi, aga et jala käivad ainult nannipunnid ja patisaksad, siis ei kanta turistide marsruutidelt kaugemale jäävate kõnniteede eest üldse hoolt. Asfalt on mitmeid kordi lapitud, igal pool on just sellised auguhakatised, kuhu kinganina hästi sisse mahub. Tihti ajavad suid ammuli kaanteta kanalisatsioonikaevud. Neid tasub tähele panna ka siis, kui õige malmkaas on ära veerenud (ära aetud?) ja selle asemele susatud näiteks plekitahvel, mis inimese raskust kindlasti ei kannata. Mõnes kohas pole kaevu vajagi – asfalt on mingil põhjusel alla langenud ja moodustanud augu lihtsalt niisama, naljaviluks.
Kuigi Odessa on üldiselt puhas linn, ei kehti see haljasalade kohta. Teedelt kõrvale minna ei tohi. Kasse ja koeri on ju palju ja nad õiendavad oma ihuvajadused, kuhu juhtub. Katse teed lühendada saab karistatud! Samm paremale, samm vasakule – ja sa pead ostma poest kummikindad, tikutoosi ja antibakteriaalsed salvrätid ning tund aega botase mustrist tagajärgi välja urgitsema.
Odessale väga iseloomulik nähtus on tarad. Kogu Frantsuski ehk Prantsuse bulvar, mida mööda mina Arkaadia teelt linna pääsen, koosneb taradest ja raudvõredest. Põhjus? Enamik siinseid maid kuulus kunagi ülikute suvelosside juurde. Iga valduse ümber ehitati tara, et oleks ontlik ja omaette. Aga tarasid loodi edasi ka õitsva sotsialismi tingimustes, need tunneb ära igava umbse kivimassi ja väravatele lajatatud stalinistliku kitši järgi.
Jah, veel üks tsaarirežiimi raske pärand on tarasid katkestavad väravad. Igal viisakal lossil või väiksemal residentsil oli värav visiitkaardiks, niisiis eputati tsaariajal nendegagi. Jaa, olid ajad. Siis elasid tarade taga aristokraadid, nagu juba mainitud Gagarin või Kreeka päritolu vürstid Mavrokordatod, või rahamehed nagu Rabinovitš, Kundert või Macaresco. Moes oli mauri stiil, seega avanenuks paljud väratid justkui tuhande ja ühe öö muinasjuttudesse. Ka eramajade omanikud üleval Fontani asumis jumaldavad tarasid ja võresid, mustrite fantaasiarikkus trumpab vana mereääre eramute oma ülegi. Väravatele on valatud näiteks meetrisuurune skorpionipaar, mis täidab sada protsenti eesmärgi – tulijat ehmatada.
Nõukaajal võeti lossikesed riigi omandisse. Neist said sanatooriumid, mõnest eriti ilusast ka punaparunite puhkealad. Nii ühed kui ka teised käisid tasahaaval alla, ühisomandis ravilad muidugi kiiremini. Ajahammas matsutas maju, puidust sambad kõmmeldusid, kenadele käsitsi laotud kivikatustele tõmmati eterniit ja sellest löödi läbi plekk-korstnad. Lisaks ehitati kruntidele suvalisi silikaat- või betoonmaju, mahutamaks järjest kasvava patsiendihulga vajadusi. Omal ajal väga ilusad mustrilised malmtarad kukkusid ümber, auke lapiti kanavõrgu või ruberoidiga. Siis sai ka sanatooriumide aeg ühes nõukogude ajaga läbi. Praegu kiratseb veel mõni terviseasutus, aga paljud on suletud, aknad-uksed laudadega tugevdatud, pargid välja kasvanud. Tškalovi-nimeline sanatoorium tegi (vist) targa otsuse ja hakkas äri ajama. Suur osa parki müüdi maha, seal valmib nüüd tornelamuprojekt, mille ehitusmüra kostab kenasti sanatooriumi elukorpuse ühe külje kõikidesse akendesse, sest vahet on napilt kümme meetrit. Ülejäänud territooriumil on karaokeklubi, restoran ja mitu muud asja, ikka nii, nagu aeg on nõudnud.
Aga kõik avaõiguslik laguneb edasi. Vana botaanikaaia au hoiab ainult siin paikades haruldaste okaspuude kollektsioon, mida pole veel mõne eraprojekti nimel maha raiutud. Peahoone ja kunagi parkide ühendamisel saadud teise vana villa olek ei kannata kriitikat ja kõrvalhooned on lausa nutuseisus.
„Kevadel ja suvel on siin väga kena,“ kinnitab valvur, kes on mult siia kunagise botaanikaaia kõduriiki sisenemise eest kolmkümmend grivnat küsinud. Osutub, et mees on lõpetanud mereinstituudi ja töötanud aastaid Klaipėda sadamas logistikuna. Tallinnas pole ta käinud, küll aga Pärnus. Jälle on maailm ahas.
Sooviksin väga kõigile Odessa põrmu langenud pärlitele eraomanikke, et aga ilusad majad ellu jääks. Praegu on neis nii palju ängi ja hääbumist, mis haakub kuidagi teravalt vene hõbeajastu dekadentliku maalikunsti, nukra Lev Baksti ja igavesti kurva Borissov-Mussatoviga. Needsamad hukkuvad pargid ja kuivad purskkaevud. Veel saaks neid päästa.
TOIDUPOODIDEST
Ah et mida ma Odessas sõin? Väga lihtsaid asju.
Toidupoode on Odessas nagu muda. Hinnad pidada erinema, aga mina seda väga ei näe. Nivoo on üsna ühesugune. Pole vahet, kas lähed kodu kõrvale ööpäevapoodi või udupeende gurmeeparadiisi.
Selle viimase nimi on Le Silpo. Alles hiljuti Odessas kanda kinnitanud, ajab see maitsvate toitude pood pead segi nii paljudel odessalastel, et filiaale kerkib nagu seeni pärast vihma. Arkaadias üksi on juba kaks tükki, paarsada meetrit vahet.
Le Silpo kõnetab sind ainult prantsuse keeles. Ausalt! Iga leti kohal on ainult Molière’i emakeeles kirjutatud Boulangerie või Patisserie või Poisson või Légumes. See tähendab, et pagarikraam, kondiitritooted, kala või aedvili. Et kaup lebab letil, saab ka keeleoskamatu kohe ja ilma tõlgita aru.
Le Silpo on kavalalt tekitanud iseenda keskele saarekesed. Näiteks koogi-tordisaare, kus saab magusat nasvärki ja head kohvi või teed selle kõrvale. Just mitte poe ees, vaid sees. Kui soovid juua kohapeal lihtsalt kohvi või teed, on selle jaoks eraldi väga rikkalikult varustatud lett. Eraldi on grilliala – osta kaasa või lase taldrikule panna ja pista kohe pintslisse. Kalaleti ette on tekitatud kalatoodete baar, kus mereelukaid pruukida ja valida kõrvale sobiv vein. Pudeleid on nii palju, et endastki mõista vajad kalabaarimehe nõu ja abi.
Aga niisama poodi tulnu võib minna valmistoidu leti ette ja tunda, et tööle hakkab Pavlovi koera refleks – sülg tuleb suhu ja nõuab närimist. Meie valmistoidud on pigem karbiga riiulis, aga siin on terve lett üle koormatud mahutitega, milles leidub kõike, kana on valmistatud kümnel eri viisil, seapraad ehk buženiina lõhnab taevalikult, hautatud keel on nii ilus, et kas või nuta, pilafid ja pudrud auravad, salatid on nii kaunilt kaussi sätitud, et kahju küsidagi. Nõuab suurt vaeva ja eneseületamist, et meeles pidada oma keha eluskaalu ja ka seda, et Odessasse tulles oli justkui väike lootus seda kaalu vähendama hakata. Kui suudadki vaenlase tagasi tõrjuda ja lähed heauskselt leiba ostma, on sulle kohe justkui nüri esemega pähe löödud
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
