eemale. Ussioosi harjalt paistab, kuidas põhja pool laiub tammelaas. Nagu roheline meri, kuhu võivad end peita trollid ja lohemaod. Inimesi seal silma ei hakka. Jörani vend Torkel ei ole tagasi tulnud.
„Piimavasikas! Kördihabe! Tatikas!“
Jöran kuulis kisa ja nägi, kuidas Stein Samueli pikali lõi ja Niklas põgenes. Ruunioosi poole. Aga ta ei sekku. Tema muudkui ronib.
Kuningakivi pale on kuiv ja kare, see on väga vana ja sammalt täis. Jörani vanaisa rääkis, et enne inimeste tulekut heitsid selle hiidrahnu siia hiiglased. Nad võitlesid üüratu lohemaoga ja kalju oli nende ainus relv:
Lohemadu tiirutas läbi tammemetsa lähemale. Võib-olla tuli ta maailma otsast. Igal juhul oli ta luuvalge. Viiesaja küünra pikkune, peaaegu nagu Maailmamadu[1.]. Puud langesid lohemao ees rohukõrtena kahte lehte.
Hiiglased seisid ja ootasid.
Aga endi vahel hoidsid nad midagi. See oli suur ja piklik. Mürakas rahn. Nad tõstsid selle pea kohale ja heitsid lohemao pihta. Silmapiiri varjutav mürakas lendas taevasse.
Siis langes rahn alla lohemao poole. Tabas tema turja. Elukas viskles, võitles ja suri.
Hiiglased läksid võitu tähistama. Lohemao valge laiba, hiidrahn turjal, jätsid nad sinnapaika.
Kõike seda jutustas vanaisa.
Lohemao kehast on nüüdseks saanud muld ja klibu, aga hiidrahn on alles. Ussioosi kõrgeimas otsas. Tuul on selle lihvinud kuningas Magnuse moodi väärikaks peaks.
Ja Jöran ronib täna Kuningakivi tippu. Täna!
Orust hüütakse. Põllule on kiirustanud vendade ema.
Emake Egg kummardub Samueli kohale ja hüüab venna poole: „Stein! Hea vend Stein … lõpeta!“
Jöran ronib ikka edasi. Ta sirutab end ja püüdleb kõrgemale. Tolli haaval.
Kuningakivi on viieteistkümne meetri kõrgune või enamgi. Eemalt paistavad tema seinad täiesti siledad.
Aga ka siledal pinnal leiavad käed kohti, kust kinni haarata. On lõhesid ja nukke. Kuningakivi tippu on võimalik ronida ja seda Jöran teebki.
Esimesed kümme jalga on lihtsad. Torkel näitas eelmisel suvel, kuidas peab ronima. Aga Jöran on kogu aeg alla kukkunud. Kõvasti kukkunud, kuid Ussioosi metsik rohi on kevaditi pehme. Jalad on terveks jäänud.
Kuningakivi seinad on väljapoole kergelt kaldu. Sinna vastu ei saa end suruda nagu puutüvele. Aga tänavu on Jörani sõrmed ja käed tugevamad. Nad hoiavad teda kinni. Jalad on vabalt rippus, aga ta ei kaota haaret. Nüüd on Jöran tipu lähedal, valmis viimaseks võitluseks.
Üles jõudmiseks on vaid üks võimalus. Põllutöö on poisi ära kurnanud. Täna õhtul jaksab ta proovida Kuningakivi vallutada vaid ühe korra.
Jöran kobab varvastega serva. Lõpuks leiab väikese kivinuki, kus saab puhata. Vähemalt suurt varvast. Ta rebib Kuningakivi laubalt tüki sammalt, et saaks paremini kinni hoida, ja tõmbab end ülespoole. Jöran tunneb rahnu servi ja auke tänu varasematele katsetele. Ülakehaga saab hoogu juurde anda, et tippu jõuda.
Ema ja Stein hüüavad põllult.
Jöran ei vaata enam alla. Ta ei saa. Ta saab vaid ronida.
Peaaegu kohal.
Jöran hingab sisse, keerab puusa ja heidab parema jala üle rahnutipu serva. Mööda selga voolab higi. Nüüd on ta nii lähedal, nii lähedal …
Ta hiivab ülakeha üles. Jalad tulevad järele. Kohal!
Ta hingab välja. Sõrmeotsad veritsevad ja käed valutavad, aga nüüd lamab ta Kuningakivi tipus. Esimest korda.
Ta saab tõusta ja põhja poole vaadata nagu need hiiglased. Paksu kuusemetsa poole. Puud on pärast lohemao läbimarssi end uuesti püsti ajanud. Mets on teedeta maa.
Lõuna pool paistab silmapiiril lähim küla, Sütevaka, ja selle kirikutorn. Igal pühapäeval käivad vennad Eggid koos ema ja Steiniga Sütevaka kirikus preestri jutlust kuulamas. Ja ümbruskonna uudiseid, kui neid on.
Jöran vaatab jälle talu poole.
Samal ajal kui tema Kuningakivi vallutas, on seal palju muutunud. Halvemaks: Niklis on oja ääres maas. Tema kohal seisab Stein, kirves käes.
Jöran näeb kõike, kuid teha ei saa midagi.
Viimasel hetkel aga juhtub midagi. Stein võpatab. Koperdab tahapoole ja pillab kirve pihust.
Ruunioosil vana ruunikivi ääres seisab tumedais rõivas kuju. Mees. Ta hoiab käes suurt vibu. Nool on just lendu lastud.
Stein kisendab. Nool tabas jalga.
Jöran hüüab ja näitab Ruunioosi poole:
„Ema Egg! Torkel on tagasi! Ja ta laseb vibu!“
1 Ka Midgardrimadu või Jörmungandr. Germaani mütoloogias esinev madu, jumal Loki poeg, kes visati inimeste maad ehk Midgardri ümbritsevasse ookeani. Madu kasvas nii suureks, et sai end maa ümber rõngasse tõmmata ja oma saba suhu võtta. Kui ta oma sabast lahti laseb, tuleb maailmalõpp. – Toim. [ ↵ ]
Torkeli tagasitulek
Niklis ajab end kraavist püsti. Kostavad ärevad hüüded, Jöran seisab, selg sirge, Ussioosi seljal. Kuningakivi tipus.
Niklis naeris venna üle, kui too ikka sinna ronida proovis. Aga Jöran saigi hakkama. Jöran näitab näpuga ja hüüab midagi, et „Torkel, Torkel on tagasi!“
Samal ajal oiatakse:
„A-ai …“ See on Stein. Ta ei kisa enam. Ta lamab Niklise ees seljakil ja vahib noolt oma reies. Ta on näost lumivalge.
„Onu, sina elad minust kauem …“ sõnab Niklis.
Nool on reide sisenenud küljelt. Raudots läks luust mööda.
Niklis vaatab uuesti Ruunioosi poole, mehe poole, kes hoiab vibu. Aga vibukütt ei seisa enam püsti. Ta on langenud põlvili.
Kas see on Torkel? Vanem vend Torkel, kes läks teele sügisel pärast viljavõttu.
Niklis tuleb oja äärest ära. Eemale hullust Steinist, Ruunioosi seljale. Kivi poole, mis püstitati viikingi auks nimega Orm. Orm Egg on Niklise vanavanavanavanaisa. Seda rääkis vanaisa vendadele siis, kui nad olid väiksed. Vanaisa teadis nimepidi kõiki Eggi suguvõsa inimesi, kes olid orus elanud.
„Oma sugu ja maad peab tundma,“ kõneles vanaisa. „Meie oleme maaomanikud, ja kui me ei suuda tõestada, et Vaevaoru maad on alati meie omad olnud, siis võime neist ilma jääda.“
Vanaisa rääkis, et Orm Egg oli viiking. Riigi viimaseid viikingeid ja võib-olla viimane, kes sõitis merd omaenese pikklaevaga. Viimase reisi järel kadus ta koos laeva ja meeskonnaga. Orm oli siis vana ja seilas piki Norra rannikut, otsides maailma lõppu. Keegi ei näinud
