tänavakunsti kaart)
8
EDASI. Nr 3, talv 2019
Igor Kaasik:
eKool ja Stuudium – juba enam-vähem, aga saaks veel palju paremaks
HARIDUS
IGOR KAASIK on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Edasi püsiautor.
Ma ei suutnud alguses eKoo-liga kuidagi leppida. Veider küll, aga võrreldes pabe-rist klassipäevikuga oli uus süsteem kohmakas, aeglane, tülikas kasutada teistelgi põhjustel ja sellel puudus pal-ju klassipäeviku eeliseid. Ent vastu-meelsuse peamiseks põhjuseks oli see, et eKool rikkus õpilaste loomulikku õigust esimesena teada saada oma töö tulemused. Nüüd on nii eKooli kui ka Stuudiumit kergem kasutada, kõike saab teha kiiresti, mõnd asja liiga kii-resti, aga selle suurim viga on jäänud.
Tegemist ei ole lihtsalt tehnilise probleemiga, vaid millegi hoopis täht-samaga. Pean silmas lapse kasvamist vastutusvõimeliseks inimeseks. Vas-tutusvõimetust inimesest ei saagi elu-looma. Eesti keele õpetajana ei suuda ma hoiduda ütlemast, et ta ei ole oma elu alus ehk subjekt, kellest tegevus lähtub, vaid on sihitis ehk objekt, kel-lele tegevus on suunatud. Lauses “Ini-mene viskas prahi prügikasti” on ini-mene alus ja praht on sihitiseks.
Kõige paremini õpib inimene vas-tutama muidugi vastutades, plaane pidades ning klaarides oma vead ja äpardused ise veel enne, kui teised neist teadagi saavad. Mõnikord peab selleks valetama. Need on hädavaled, aga nendeta maailm ei tööta. E-kool teeb valetamise raskeks ja see on halb.
Õpetaks ta siis ausakski, aga ei õpeta ju. Õpetab lihtsalt kartlikuks, ebasii-raks, allaheitlikuks. Hirmu tõttu aus ei ole aus ja teolt tabatu ei ole ka aus, ta jääb lihtsalt haledal kombel vahele.
Aga võib-olla on e-koolil täita, täitsa kogemata, tähtis ülesanne harju-tada lapsi tulevikuga, kus valetada on üha raskem ja lõpuks pea võimatu. Me näeme, kui abitult rabelevad oma va-ledes täiskasvanud, olgu nad ministrid või muidu avaliku elu tegelased. Oleme kasvanud ajal, kus valetamine käis li-bedalt ja risk vahele jääda oli väike. Me ei ole lihtsalt harjunud sellega, et meie ütlemised, minemised ja tulemised säilivad tõenditena serverites aegade lõpuni. Seda harjumatuse muret ei saa olema praegustel õpilastel, kes on kas-vanud tehnoloogia keskel, mis ei jäta palju nurgataguseid, kuhu varjuda.
Halb on ka see, kui vanemad saavad teada lapse õnnestumistest enne last. Lapsel on õigus neistki ise rääkida.
Vanemate rõõmus üllatus, patsutus õlale ja kallistus on lapsele suurimaks tasuks töö eest. Elu on ilus tema jaoks sel hetkel. Argipäevases rutus üle õla visatud “ma juba tean” lörtsib kogu suure rõõmu.
Nii, mida kõige selle teadmisega peale hakata? Paberpäevikute poole võib ju nostalgiliselt õhata, aga päriselt ei tahaks ka mina neid enam tagasi.
Korraks tundub, et lahendus on lihtne: andku õpetaja kätte kõigepealt tööd ja siis kandku sisse hinded. Pal-jud teevadki nii, aga tihti on see raske ja nõuab lisatööd, mida koolis on niigi hoopis rohkem, kui välja paistab.
Päris paljut saab teha, aga see eel-dab usaldust oma lapse vastu ning jõudu ja tarkust loobuda osast võimust, mida elektroonika meile kui lasteva-nematele on andnud. Õnneks saab mi-dagi tõhusat ette võtta just selle kõige ohtlikumaga. Tulemus näeks välja nii: kui laps saab hinde, näevad vanemad seda alles pärast teda. Tehniliselt ei to-hiks olla raske selline võimalus luua. Kui laps oma hinnet ei vaata, saavad teised seda teha mingi aja, näiteks kol-me päeva pärast. Selle ajaga jõuab juba õpetajaga järelevastamises kokku lep-pida, võib-olla isegi hinde ära paranda-da ja kui halb uudis üldse vanemateni jõuab, ei olegi enam probleemi või on vähemalt lahenduses kokku lepitud. Kolm päeva on ka piisav aeg, et laps saaks valida, kuidas, millal ja kellele on hea äpardusest rääkida. Mäletame ju, kuidas see käis, kuidas varitsesime õiget hetke. Kui seda kunsti lapsena ei arenda, jäävad eluks olulised oskused saamata.
Kirjanduse ja eesti keele tundi-des tulevad jutuks kõik teemad, tulevikukool samuti. Ühel sellisel arutlusel jõudsime aega, kus õpilaste ajutegevus skaneeritakse ja tulemu-sed ilmuvad õpetaja arvutisse. Kui näiteks matemaatikatunnis näeb õpe-taja, et kellegi ajuskaneering näitab aktiivsust mitte arvudega tegelevas ajuosas, vaid kusagil mujal, saab ta õpilase delikaatselt tunnis kohatute mõtete juurest juhtida tagasi mõtetele, mille eest maksumaksja maksab. Eks ole nii jabur ja uskumatu idee, et ajab naerma?
E-kooli algusaastatel läks ühes tunnis jutt selle tulevikule, et kunagi saadab süsteem kohe teate vanemate telefoni, kui laps saab halva hinde või märkuse. Valulik oie kostis üle klassi. Ometi tundus see idee siis nii jabur, et ajas lõpuks kõik naerma. Nüüd ongi nii ja naerma ei aja enam kedagi.
Kõige paremini õpib inimene vastutama muidugi vastutades.
9
EDASI. Nr 3, talv 2019
