saab tuhat naela, ja reisimees, kelle oma see on.“
„Või hoopis paber, mis kõlbab vaid tagumiku pühkimiseks, ja valelik võllaroog. Sellest ei aita. Ma olen Banyardiga kakskümmend aastat äri ajanud, olen kakskümmend aastat maksnud Kingstonis suhkruveo eest saadud rahaga nende veksleid välja. Säärast asja pole aga veel eales juhtunud; eales pole saadetud siiapoole vett vekslit palvega maksta kogu hooaja eest ühekorraga, liiatigi peaaegu ainsama sõnata, ette hoiatamata, lisamata isegi „teie lahkel loal“. Küsin uuesti: kes te olete? Millega tegelete?“
„Üleüldiselt, härra Lovell, ostmise ja müümisega. Maailmas ringisõitmisega. Vaatamisega, millest võiks tulu tõusta, mille jaoks võiks tuhandet naela tarvis minna. Üksikasjalikumalt öeldes millegagi, härra Lovell, mida eelistaksin enese teada hoida. Eraviisiliste asjadega.“
„Te häbematu kutsikas, tulete oma rumala ümbernurgajutuga minu nina alla eputama! Rääkige inimese moodi või teie kallis paber lendab tulle.“
„Seda te küll ei tee,“ ütles Smith.
„Või ei tee? Hetk tagasi võpatasite mis hirmus, kui tõstsin selle lambi lähedale. Kõnelge, või ma põletan selle.“
„Siis põletate oma hea nime ühes sellega. Härra Lovell, asja iva on järgmine: ma pärisin veksliametis järele, millistel Londoni lugupeetud kaupmeestel on sidemeid siinsete soliidsete kaupmeestega, esile tõsteti teid ja Banyardi kui ausaid partnereid, ning Banyardi firma kirjutas veksli välja.“
„Enne pole nad seda teinud.“
„Nüüd on. Liiatigi kinnitasid nad mulle, et te olete maksevõimeline. Mul oli hea meel seda kuulda, sest ma maksin sisse sularahas.“
„Sularahas,“ kordas Lovell tuhmilt. Ta luges: „Kuuekümne päeva jooksul maksta seesinane meie teine veksel välja härra Richard Smithi poolt sisse makstud väärtuses …“ Niisiis maksite kuldmüntides?“
„Just nii.“
„Omaenese või kellegi teise raha? Kui volinik või kui omanik? Et võlg õiendada või et uus teha? Rahapaigutamiseks või hilpude ja atlass-siidist vestide peale raiskamiseks?“
„Lihtsalt müntides, sir. Mis rääkis juba iseenese eest, ja kõnekalt.“
„Kahtlemata pidasite nii suure kullahunniku üle ookeani vedamist tülikaks.“
„Täpipealt.“
„Või siis loodate leida teiselt kaldalt tohmani, kes annaks palja küsimise peale paberi eest kulda.“
„Ma pole kuulnud, et newyorklastele oleks nii lihtne oma tahtmist peale suruda,“ ütles härra Smith.
„Ei ole tõesti, sir,“ nentis Lovell, „ei ole tõesti.“ Ta trummeldas sõrmedega. „Eriti kui meiega ei räägita otsekoheselt ega peletata meie kahtlust, et meid võidakse tüssata. Vabandage mu käitumist. Tavaliselt ütlen seda, mida mõtlen, aga ma ei tea, mida teist mõtelda, ma ei tea, kuidas teisse suhtuda, ja te keerutate, et mind teadmatusse jätta, mis pole sugugi kena ega siiras poisijõmpsikast, kes nõuab, et talle makstaks määratu varandus ilma mingi kindlustuseta.“
„Kogu õige veksli hariliku kindlustusega,“ protestis Smith.
„Juba jälle!“ pahandas Lovell. „Jälle naerate. Kaubandus on usaldus, sir. Kaubandus on mõlema poole vajadused tasakaalu seatuna, sir. Kaubandus on andja käe ulatamine palujale käele; aga ehkki ma nimetan teid võllaroaks, te ei ägestu, nagu aluseta süüdistuse korral loomulik oleks, ega nimeta mind kahtlemise pärast omakorda võllaroaks.“
„Ei,“ vastas Smith rõõmsalt. „Sest teil on mõistagi õigus. Te ei tunne mind, ja kahtlemine on teist mõistlik, sest et ma võin osutuda nii bon ton’i kuldseks võsuks kui ka kelmist varganäoks, kes võltsib dokumente.“1
Lovell pilgutas silmi. Smithi hääl kostis nüüd justkui varese kraaksumine ning polnud aru saada, kas ta oli maski ette pannud või ära võtnud.
„Võõras on hea olla, see annab omamoodi võimu,“ jätkas Smith niisama lahkesti nagu enne. „Sündisin kaldale astudes sama hästi kui ümber. Teie ees seisab uus inimene, uhiuus. Siin pole mul minevikku ega iseloomu: ma olen see, kes minust saab. Aga veksel, sir, on ehtne. Kuidas võiksin teid küll rahustada?“
„Teil on maailma kõige kentsakam arusaam rahustamisest, kui te seda tõsiselt mõtlete,“ ütles Lovell teisele ainiti otsa vaadates. „Te võiksite öelda, miks ei saanud ma kirja, mis oleks üllatust pehmendanud. Oleksin oodanud seletust, etteteatamist.“
„Võib-olla jõudsin ma kirjast ette.“
„Võib-olla. Aga ma arvan, et jään oma nõu juurde, kuni olen näinud midagi rohkemat kui võib-olla.“
„Muidugi mõista,“ kinnitas härra Smith. „Pole midagi loomulikumat, sest ma võin ju kaabakas olla.“
„Jälle kord käite selle võimaluse üpris muretult välja,“ lausus Lovell.
„Ma üksnes mainin raskust, mis teid painab. Kas usaldaksite mind rohkem, kui teeksime näo, et küsimus on hoopis milleski muus?“
„Võimalik,“ vastas Lovell. „Täiesti võimalik. Aus inimene näeks kindlasti vaeva, et tema hea nimi ei saaks määritud. Teie justkui mustaksite ennast ise, härra Smith. Aga mina ei saa nii hoolimatu olla. Minu nimi on minu au. Kas teate, mis juhtub, kui võtan vastu teie veksli, hoolimata teie salatsemisest, kidakeelsusest, muigamisest ja konfidentsiaalsest äriasjast? Ja kui te siis teete mõnele mu heale naabrile hinnaalandust, et raha võimalikult ruttu kätte saada, nagu te kahtlemata kavatsete. Siis hakkab kuuekümnepäevase maksetärminiga veksel, millel seisab minu nimi, saarel ringi käima, määrides minu head nime täpipealt veerandaasta lõpul, pealegi ilma vähimagi konfidentsiaalsuseta. Kõik saavad sellest teada, kõik saavad teada, et minult nõutakse tuhandenaelase võla tasumist, ja küsivad endalt, kas nad peaksid ehk esimesena jaole tulema, et mind rahast lagedaks teha.“
„Ma ei tee hinnaalandust.“
„Mida?“
„Ma ei tee hinnaalandust. Võin oodata. Kiiret pole. Mul pole tungivat rahavajadust; kuuekümne päeva jooksul, seisab siin, ja kuuekümne päeva jooksul sobib mulle täiesti. Jätke veksel endale, hoidke seda oma silma all, ärge laske sel rändama minna.“
„Te tahate öelda: juhul kui ma selle vastu võtan.“
„Jah. Juhul kui te selle vastu võtate.“
„Ja kui ei võta?“
„Kui vaidlustate veksli, siis jääb mu siiatulek kõige lühemaks kolooniates käiguks, millest kunagi kuuldud. Lähen tagasi kaile ja kui Henrietta on lossitud, sõidan koju ning esitan Banyardile kahjunõude.“
„Ma ei vaidlusta seda,“ ütles Lovell venitamisi. „Ega võta seda veel ka vastu. Siin seisab „meie veksli teine koopia“, aga mina pole näinud ei esimese ega kolmanda saba ega sarvi. Missuguste laevadega te ütlesite neid tulevat?“
„Sansom’s Venture’i ja Antelope’iga,“ vastas härra Smith.
