Heili Reinart
Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost
Keeletoimetaja: Veste Roosaar
Korrektor: Lembi Kaasik
Kujundaja: Inga Joala
Projektijuht ja fototoimetaja: Tiina Tammet
Autoriõigus: AS Postimees Grupp, 2020
Postimees Kirjastus
kirjastus.postimees.ee
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN (trükis): 978-9949-669-83-7
ISBN (elektrooniline väljaanne): 978-9949-669-84-4
e-ISBN 9789949669530
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
SAATEKS
Raamat „Õrnad ja tugevad” (Post Factum 2018) tõi lugejateni kolmkümmend viis lugu Eesti naiste elust läbi ajaloo. Nende kaante vahel on ootamas järgmised. Siin pole tõsiteaduslikke uurimistöid, küll aga katset tuua unustusehõlmast välja naisi, kelle nime, elu ja tegusid paljud tänapäeval enam ei tea.
Nagu naised iseloomult ikka, on mõnedki neist vastuolulised ja nende teod vahel mõistetamatud. Iseloomult küll haprad ja õrnad, küll tugevad ja vaprad. On skandaalseid elusid, on tragöödiat täis elusid. Mõne õrnema soo esindaja vaated vapustasid ühiskonda, tekitasid kaasaegseis kõneainet, teine sai unustamatuks verstapostiks meie kultuuriajaloo radadel. Mõni kisti korraks rambivalgusesse, et anda mõtestatust teda ümbritsenud oludele. Kõik nad väärivad mõistmist ja respekti.
Mõnigi lugu viib lugeja laia maailma, kuhu naisi kandsid nende soovid teostada end suuremalt, kui kohalikud kitsad olud võimaldasid. Aga neid on sinna pillutanud ka sõjad ja küüditamised, majanduslikud olud või, mis siin salata, suured tunded.
Oma lood olen kokku pannud enamasti internetist ja ajakirjandusest leitud materjalide põhjal, vahel lugenud lisaks elulugude raamatuid. Köite lõpus on ära toodud kasutatud materjalide loetelu. Tänan autoreid, kelle kulutatud aja, töö ja pühendumuse tulemusena on saanud ilmuda veel üks kogumik lugusid.
Autor
ELU KUI VÕITLUS
Esimene naisõiguslane LILLI SUBURG
Lilli Suburg (1841–1923) oli esimene Eesti feminist, ärkamisaegse sõnaga naisõiguslane. Ühtlasi esimese eestimeelse tütarlastekooli asutaja ja esimese naisteajakirja toimetaja. 19. sajandi keskpaiku oli kirjutav naine Eestis erandlik nähtus, kellele ühiskonnas vaadati viltu.
Caroline Suburg sündis 1. augustil 1841. aastal Vändra mõisnike von Ditmarite Rõusa mõisas, kus Kivimurru Toomas oli kiltrist kupjaks tõusnud ja nainud Lilli-preili toatüdruku Nuudi Eeva. Varsti pärast tütre sündi tekkis vanematel võimalus rendile võtta Vana-Vändra mõis ühes suure karja, viina- ja õlleköökidega. Praktilised ja töökad vanemad oskasid seal kena kodu luua. Jõukusega kaasnesid saksa keel ja elulaad ning ilusasti riietatud opmanitütar kutsuti tihti mõisalastega mängima ja õppima.
Üheteistaastaselt saadeti Lilli koos õega Pärnusse kooli. Kui maal oli ta harjunud mängima nii mõisa- kui talulastega ja mingit seisuste vahet ei tundnud, siis linnas tuli kokku puutuda päris eluga. Range baltisakslannast kooliõpetaja lahutas nad kohe teistest „hantvärkide” lastest, sest need võiksid muidu halbu kombeid levitada. Pärnu linna tütarlastekoolis sai Lilli pinginaabriks Lydia Jannsen. Nende suhted polnud just parimad, sest Suburgi peres suhtuti Jannsenitesse üldiselt taunivalt.
Pansioni õuele lubati mängima ka saksa kreiskooli poisse. Peagi pani Lilli südame kiiremini põksuma kooliõe vend Johann Tubenthal, kes tundus igati tema tähelepanu püüdvat. Kuigi neiu manitses end õppimisele pühenduma, mõtles ta aina poisi peale ja kõik tema sees hõiskas. Aga rätik, mida ta pidi kandma põsehaava varjamiseks, näris Lilli õnneusu kahtlustega läbi – niisugusena ei võinud ta ju kellelegi meeldida.
Suburgi isiklik tragöödia oli seotud tema näoga, millel oli sündides ilutsenud kasvaja. Vanemad olid püüdnud lasta seda operatsiooniga eemaldada, kuid ebaõnnestunud sekkumine oli jätnud koleda armi. Selle varjamiseks kandis Lilli alati lõuasidet, mis õrna armumise kibedaks meeleheiteks muutis, nii et ta kurtis oma päevikule: „Kui ebameeldiv on mul hetkel rätik, kui õnnetuks see mind teeb! Ah, ma ei peaks hädaldama, ma peaksin sellest hoolimata rahuga kannatama, kui ma kartma ei peaks, et selle läbi mulle ilusaim õnn maa peal: armastatud olla, käest ära rebitakse!”
Sügavalt armunud, kuid oma kõlbmatuses veendunud neiu otsustas tunded maha suruda. Jättis kooli pooleli ja läks koju vanemate juurde. Siseheitlused ja raske majapidamistöö murdsid Lilli peagi voodisse. Päevikus ahastas neiu tervisehädade üle: „Mu kuupuhastus kestab ikka veel, mis sellest küll saab? Kas kõik laheneb, nagu eelmisel korral, kus ta üle kolme nädala lõpuks seisma jäi, või saab minust täitsa armetu?”
Kui vana mõisahärra Ditmar suri, omandas Toomas Suburg Sikanas suure tüki metsamaad ja rajas Waldburgi-nimelise karjamõisa. Pere asus sinna ümber ja sellest kujunes kultuurilembene, külalislahke ja iseseisev suurtalu. Kuna Lilli oli oma haiguse tõttu talutööks kõlbmatu, hakkas ta õpetama oma nooremaid õdesid-vendi.
Aeg-ajalt sõitis Lilli lähedal asuvasse Massu mõisa, kus mõisapreiliga abiellunud koduõpetaja Georg Leopold Bolz oli loonud vabameelse salongi, mida külastasid nii sakslased kui eestlased, viimaste hulgas Mihkel Veske, Johann Voldemar Jannsen ja Carl Robert Jakobson. Lilli õnneks või õnnetuseks ka tema palavalt armastatud südamerõõm. Kuid oma hirmude tõttu lükkas ta noormehe kindlalt eemale. Kaotamaks taganemisteed ja summutamaks kahtlusi oma tõsises kavatsuses vanatüdrukuks jääda, lapsendas Lilli 1867. aastal emata jäänud mõnepäevase tüdruku Anna Wiegandti, kes oli sündinud Saksamaalt Vändrasse rännanud riigisakslaste peres.
Bolzi mõisamajas oli suur, rinnuni ulatuv pesukorv täis oma aja parimat kirjandust, millesse Lilli unustuseni sukeldus. Ta luges palju, peamiselt saksakeelset ilukirjandust, aga ka ühiskonnaelu ja naisküsimust käsitlevaid raamatuid. Bolzilt sai Lilli näpunäiteid pedagoogilistes küsimustes. Tänu eneseharimisele sooritas Lilli 1869. aastal Pärnu kreiskooli juures elementaarkooli õpetaja ja koduõpetaja eksami.
Pöördeliseks kujunes aeg, kui Vändrasse asus elama Carl Robert Jakobson, kes peagi tegi oma esimese visiidi Waldburgi. Jakobsoni köitis haritud, aga nagu ta ütles, „vooruse vaimust rikutud” peretütar Lilli. Esimesest kohtumisest sündis mõistev sõprus. Nende kokkusaamised kutsusid Lillis esile rahvustunde. Tema meelest võisid Jakobsoni sõnad „kui tulesädemed süüdata ja mõtted peas kihama ja keema ajada”.
Jakobsoni õhutusel kirjutas Lilli oma esimese raamatu „Liina”, mis ilmus trükis 1877. Kerge see talle polnud, sest polnud ta ju üldse emakeelset haridust saanud. See oli mõningate autobiograafiliste sugemetega teos, kus kujutati eesti tütarlapse võitlust saksastumisega. Avaldatu kutsus esile terava vastukaja baltisaksa
