algul võitles soomusrong Kapten Irv enamlaste vastu sügaval Lätimaal. Ühel päeval juhtus Mariga õnnetus. Rong hakkas talle märkamatult jaamast liikuma. Mari püüdis liikuva vaguni trepile hüpata. Kätega sai ta küll käsirauast kinni, kuid jala lõhkus vastu trepiastme serva. Arst ütles, et nüüd pole muud kui koos teiste haavatutega sõjaväehaiglasse. Melanie jäi evakueerimisega nõusse. Pärast kümme ja pool kuud närvesöövas sõjaõhkkonnas viibimist tahtis ta kordki rahulikult välja puhata, et kaoksid painajalikud nägemused haavatutest ja surnukehadest.
Melanie aimas õigesti, et see oli lõplik lahkumine soomusrongilt. Hiljem kirjutas ta oma mälestustes: „Rahuldustundega mõtlen sellele, et ka minule sai au ja õnn osaks, olla jõudumööda abiks meie rahva vabaduse ja riikliku iseseisvuse kättevõitlemisel. Soovin ja usun, et minu lapsed ja järeltulevad põlved peavad kalliks kättevõidetud vabadust ning vajaduse korral astuvad välja selle kaitseks kõige oma jõu ja mõistusega.”
1923. aastal abiellus Melanie Tallinnas Kaarel Kulliga Kose vallast. Mees oli kaks korda abielus olnud: lesk ja lahutatud. 1924. aastal sündis neil tütar Elisabet. 1926. aastal, kui sündis poeg Karl Friedrich, elas perekond Kull juba Mändjalas. Teise maailmasõja segadustes kaovad jäljed. Teada on vaid, et tütar jäänud Eestisse ja poeg põgenenud Rootsi.
HEDWIG BÜLL – tuhandete orbude ema
Hedwig Büll (1887–1981) oli Eestis sündinud baltisaksa päritolu misjonär, kes päästis tuhandeid armeenia orbe Türgis toimunud genotsiidi ajal. Selle tegevuse eest sai ta armeenlastelt hüüdnime Emake Büll. Hedwig läks tütarlapsena Lähis-Itta aitama sõjas vanemateta jäänud lapsi.
19. sajandi lõpus oli Haapsalu kuulus oma merekümbluste ja mudavannide poolest. Suurel Promenaadil asus sakslasest ettevõtja Teodor Bülli mudaravila. Tema supelhoonel oli menu. Suvel viibis siin alati arvukalt kuurordikülastajaid, kelle hulgas oli ka tsaariperekonna liikmeid. Korralikku luterlast ja edukat ärimeest Teodor Bülli austati linnas ning mõnda aega oli ta isegi Haapsalu linnapea. Bülli peres kasvas viis tütart, nende seas 5. veebruaril 1887 sündinud Anna Hedwig. Nende kodu asus aadressil Kooli 5 ja on säilinud tänapäevani. Seal tegutseb laste ja perede tegevuskeskus Iloni Imedemaa.
Hedwig õppis Haapsalu linnakoolis. Eriti hõlpsalt hakkasid talle külge keeled: kodus kõneldavale saksa keelele lisandus märkamatult eesti keel, bonne aitas järje peale prantsuse keelega, koolis lisandus vene keel. Seejärel jätkas tüdruk haridusteed Peterburis kuulsas Annenschule gümnaasiumis.
Otsustav mõju Hedwigi saatusele oli tutvumine Ivan Kargeliga esimese koolivaheaja suvel Haapsalus. Mees kuulus evangelistide hulka, kelle tegevus Venemaal 20. sajandi alguses oli üsna aktiivne. Hedwig on oma eluloos tõdenud: „Kargeli õilsad mõtted ja vestlus temaga mõni päev hiljem sundisid mind langetama lõpliku otsuse …”
Arvatavasti just Kargelilt kuulis Hedwig armeenlaste raskest saatusest. Kui siis ka ajalehed kirjutasid Ottomani impeeriumis toimunud pogrommidest ning kiriku- ja misjoniorganisatsioonid hakkasid koguma humanitaarabi ja avama Kiliikias lastekodusid, soovis Hedwig kristlike laste päästmisele kaasa aidata. 1906. aastal sõitis 19aastane Hedwig Saksamaale Malche piiblikooli. 3
Seminar lõpetatud, täitus Hedwigi südamesoov. Juulis 1911 anti talle ja veel kahele lõpetajale õnnistus teele kaasa ning saadeti ametlikult tööle Türgisse, täpsemalt Marashi (praegu Kahramanmaraš).
Jõudnud kohale, sukeldus Hedwig Büll kohe armeenia orbude varjupaiga töösse. Isikliku elu mõiste kadus, sest töö haaras ta täielikult. Kuna Hedwigil oli loomupärast andi keelte peale, omandas ta juba mõne kuuga türgi ja hiljem ka armeenia keele. Linnas ja külades inimesi külastades kohtusid nad pidevalt naiste ja lastega, kes ei olnud kunagi õppinud ega osanud lugeda. Nad muutsid ühe varjupaigahoone, mis kandis kaunist nime Sonnenschein (sks päikesepaiste), tüdrukute kooliks. Kui algul hakati tunde andma vaid kahes klassis, siis hiljem ehitati suurest magamistoast ja toiduvaru hoiupaigast juurde veel kuus ruumi. Nii elaski Hedwig koos suure lõbusa lastekarjaga. Suvise palavuse ajal, kui lapsed viidi mägedesse, läks ta nendega kaasa: „Ma ei unusta kunagi seda mägedes veedetud aega /…/. Tuleb armastada neid inimesi – armeenlasi, keda ei ole laastavalt puudutanud kultuuri lihvketas.”
Kõik muutus 1914. aasta suvel, kui lahvatas maailmasõda. Pärast riigi sõtta astumist alustasid noortürklased armeenlaste totaalset hävitamist. Noored mehed saadeti töölaagritesse, kus nad surnuks nälgisid. Naised-lapsed-vanurid sunniti kodudest lahkuma ja minema kõrbetesse. Tulemuseks oli rohkem kui miljoni armeenlase surm. Hedwig Büllist sai genotsiidi tunnistaja ja samal ajal tuhandete laste päästja. Varjupaikades olnud lapsi ja töötajaid õnnestus kaitsta uskumatute pingutustega. Orbudekodu ümbritseva tara taga ootas armeenia lapsi surm.
1916. aastal viidi Hedwig Büll üle Haruniye küla varjupaika, mis asus Marashist veidi lõuna pool. Ka seal asus kool, kus lapsed tegid õppimise kõrval mitmesuguseid abitöid. Sõja lõpp ning Türgi ja Saksamaa kaotus muutsid olukorra orbude varjupaikades ja koolides armetuks. Kui need olid senimaani olnud imepisike rahu ja armastuse saar kesk meeletut tigedust ja vägivalda, siis 1918. aastal hakati armeenlaste varjupaiku likvideerima. Türgi valitsusel polnud enam mingit võimu, võitnud liitlasväed ei suutnud neid riigis tegutsevate röövlijõukude vastu kaitsta. Hedwig Büll sai käsu lahkuda laste juurest, kellesse ta oli kogu hingest kiindunud: „Mul oli nii kahju meie lastest ja eriti meie töötajatest, hüvastijätt nendega oli veelgi raskem.” Haruniye ja Marashi lapsed sattusid hiljem Küprosele Limassoli, kust nad viidi merd mööda Konstantinoopolisse.
Kuna kogu endine maailm oli tükkideks rebitud, ei osanud Hedwig teha midagi paremat kui sõita kodumaale, millest oli pea kümme aastat eemal olnud. Ta saabus Haapsallu, kus pidi tegelema kinnisvara ja rahaasjadega, sest vanemad olid selle aja sees surnud. Muuseas taotles ta endale Eesti kodakondsuse ja jäi sellele truuks elu lõpuni. Samal ajal suhtles Hedwig palju kohalikega ja korraldas kodus kokkusaamisi, kuhu tuli rohkesti inimesi: „Kaks korda jutustasin ma misjonist ja kõik tahtsid sellest kuulda üha rohkem ja rohkem.”
Kuigi Saksamaa ei saanud jätkata misjonitegevust endisel moel, polnud idee kandjad maailmast kadunud. 1922. aastal registreeris Paul Berron Alsace’is uue ühingu kristliku abi andmiseks idamaades. Kui Berron asus töötajaid värbama, pöördus ta ka Frankfurdi misjoni endiste liikmete poole. Eesti kodanik Anna Hedwig Büll oli üks esimesi, kes tema üleskutsele vastas.
Paljud armeenlased, kes olid ime läbi surmast pääsenud, kuigi kaotanud kogu oma maise vara ja sugulased, olid elama asunud Süüria ja Liibanoni aladele. Nad asusid suurtes telklaagrites Beiruti ja Aleppo lähedal. Hedwig saadeti Alepposse. Nii algas Bülli elus uus etapp, mis kestis 30 aastat.
Aleppos sattus Hedwig humanitaarkatastroofi epitsentrisse. Süüria majanduslik olukord oli väga vilets. Riigis oli suur hulk kurnatud ja haigeid inimesi, üks epideemia järgnes teisele. Kui varem oli Hedwig päästnud lapsi ja täiskasvanuid tapmisest, tuli tal nüüd päästa neid suremast nälja ja haiguste kätte. Nii kirjutas ta 1924. aasta suvel: „Minu ees on suur-suur põgenikelaager, mis on muutunud juba linnaks. Sirged ja kõverad tänavakesed, tihti väga kitsad, ühendavad 2900 hurtsikut nende 13 200 elanikuga. Enamik eluasemeid kujutab endast puitbarakke või tambitud savist ubrikuid; väga tihti ei ole inimestel jätkunud raha ukse jaoks, seepärast täidab ukse osa kangatükk, mis varjab möödakäijate eest, kui palju võib seal sees olla muret ja kannatusi. Laagri väljanägemine räägib äärmisest vaesusest, kaotatud kodumaast.”
Hedwig Büll kirjutas kümneid kirju, püüdes saada kõikvõimalikku rahalist abi mitte üksnes oma hoolealustele koolides, vaid ka põgenikele. Haigustega võitlemiseks leidis Hedwig võimaluse ehitada ja sisustada haigla
