Tõnu Õnnepalu:
“Walden”
MISSIOON
TÕNU ÕNNEPALU on kirjanik ja tõlkija.
Hiljaaegu jäi ühe rahvaraamatu-kogu ukse taga, väljasaadetute kastis näppu raamat, mis on tegelikult lausa bibliofiilne haruldus, igasugu Raamatukoides ja muudes vanaraamatuärides saadaval, kui üld-se, siis ainult päris raha eest, mitte kahekümne ega viiekümne sendiga, mis muidu kasutatud raamatu norm-hinnaks on. See hinnaline haruldus oli nimelt “Walden”. Täie tiitliga: Henry David Thoreau, “Walden ehk elu metsas”. Tõlkinud Erkki Sivonen (värsid Märt Väljataga), välja andnud Hortus Litterarum kaugel 1994. aastal.
Üheksakümnendatest räägitakse tihti põlguse või piinlikkusega. Oli selles ajas muidugi koledust ja met-sikust, aga eks olnud see ka viimane tõsimeeli idealistlik ajajärk siinmail? Ametnikud ei osanud veel rääki-da pehmetest väärustest ja ei kuri-tegevus ega ideaalid olnud ka veel pehmeks mugandunud. 1991. aastal asutatud Hortus Litterarumi kirjas-tus on üks nende kõvade ideaalide
monument. Raamatute väljaandmise lõpetas ta muide täpselt aastal 2000, on sihtasutusena endiselt olemas, kuid tegeleb siis võib-olla ka peh-mema, vähem materiaalse kultuuri-tööga. Millegi mitte nii riskantsega kui seda on kõvakaaneliste rikkali-kult kommenteeritud klassikateoste kirjastamine.
Kuid tollal, üheksakümnendate alguses, usuti veel kaunis laialdaselt ideed, et vahepealne mahajäämus tuleb tasa teha ja eesti keeles välja anda kõik need maailmaklassika kuldteosed, mida seni ideoloogilistel või muudel põhjustel trükkida pole jõutud. Saagem ikkagi eurooplasteks, maailmakodanikeks jne. See viimane ideaal on ju muide tõesti teostunud – omal moel, aga kindlasti mitte nii-võrd kirjanduslikul. Euroopa ja maa-ilma enda tuuled hakkasid puhuma hoopis teisest suunast. Või mis siin Euroopast ja maailmast rääkida. Ma ei saa sellestki aru, mida mõeldakse selle jutuga eesti kultuuri tähtsusest,
kui tänimaani pole olemas isegi “Tõe ja õiguse” kommenteeritud, alg-tekstile tagasi viidavat väljaannet, vaid heal juhul trükitakse uuesti ei tea mis omaaegseid redaktsioone, ilma mingi kommentaaripojatagi! Jutt eesti kultuuri tähtsusest on liht-salt üks tühi jutt, mille ajamises nende kolmekümne aastaga on küll kõrgem tase saavutatud. Ja kindlasti jätkub veel arenguruumi!
Kuid Erkki Sivoneni tõlgitud “Wal-den” on päriselt kultuurne väljaanne. Kommentaarid on küll vaevalt kõik originaalsed, aga ei peagi olema, sest Waldeni ilmumisest (1854) möödunud aastakümnete jooksul on see mahult väike teos ingliskeelses (ja mitte ainult ingliskeelses!) kultuuriruumis viimse sõnani läbi ja veel ülegi kommentee-rida jõutud. Muuseas, vaatasin järele, raamat jõudis ilmuda siiski ka Nõu-kogude Liidus, 1962. aastal, Teaduste Akadeemia väljaandel ja vaid 13 000 eksemplaris, mis tegi temast tollal kohe harulduse. Nüüdsel ajal on teda vene keeles muidugi korduvalt taas välja antud, viimati alles läinud aastal.
Raamatukene ise on õieti lihtne. Thoreaul (tema isa poolt vanaisa oli prantsuse, ema poolt šoti sisse-rändaja Ameerikas) sai alevielust ja oma ajastu seltskondlikest konvent-sioonidest villand ja ta läks “metsa” elama. Siin peavad tingimata olema jutumärgid, sest muidu võib inimene endale ei tea mida ette kujutada ja eks lugejate põlvkonnad olegi kujutanud. Too mets oli tollal küll veel täiesti mets oma punaoravatest, laanepüüdest ja öökullidest metsaelanikega, kuid asus Concordi alevist (Massachusetts) ja Thoreau sünnikodust vaevalt mii-li kaugusel, teispool äsja valminud raudteed. Maatükk Waldeni järve kal-dal kuulus Thoreau sõbrale, mentorile ja aitajale Ralph Waldo Emersonile, ning nii tohtiski Thoreau sinna oma kätega endale onni ehitada. Onn sai
Jätkan siis selleski numbris oma väikest book rescue ehk raamatupääste missiooni. Erkki Sivoneni tõlgitud “Walden” on päriselt kultuurne väljaanne.
Raamatukene ise on õieti lihtne.
10
EDASI. Nr 3, talv 2019
13 ruutmeetrit suur ja selle mater-jali võttis
