Ei. Tuleb elada nii, nagu olukord sunnib.
Kui Smith peidupaigast lagedale astus, naeratus jälle loomulik, tuli rohumaa kaugemat serva pidi kulgev tee talle millegipoolest tuttav ette, ja lähemale minek kinnitas seda. See oli Broad Way, mis läks tuldud poolest vastassuunda edasi. Smith oli teinud linnale ringi peale – see oligi New York kõige täiega. Kogukonnamaa kaugemat serva tõkestasid kaljud, ja Broad Way, mille kivisillutis oli asendunud paljaste vankriroobastega, jätkus teise tunnimeheposti tõkke taga. Smith küsis maapinda süljelärakatega kirjavalt sõdurilt hea õnne peale, ega see mõnda jooksjat ole näinud.
„Äkiste nägingi,“ vastas sõdur.
Smith uuris ootusrikast nägu ja vaagis mõttes oma taskute sisu.
„Tegelikult ei näinud, ega?“ küsis ta.
„Ei,“ nõustus sõdur sõbralikult ja pistis savipiibu hambu tagasi.
III
Kuivõrd kurvemate ja aeglasemate sammudega Smith tuldud teed tagasi läks, võib lugeja ette kujutada; möödakäijate näod, mis olid ennist väljendanud rõõmsameelset keskendumist omaenda asjadele, näisid nüüd olevat kinnised, õige paljud reetsid salalikkust ja kavalust, keelasid end usaldada; linn ise, mis oli alles mõni minut tagasi olnud tähelepanuväärne ja uus, paistis nüüd provintslik ja väike, kolklik ja põlastusväärne, jabur, võrreldes ükskõik missuguse Euroopa, et cetera, suurlinnaga: lihtsalt hommik oli selle korraks petliku särava kirmega katnud. Isegi värske leiva lõhn, mida Smith tundis kohvimaja juurde tagasi jõudes, ei pannud suud enam nii himukalt vett jooksma. Ta kõhkles lävel. Röövimine polnud kohvimajja paistnud, arutles Smith. Aga ta oli aknast mööda jooksnud ja siis võidi teda näha. Vahest oli mõni kunde just sel olulisel hetkel sisse või välja astunud. Vahest oli tema katastroofi osatud ette aimata. Mis siis ikka, jääb vaid kaasa mängida, kas või tühja pingutades.
„Ettekandja!“ hüüdis Smith, astunud piklikku madalasse ruumi, mida kattis auruga segunenud suitsu baldahhiin ja kus mehed (kõik olid mehed) jutlesid kähedal pominal, mis tõusis ja langes nagu mehine meri. Ta põrkas vastu ühe vaba laua äärset tooli ning seadis end istuma, põlved laialt harkis, sirutas jalad enesekindlalt kaugele ja vaatas heatahtlikult särades igale poole.
„Ettekandja!“
Pead pöördusid, kuid tagasihoidlikult, pikkamööda, mitte säärase kärmusega, leidis ta, mis reedab huvi põnevasse haripunkti tõusnud draama vastu. Mitte sel kombel, nagu ootaksid nad „Ülekohtuselt koheldud rännumehe“ teist vaatust, kus Simon Simple (maapoisist ingénu5) kaotab kogu oma maise vara kelmile ja peab lootma Sir Bartholomew Quorumi (advokaat) ja proua Spurti (lõbumajapidaja) kahtlasele ligimesearmastusele. Vaid pikaldaste pilkudega, millega igas kohvimajas võetakse teadmiseks alaliste kundede sekka ilmunud tundmatu, järjekordne rääkiv pea, olgu lärmakas, tark või rumalavõitu, täiendus ruumi suurele hulkorganismile, mis iga mõne aja tagant kaotab kehasid või saab neid juurde, sedamööda kuidas inimesed saabuvad ja lahkuvad, kuid lobiseb edasi, üha edasi.
„Jah, sir?“ Valge põllega poiss oli tema juurde kiirustanud. „Teed, kohvi või šokolaadi, sir?“
„Kann musulmanijooki, ilma lehmamahlata.“6
„Jah, sir. Söögipoolist?“
„Korv valgeid kukleid.“
„Jah, sir. Ajalehte, sir?“
„Millist teil on?“
„Post-Boy, Intelligencer või Monitor, sir?“
„Siis kõik kolm.“
„Jah, sir. Ivakese aja pärast, sir. Post-Boyd tuleb ehk natuke oodata, sir. Täna hommikul toodi ainult üks eksemplar ja see on nende härrade käes seal.“ Noorepoolsed mehed, ühel habe, teisel sarvraamidega prillid, naersid eemal akna juures.
„Siis ainult ülejäänud,“ ütles Smith. „Pole vaja neid tülitada.“
Toodi ahjusoojad lõhnavad kuklid ja kohv tinakannus, mäherdused olid Londonis juba kümme aastat tagasi moest läinud; kannu küljed olid sirged ja sang ilma mingite alpide kaunistusteta. Poiss tõi kandiku pruukostiga, endal veel kaks kandikut käsivarrel tasakaalus, ajas kaela sirgu, et vabastada kokkumurtud ajalehed, mida oli lõuaga vastu õlga surunud, asetas need Smithi ette – ja juba ta keerleski oma kohvimajatantsu järgmist figuuri võttes. Smith leidis, et isu tuli tagasi. Ta hingas korvist ja kannust tõusvaid aroome, justkui oleksid need sõbrad, keda sülelusse haarata, ja asus eine kallale, mugis, määris võid, limpsas sõrmedelt puru, toetas ajalehed kannu najale, ning taldrikute klirin, jutusumin ja kurinal voolav vedelik segunesid tuttavlikuks muusikaks, mida mängiti continuo7.
Isu täis söönud ning jõudnud hädatarvilikust esimesest ja marjaks kuluvast teisest tassist mokapärase kolmandani, mida võis jõude lonksata, ilma et mingisugune lärm oleks valvsusele kehutanud, toetus ta toolikorjule, laotas linnauudised enda ette ja laskis artiklite lugemise vahepeal pikemal pilgul ringi käia. Linnanõukogu istung. Äädikasordid, linnasejoogid, kanged joogid saadaval parima hinnaga. Kui Smith oleks viibinud tuttavas kohas, oleks ta osanud ainsa pilgu järgi öelda, missugusele suure kohviimpeeriumi kodanike rühmale see kohvimaja oli mõeldud; kas poeesiale või õgardlusele, filosoofiale või laevakindlustusele, India kaubandusele või lihavedajate heategevusklubile. Silduvad laevad. Väljuvad laevad. Oksjonil müüakse härra de Kyperi valdus Long Islandil koos raieküpse metsaga. Kollaseks tõmbunud seintel rippus trükiste virvarr. Natuke maakaarte, natuke satiiri, natuke ballaade, natuke nilbusi kõrvuti kohustusliku kuningaportreega: punnsilmne George valitses leiget trükistekörti, mis polnud ei liha ega kala. Albany kiri, mis puudutas mohoogide käitumist. Jutlus siit ilmast lahkunud reverend Veseyle monumendi pühendamise kohta. Rendile anda: Bouwerij, Out Ward, Rutgeri farm. Kas ehk tükkis äriga? Jõelastid kohale jõudnud. Neegritüdruk põgenenud, pakutakse vaevatasu. Kõik, mille Smith kildhaaval kokku noppis, jättis üldiselt asjaliku mulje; äriasjad, sekka seadusesõna käsud ja keelud. Dramaatiline klassikatõlgendus, esitab kuulus proua Tomlinson. Luuletus „Elagu vabadus, brittide südame kosutaja“ Urbanuse sulest Tema Majesteedi sünnipäeva puhul. Ühel kaugemal laual lebasid kirjamapid ja leping, millele parajasti alla kirjutati, salk tuhmkollaste ja hallide kaupmeherõivastega mehi usutles seal musta advokaadirüü ja kaelasidemega meest. Mõnel kundel oli tuulest parkunud meremehepale, mõned olid lõmpsivad poisikesed. New Yorgi provintsikohtu protsessid. Hinnang vaeste toetusmaksule. Veoraha määrad. Põhilised turukaubad, jooksvad hinnad. Selle koha peal võttis Smith taskust oma trükipaberi ja võrdles teatavaid arve, libistades mõlema käe nimetissõrmi üheaegselt mööda veergusid allapoole. Teleskoobi- ja luubiläätsede lihvimine. Rügemendi päevakäsud. Ungari klubi õhtusöök. Võib-olla oli siin lihtsalt liiga vähe kohvitempleid, et igaüks koondaks ainult teatavaid ühiskonnarühmasid, nagu Smith oli harjunud.
Akna all istunud mehed tulid endiselt naerdes lähemale, prillidega mehel oli käes puuduv Post-Boy. Tal oli tähelepanuväärselt sile valge ovaalne nägu, millele tumedad ümmargused sarvraamid andsid miskipärast otsata koomilise ilme. Juuksetüügas oli lühike nagu ikka sellel, kes tavaliselt kannab parukat, aga vabal ajal mitte.
„Olge lahke,“ ütles võõras Smithile silmanurgast uudishimulikku pilku heites. „See ei tee meile mingit tüli, me lugesime lehe juba läbi. Lahutage lahkesti meelt kasina lõbuga, mida see võib ehk pakkuda.“ Võõra hääl oli piinliku hoolega koolitatud, kuid lustakas. „Kas tohin küsida … kas kuulsin teid äsja ütlevat: „ilma lehmamahlata“?“
