Elu pärast musta surma
Ärkamine
Ristin laitiib ärkab kiviasemel näljasena.
Süüa? Tal on vaja süüa.
Maaraviitreid ümbritseb pimedus, aga külje all on sammal. Kui tüdruk uinus, oli see paks ja värske. Nüüd on õhuke ja kuiv.
Ta lamab Kõrgkambris oma voodis. Viitrite kindluse ülemisel korrusel Salajaki kalju tipus.
Mitu kuud ta on maganud? Ei tea.
Liikmed on jäigad ja tal on külm. Nahkrüü on kõva ja kuiv. Tiivad teevad haiget ja kangesti tahaks süüa. Mahlakat rooga.
Ristin kergitab pead ning kraaksatab pimedusse laulva küsimuse:
„On keegi siin? On keegi ärkvel?“
Laul kajab seintel ja kustub. Vastust ei tule.
Talveunne suikudes oli Ristini kõht täis. Nälg hiilis ligi une ajal läbi talve paksu lumevaiba. Kõht on aina tühjem.
Mis aastaaeg see väljas võiks olla? Ikka veel külm talv? Või hele kevad? Ta ei tea. Aga tüdruku tumedad juuksed on paksud. Ja küüned kaks korda pikemad kui magama jäädes.
Ta tõuseb istuli. Aeglaselt, et mitte vigastada oma kõhnu käsi ega jalgu. Või marrastada tiibu.
Aknaid torni kaarjates seintes varjavad rasked luugid. Nende ümbert aga immitseb sisse heledat valgust. Päikesejumalanna on ärganud ja hõljub kõrgel taevas. Niisiis on praegu kevad. See saabub Salajakki alati kiiresti ja hoiatamata.
Talvel magavad viitrid turvaliselt oma kaljukindluses. All orus laiub paks lumi, kindlust ümbritsev müür on kaetud jääga ja laviinioht hoiab inimesed eemal.
Varakevadel ärkavad enne teisi sada sõdalast, kes siirduvad lõunasse. Nad peavad hankima esmase toidu. Värsket saaki tervele kindlusele. Kui nad tagasi on, siis äratatakse kuningapere ja päikesejumalanna ning kevade saabumise auks korraldatakse pidu.
Kas sada sõdalast on teele läinud? Kas nad on tagasi? Ristin lingutab oma teravaid kõrvu, et paremini kuulda. Ta kuuleb sama hästi kui enne uinumist.
Kindluse katuselt vuliseb vesi.
Salajaki kohal laulavad linnud.
Orus puhuvad tuuled.
Torni ümber on palju hääli, kuid magamiskambris on kõik tasa. Seina ääres seisavad kivivoodid. Igas pikutab üks olend. Viitrite kuninglikust kaitsesalgast on tema siis ärkvel esimesena.
Ristin hakkab vaikselt laulma, et häält elustada. Et tugevamaks saada.
Keha on hell. Tiivad olid magades seljal koos, nüüd sirutab ta nad välja. Tasa ja ettevaatlikult.
Tiivad kahisevad lae poole sirutudes.
Pimedusest kostab aga teine hääl: vaikne vastulaul kõrvalvoodist.
Ristini käsivart riivab kõhn küünistega käsi.
„Sõber? Kas tunned end pärast und hästi?“
See on Cari. Nad magavad alati kõrvuti.
Ristin paneb oma käe sõbranna käele ja laulab kaasa. Maaraviitrid oskavad rääkida, aga eelistavad laulda. Kõneledes nad nagu kiljuksid ja kraaksuksid, laulmine on teine asi.
Ristin paneb tiivad aeglaselt kokku. Ta pöördub Cari poole:
„Kas need sada on läinud?“
Cari noogutab. „Ma kuulsin, kuidas nad läksid.“
„Siis hoiame nende tulekul silma peal.“
Viitrite sada sõdalast peavad naasma toiduga. Korvide viisi värske toiduga.
Hullumeelne põllu peal
„Mõrtsukas! onu on mõrtsukas!“
Poisi hüüded kajavad läbi Vaevaoru Ussioosi nõlvadeni välja.
Selle peale tõusevad kanad lendu ja hobune nimega Roskil ei söö enam heina.
„Tasa, sina putukas!“ lõugab keegi teine. „Mina ei ole kedagi tapnud, sina oleksid esimene!“
Jöran Egg ronib oosi tippu, aga võpatab kisa peale.
„Sina tapsid isa!“ hüüab Niklis.
Jöran vaatab oru poole. Vastuseks kisendatakse:
„Niklis, ma keeran sul kaela kahekorra! Sa läksid mu veini vastu!“
Kisendaja pole mitte troll, vaid poiste ema vend, onu Stein, kes tülitseb Jörani venna Niklisega.
Need kaks vihkavad teineteist, on alati vihanud. Sellest ajast peale, kui Stein sõdurina Axvalli kindluse piiramiselt naasis, aga vendade isa mitte.
„Mõrtsukas!“ hüüab Niklis jälle. „Sa lõid talle kirve selga! Ja võtsid tema raha!“
Jöran näeb, kuidas suur ja lai ja higine onu Stein põllule astub. Ühes käes kruus võililleveini. Teises kirves.
Stein. Vendade pidev piin.
„Niklis!“ lõugab Stein. „Nüüd ma raiun su pooleks, sa könn!“
Jöran on koos vendadega kogu päeva põldu äestanud ja siis ronis oosile. Sealt vaatab ta, millal tuleb Torkel. Jöran tahab jõuda nii kõrgele kui võimalik, et näeks alla orgu, kui vanim vend põhja poolt läheneb.
Nüüd on Torkelit vaja. Tema hoidis Steini ohjes, siis aga väsis ja läks hoopis seikluste jahile. Nüüd ei peata Steini enam keegi. Seal ta trambib, hull ja maani täis.
„Sina saatana sigidik! Sina kuradiniru!“
Kui Stein on täis, siis tahab ta alati kellegi ära tappa; siis keerab ta kanadel kaelu kahekorra, loobib linde kividega, raiub jäneseid. Nüüd ajab taga õepoega.
„Niklis, ma löön su maha!“ Stein vehib kirvega põllu poole. „Siiasamasse!“
Äkki komistab ta mullavalli otsa. Äärepealt pillab kruusi maha, aga kisendab sellegipoolest:
„Ma raiun su surnuks, va vinnipunn!”
Niklis seisab keset põldu. Vend on perekond Eggi omatehtud köiega – parimaga kogu maakonnas – veel äkke küljes kinni. Ta vastab:
„Seda sa ei suuda, onukene! Joodikud ei suuda midagi raiuda!“
„Lõuad!“ ulub Stein. „Ma raiun su tükkideks!“
Siis
