Klaastroon 5: Tormide Impeerium. Sarah J Maas

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas страница 2

Klaastroon 5: Tormide Impeerium - Sarah J Maas

Скачать книгу

       TEINE OSA

       TULISÜDA

       40

       41

       42

       43

       44

       45

       46

       47

       48

       49

       50

       51

       52

       53

       54

       55

       56

       57

       58

       59

       60

       61

       62

       63

       64

       65

       66

       67

       68

       69

       70

       71

       72

       73

       74

       75

       TÄNUSÕNAD

      ÖÖ HAKUL

      Luust trummid müdisesid Mustade mägede sakiliste nõlvade vastu juba päikeseloojangust peale.

      Printsess Elena Galathynius seisis kivisel kaljunukil, kus tema sõjatelk kuiva tuule käes ägas. Ta oli hirmuvalitseja armeed kogu pärastlõuna jälginud, kui see eebenmustade lainetena üle mägede uhtus. Nüüd, kus päike ammu taevavõlvilt haihtus, värelesid vaenlase lõkked mägedes ja all orus nagu taevatähtedest tekk.

      Nii palju lõkkeid võrreldes nendega, mis põlesid tema orupoolel.

      Printsess ei vajanud haldjakõrvu kuulmaks talle alluva inimarmee palveid – nii häälekaid kui ka hääletuid. Ta oli viimase paari tunni jooksul neid mitu korda ka ise lausunud, kuigi teadis, et need jäävad vastuseta.

      Elena polnud iial kaalunud paika, kus ta pidi surema. Polnud iial kaalunud võimalust, et see võib juhtuda nii kaugel Terraseni kaljusest rohelusest. Et tema keha ei põle, vaid selle õgivad hirmuvalitseja elajad.

      Ei tule ühtki tähist, mis reedaks Terraseni printsessi hukkumispaiga. Ei tule ühtki tähist kellegi jaoks.

      „Sa pead puhkama,” ütles kare meeshääl telgi sissepääsul tema selja taga.

      Elena vaatas üle õla ja tema lahtised hõbejuuksed takerdusid turvise peentesse nahksoomustesse. Gavini tume pilk lasus nende ees laiuval kahel armeel. Kitsal mustal eraldusjoonel, mida kavatseti liiga ruttu läbistada.

      Kogu selle puhkusejutu juures ei võtnud Gavin isegi turvist ära, kui mitu tundi tagasi nende telki sisenes. Alles mõne minuti eest trügisid tema väejuhid viimaks telgist välja, kätel kaardid, ja südametes mitte ühtki lootusekübet. Elena haistis hirmu. Meeleheidet.

      Tänu aastaid kestnud uitamisele Lõunamaa metsikus looduses raksusid Gavini sammud vaevu kuival ja kivisel pinnal, kui mees Elena üksildasele valvekorrale lähenes. Elena keeras taas lugematute vaenlase lõkete poole.

      „Su isa väed võivad veel siia jõuda,” ütles Gavin kähedalt.

      Rumal lootus. Elena surematu kuulmismeel tabas iga sõna vaidlusest, mis nende taga telgis möllas. „See org on surmalõks,” nentis Elena.

      Ja tema pani nad kõik hukuga silmitsi.

      Gavin ei vastanud.

      „Koidu saabudes kastetakse see verre,” jätkas Elena.

      Väejuht tema kõrval püsis vagusi. Selline vaikimine oli Gavini puhul nii haruldane. Muidu taltsutamata raevukusest ei säranud praegu neis silmis mitte ühtki lootusesädet. Mehe kahused pruunid juuksed rippusid jõuetult. Elena ei suutnud viimast vanniskäiku enam meenutadagi.

      Gavin pöördus ausa ja hindava pilguga printsessi poole. Sama silmavaade kooris Elena alasti samal hetkel, kui ta mehega peaaegu aasta eest esmakordselt oma isa saalis kohtus. Mitme eluea eest.

Скачать книгу