kurbuste, vimmade, lootuste keskpaika, jõudnud õige kaugele ja olnud juba kaua ankrus kolme tuttava saatuse küljes. Smith oli ainsana ahelaist vaba, veel kammitsemata; see, kellelt võis oodata meelelahutust või uudiseid või muud teiste maailmade kohta, mis talle kui võõrale võisid teada olla. Vahest võis seda ihaldadagi. Kui saatus pole sulle meelepärane, siis võib halastust loota samavõrra kui hukatust, sest eks ole Fortuuna ju muutliku meelega. Saatusejumalanna on tuntud heitlikkuse poolest, ja võõrad on tema tunnustatud käskjalad. Nendega käib kaasas uute võimaluste kuma. Kui seesinane võõras lähenes lävele, võis näha, et ta oli umbes kahekümne nelja aastane noormees lihtsate rohelist värvi kehakatete ja lühikeste roostepruunide käharjuustega, ta naeratas nii, et tedretähniline nina tõmbus kirtsu, ja vaatas häbitult ainitise pilguga.
„Tere,“ ütles ta.
Brünett haigutas moepärast. „Zephyra, pane uks kinni,“ ütles ta.
„Ärge tehke seda,“ palus Smith.
„Miks? See siin on elutuba, sir, mitte piiluetendus. Äriruumid on all. Aitab teile kasinastki pilgust, niisama kasinast, kui on teie kombed.“
„See-eest on mul ohtralt uudishimu.“
„Ei vea teil. Aga olgu. Zephyra, loe kolmeni, ja pane uks alles siis kinni. Mis on? Kas sellest ei piisa?“
„Kaugeltki mitte,“ sõnas Smith. Blondiin välgutas põselohukesi. Aafriklanna pöördus pikaldaselt pead vangutades jälle küünla poole.
„Galantsus,“ märkis brünett piiga ilmega, nagu mainiks ta mõnd tavalist putukat. „Igav.“
„Mu õde peab kõike igavaks,“ segas linalakk piiga vahele. „Kõike peale salvava keele. Või vähemalt jätab ta sellise mulje. Aga mõned meist pole nii kibestunud. Mõned meist ei pea komplimente kohatuks. Te olete isa klient, sir? Kas astuksite sisse?“ Trotsliku sõnavõtu ajal oli tema palgele kerkinud õhetus. Oli selgesti näha, et ta oli väga noor, võib-olla kõigest kuueteistkümne- või seitsmeteistkümneaastane.
„Te olete lahke,“ ütles Smith, jäädes sinna, kus oli. „Ent tõele au andes ei kõnelenud minus galantsus, ma vannun seda, vaid aplus. Ma olin kuus nädalat merel, kus iga järgmine laine märjas rongkäigus sarnanes täpipealt eelmisega. Nüüdseks on mu silmadel, mis on nõnda kaua nälginud, niisama palju kõhtusid nagu hobusel.“
Tumedapäine õde turtsatas. „Niisama palju nagu …? See on kõige jõletum võrdlus, mida ma iial kuulnud olen.“
„Ometi täitis see oma eesmärgi.“
„Mina seda küll ei näe.“
„Panna teid naeratama.“
„Ma ju ei naerata.“
„Võin kinnitada, et viivuks juhtus see siiski.“
„Ei, ja kõik teie silmade hobusekõhud eksivad. Ehkki ma kahtlen, kas see takistaks neil sõnu oksendada.“
„Kes nüüd jõletu on?“
„Teie halvad harjumused on külgehakkavad. Te nakatasite meid.“
„Kas tohin sel juhul sisse astuda ja seda mugavamalt teha?“
„Me kuuleme teid igati hästi ka sealt, kus olete.“
„Tabitha!“ protestis teine, kuid jäi tähelepanuta.
„Nii et vahiksite ühevõrra jultunult ükspuha mida? Iga asi kõlbaks?“
„Palun vabandust, ma kuulsin usaldusväärsest allikast, et galantsus on igav.“
„Kas tulite Londonist, sir?“ katsus heledapäine piiga uuesti sõna sekka pista.
„Jah, seda küll,“ vastas Smith.
„Ei tea, kas te … kas te … on teil … ehk …“
„Mu õde Flora tahab küsida,“ pistis brünett Tabitha pilkliku falsetiga vahele, „„kas-teil-kas-teil, ehk-teil-ehk-teil, vahest-teil-vahest-teil leidub reisikirstus romaane?“ Nimelt neelab ta neid nagu oopiumitinktuuri ning on läbi lugenud kõik, mida New Yorgist vähegi leida, mistõttu peab igalt reisimehelt uusi paluma.“
„Ole vakka!“ karjatas Flora, puna jälle põskedel.
„Mu reisikirstus on tõesti raamat-paar,“ ütles Smith, „ja ma otsin need meeleldi teie jaoks välja. Kas panete seda pahaks?“ küsis ta Tabithalt.
„Ma pole eriline romaanisõber.“
„Sa pole milleski eriline peale torisemise ja narrimise.“
„Minu meelest ei tunne lind end sugugi paremini, kui tema puurile on kleebitud pildid, olgu need kui tahes ilusad. Tere õhtust, papa!“
Smith võpatas. Lovell oli tasasel sammul tagasi tulnud, must lakitud puitkast käes, ja seisnud juba kes teab kui kaua Smithi kõrval hämaras, juurdlev ilme näol.
„Näen, et kohtusite mu tütardega, sir. Tabitha ja Flora, see on härra Smith, kes on siin asjatalituste pärast, ainult ärge küsige, missuguste. Mis siis ikka, astuge sisse, astuge sisse, ärge seiske uksel. Pange see, mis teil käes, lauale, olge hea, sest mul on tunne, et tegin vea, narr, nagu ma olen.“
„See pole üldse sinu moodi, papa,“ lausus Tabitha.
Lovell viskas talle pilgu, ent ütles ainult: „Oh jaa …“
Kaardijagamine läks jälle lahti, ainult et lisaks uute rahapaberite väljaladumisele võttis Lovell mõned ennist antud tagasi, asendades need teiste, sarnaste, niisama salapäraste trükitud sedelitega. Sedakorda ei loendanud ta valju häälega ja paistis, et kõik rahatähed, millele oli trükitud Rhode Island, läksid kasti tagasi.
„Küll teil on palju raha, härra Kõhud,“ nentis Tabitha.
„Kui see ikka on raha,“ kostis Smith, „mitte trükkali libapaberid.“
„Te harjute sellega. Papa, sa peaksid ta õhtusöögile kutsuma.“
„Ma kavatsesingi, mu kullake,“ ütles Lovell. „Teie ginid on vahetatud, ausalt ja täpselt. Kas sooviksite homme meie seltsis õhtustada?“
„Kas olete kindel, et tahate seda?“ päris Smith.
„Mis te nüüd, mis te nüüd,“ kostis Lovell naeratusega, mis tundus harva kasutamise tõttu vajavat õlikannu, et roostes lõuapärad libedamalt liiguksid. „Ärgem laskem kehval algusel kõike rikkuda. Meie kokkulepe on sõlmitud, sir, ja kui kõik läheb hästi – kui kõik läheb, nagu te lubate –, pole meie vahel tilkagi paksu verd, hoopis vastuoksa. Te olete sildunud kaugel rannal, nii et kahtlemata kuluks teile kõvade laevakuivikute asemel midagi suupärasemat ära.“
Ei saa just öelda, et härra Lovellil oleks õnnestunud mõjuda isalikult, nagu ta tahtis, sest „häbematu kutsikas“ ja „valelik võllaroog“ pole sugugi lahked väljendid ega haihtu pärast väljaütlemist piinlikkusest jälgegi
