Õmblustöö tegid preilid Amalie ja Iida Kärner. Partisanidele anti aega Tartus olla vaid üheksa päeva, siis liikusid nad Elva poole. Alice jäi Tartusse korraldama uut kodu villa Margarethesse.
29. jaanuaril otsustas Alice Tartust rongiga pataljoni juurde sõita. Sel teekonnal tutvus ta proua Mari Raamotiga, kes sõitis soomusrongi peal võitlevat poega vaatama. Soomusrongidele oli appi saadetud Soome Põhjapoegade rügement. 31. jaanuari öösel sai Alice mehelt teate, kus see lubas tal järele liikuda Laane tallu Paju mõisa lähedal. Uneaeg sel viimasel ööl jäi napiks. Juba kella viiest hommikul istusid nad ärkvel ja ootasid polkovnik Kalmu käsku Paju mõis tagasi võtta.
Kui algasid lahingu ettevalmistused, saatis Julius naise Tellistesse sidumispunkti. Hommik oli selge, külm ja päikesepaisteline, kui nad teineteisele „nägemiseni” ütlesid. Algas Paju lahing. Kuulipilduja- ja püssituli kestsid lakkamatult. Sidumispunkti kanti muudkui haavatuid. Ühel hetkel kanti sinna ka haavatud Julius. Alice oli tema kõrval, kui reega jaama sõideti ja raskesti haavatu rongi peale tõsteti. Julius avas korraks silmad, naeratas ja katsus naise kätt suruda.
Kahjuks seisis rong haavatutega jaamas pea õhtuni, alles siis hakkas tasakesi Tartu poole liikuma. Pukas jäi Alice rongist maha, kui oli arstile telefoneerima läinud. Terve öö pidi murest hullunud naine otsima võimalusi Tartusse jõudmiseks. Alles kell üheksa hommikul jõudis Alice haiglasse oma teadvusetu mehe juurde.
Arstid lootust ei andnud ja Alice’il jäi üle ainult haavatud mehe juures hospidalis istuda. „Lõuna paiku, kui ta kord jälle silmad avas, ütlesin talle: „Kas tead, et Valga on meie!” Ta vastas valulise ilmega: „Seda ma püüdsin!”,” meenutas Alice. Järgmisel hommikul, 2. veebruaril kell pool kuus Julius suri. Leinamajas, villa Margarethe hoones vooris mitu päeva inimesi, et oma kangelasega jumalaga jätta.
Tartus Raadi kalmistul avati 1925. aastal Julius Kuperjanovi mälestusmärk, autoriks skulptor Jaan Koort.
Pärast mehe surma pidi lesk end kuidagi lohutama. Jõudu andis tegutsemine. Alice õppis Tartu kõrgemas muusikakoolis laulmist ja töötas samal ajal asjaajajana Punase Risti komitees. Temast sai oma endise kooli, ENKSi tütarlaste gümnaasiumi õpetaja.
1925. aastal, kui Tartus asutati Naiskodukaitse, oli Alice selle aktiivne organiseerija. Naiskodukaitse Tartu ringkonna esinaiseks sai Ebba Saral, Alice Kuperjanov aga laekuriks. Kümme aastat hiljem valiti ta keskjuhatuse sekretäriks. Aktiivse tegevuse eest autasustati Alice’i mitme autasuga, sealhulgas Kotkaristiga.
Alice Kuperjanov sai oma langenud mehe autasumaa – Tammistu mõisasüdame – ja elatiseks pool tema komandöripalgast. 1938. aastal müüs ta asunikutalu maha ja ostis selle eest Eha tänavale krundi. Kahekorruseline puumaja (praegu Eha 23a) suurte korteritega valmis 1939. aasta lõpuks. Perenaiste seltsi esinaisena pidas Alice auasjaks ehitada eeskujulik maja, eriti perenaise mugavusele mõeldes. Korterid oli avarad: vannitoa, kõrvalruumide ja moodsa elektripliidiga köögis. Kõik see toredus maksis palju, seepärast asus ta õde Adele Kuslapiga esimese korruse korterisse, teise aga üüris välja.
Alice Kuperjanov arreteeriti 14. juulil 1941 hommikul kell pool neli oma kodus, nagu jutustas Postimehele 1942. aastal tema õde. Tugev prõmmimine uksele äratas naised ja kui Adele ukse avas, leidis ta sealt neli tšekisti, kellest ühes tundis ära Tartu NKVD ülema Mihhail Sõštšikovi. Naine väitis, et Alice’i pole kodus, lootes kogu hingest, et õde taipab akna kaudu põgeneda. Kui mehed korterit läbi otsima hakkasid, astus Alice oma toast välja. Sõštšikov võttis taskust mingi paberi ja ütles: „Teid on määratud asumisele.” Alice vastas kibedalt: „Mul ei ole siis siin Eestimaal mitte jalatäitki maad, kus ma võiksin olla …” Kui teda kiirustati ära minema, nentis ta ülemale pilkavalt: „Aega on küll! Meil on ainult üks rutt, nii teil kui minul – ja see rutt on surma poole.” Veel sai ta pigistada õe kätt ja silitada ta pead, siis kamandati ta veoauto kasti. Sõit läks Tartu jaama. Mari Raamot kirjutab oma mälestustes, et Alice seisis raudteejaama esisel kahe valvuri vahel. Märgates möödaminevat sõpra, tõstis Alice oma raudus käed ja hüüdis: „Eesti naised, võidelge edasi, kuni tuleb vabadus!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
