vaid nende edukas lõpetamises.
Aga Krimmis ei paistnud lõppu veel kusagilt. Isegi pioneerilaager „Artek“ oli suletud. Teist korda laagri saja-aastase ajaloo jooksul. Eelmine kord oli Saksa okupatsiooni ajal. Nüüd oli laager üle viidud ökonoomsele režiimile. Ka Krimmi maa- ja hooneregistrid olid suletud. Kiievi administratiivne blokaad. Kuu aja pärast pidi Vanamees Ukrainast kadunud olema. Aga rongipileteid ikka ei müüdud. Nii segases seisus ei meeldinud Vanamehele sugugi oma nägu kohalikele kaakidele kaamera ees näidata. Ja fašistide keeles mikrofoni rääkida. Telemehed sõidavad minema, aga tema jäi siia.
Naistepäeva järel saabus Tarass Ševtšenko kahesajas sünnipäev. Aastaid vangis istunud ja asumisel viibinud, vabaduseski salajase jälitamise käes kannatanud luuletaja ja maalikunstniku juubelit tähistati mitmel pool maailmas. Venemaal peeti Ševtšenkot vene kirjanikuks. Eesti meedia kirjutas sel puhul Ukraina rahva suurest pojast, kes oli võidelnud tsaarivõimu vastu ja slaavi rahvaste sõpruse eest. Üks autor arvas, et üheksandast märtsist võiks saada venelaste ja ukrainlaste rahvusliku leppimise päev.
„Tema õlimaal „Katerõna” aga sobib hästi uue Ukraina kunstiliseks sümboliks,“ seisis artiklis. „Lapseootel naine kõneleb vaatajale lootusest uuele elule ning soovist seda uut hoida ja kaitsta.“
Jaltas oli Ševtšenko kuju ehitud siniste ja kollaste õhupallidega. Vanamees saatis Marina rongi peale, aga ise mõtles, et võib-olla jäi see nende viimaseks kohtumiseks Krimmis. TV3 jäi õnneks tulemata. Neile oli Simferoopolis kallale tungitud ja võttetehnika rivist välja löödud. Aga hommikul pidi helistama Soome televisioon.
Vanamehelt tahtis intervjuud „Ajankohtainen Kakkonen“. See oli suurte traditsioonidega poliitikasaade, mida ta oli omal ajal huviga vaadanud. Nõukogude Eestis oli Soome televisioon ainuke aken, kust maailm paistis ilma moonutusteta. Järsku taipas Vanamees, et elas juba teist korda elus okupeeritud riigis. Ainult et nüüd oli tema ise see, kel tuli hakata Soome televisioonis tõepärast pilti maalima. Nädal aega enne referendumit, mis pidi Krimmi saatuse otsustama. Soomlased olid asjade üle põhjalikult arutlev rahvas. Tuli ennast korralikult ette valmistada.
USA ja Euroopa Liit olid andnud Putinile mõne päeva aega oma tegevuse ümberhindamiseks. Enne, kui kehtestatakse teise astme sanktsioonid. Need pidid seisnema viisakeeldudes Venemaa eliidile ja Lääne pankades olevate rahade külmutamises.
«Нам наплевать на ваши санкции!» oli bussis kostnud praalimist, kui ta Marinat saatmast koju sõitis. Aga ei päevauudised ega rahvasuu aidanud selgust tuua, mis võiks edasi saada.
Hommikul kobis Vanamees varakult verandale. Aed oli üleni valgetes õites. Linnud laulsid. Taevas oli sinine ja meri rahulik. Nagu ei asukski Krimm piiramisrõngas. Vanamees tegi teed ja harjutas soome keeles mõtlemist. Kordas oma jutu valjusti üle. Ta kavatses rääkida soomlastele elust Krimmis, mille rohelised mehikesed pea peale pöörasid. Soome oli agressorile vastu hakanud ja suutnud oma vabadust kaitsta. Eestil nii hästi ei läinud. Ka Ukraina oli valinud järeleandmiste tee.
Selle kohta, mis pärast referendumit Krimmis saama hakkab, oli Vanamehel neli stsenaariumi. 1. Kiire liitumine Venemaaga. 2. Pikk vindumine üleminekuperioodi nime all. 3. Sõda. 4. Iseseisev Krimmi Vabariik.
Kõige tõenäolisem tundus teine variant. Sel juhul saaks Krimmist midagi Eesti NSV sarnast, mille puhul de jure ja de facto erinesid. Aga need kõik olid üksnes fantaasiad Vanamehe peas.
Internetis levitati kuuldusi, et Putin ei tahtvat Krimmi, vaid üksnes kontrolli Musta mere naftavarude üle. Relvastatud operatsioon oli korraldatud ligipääsemiseks Krimmi naftale ja Lääne kõrvale tõrjumiseks. Raev Maidani sündmuste üle oli tegelikult hirm, et sama kordub Punasel väljakul. Putini silmade ees terendas Janukovitši saatus. Mõõdukamate nõunike kõrvaldamine siseringist ja üksnes kolme siloviku allesjätmine oli märk soovist keerata Venemaal kruvid veel rohkem kinni. Rahva tähelepanu tuli juhtida siseprobleemidelt välisvaenlasele. Ukraina bandeerafašistid sobisid selleks hästi. Vanamees oli sattunud nägema marurahvuslaste veebilehte nimega Novorossija. Kogu maailm oli fašistlik. Üksnes õigeusklik Venemaa oli püha ja õiglane.
Asja tegi veelgi segasemaks, et ka kohalikelt valitsejatelt saabus vastuolulisi signaale. Ehitusfirma „Konsol“ omanik Konstantinov, kellest oli saanud Krimmi ülemnõukogu esimees, oli äsja teatanud, et Ukraina seadusliku võimuga teeks autonoomne vabariik koostööd.
Mida selline tuulemuutus tähendas? Kas tõesti antakse tagasikäik ja Krimmi venelased jäävad pika ninaga? Koos isehakanud rindekorrespondendiga, kes kavatseb pajatada Soome televisioonis sellest, kuidas Krimm ära võetakse?
Mida rohkem Vanamees mõista püüdis, seda suuremaks kasvasid kahtlused. Äkki oli ta vanal sõbral tõesti õigus? Aga milleks siis referendum? Ja kuidas Venemaa nüüd Krimmist lahti ütleb? Miks ei võinud nad võtta Krimmi koos nafta ja gaasiga? Vanamees oli segaduses.
Kuid telefon helises, mehehääl ütles „Hyvää päivää!“ ja küsis siis, kas ta on see ja see. Maailma avalikkus ei saanud enam ilma Vanameheta läbi. Õnneks ei oodanud „Ajankohtainen Kakkonen“ temalt oraaklivõimeid.
9
Päevad läksid. Referendum lähenes. Nädala keskel levisid kuuldused, et Krimmis algab toiduainete kriis. Hinnad pidid juba tõusma. Varustamisteed olid tundmatute vägede poolt ära lõigatud. Marina pääses õnneks toidukoormaga läbi. Ukrainlanna jätkas Krimmi elaniku toitmist, nagu Ukraina pidas ülal Krimmi vabariiki.
Vanamees oli välja uurinud, et poolsaar elas tõepoolest peamiselt emamaa dotatsioonist. Teenis eelarvesse kaks miljardit grivnat, aga kulutas ligi kuus. Ka suurema osa veest sai Krimm Dnepri jõest Euroopa kõige pikema kanali kaudu. Elekter voolas siia traate pidi Zaporožje ja Energodari jõujaamadest. Gaas tuli läbi Ukraina torujuhtmete. Venemaaga ühendas poolsaart üksnes praamiliiklus läbi Kertši väina. Piisas Ukrainal vaid kraanid kinni keerata, kui Krimmi tabaks jalamaid sotsiaalne katastroof. Seda need aksjonovid ja konstantinovid ei mõtelnud. Või ahvatlesid krimlased meelega kuristikku. Nemad oma naha päästsid igal juhul. Aga Krimmist saab mingi jumalast unustatud Novo-Kostantinovka. Nagu Abhaasiast pärast Gruusia-Vene sõda.
Vanamehe trennist koju sõidutanud taksojuht ennustas samuti majandusblokaadi. Mis häda peaks Ukrainal olema Krimmi sööta ja joota, kui selle elanikud kodumaa reedavad ja Venemaaga ühineda soovivad? Vanamees oli selleks valmis, et Kiiev poolsaart toitvad nabanöörid läbi lõikab. Päästku Venemaa ise oma venelased! Tema ise jääks samuti ilma elektrita, aga mis siis. Ostaks diiselgeneraatori, kui häda käes. Janusse ta ei sure, sest mägedest voolas allikavesi alla läbi Koreizi asula. Ühte tänavat kutsutigi Rodnikovaja uulitsaks. Vanamees tassis endale nagunii joogivett allikast. Enda pärast ta ei muretsenud. Huvitav oleks näha, kuidas Krimm sellest sotsiaalmajanduslikust eksperimendist välja tuleb. Silla ehitamine üle Kertši väina võttis vähemalt kolm aastat aega. Turismisuvi oli löögi all. Kuidas tema isegi kui välismaalane siin juriidiliselt positsioneerub? Kuidas jääb edaspidi sisse ja välja saamisega? Kiievist olid lennud Krimmi juba ära jäetud. „Estonian Air“ tühistas ka Ukraina lende. Rongid sõitsid tühjalt. Kauaks neidki enam on.
Aga ikkagi ta veel ei põgene. Pärast aastaid 1988 ja 1991 oli see kolmas põnev aeg ta elus. Vanamees läks koguni nii kuraasi täis, et kukkus Facebookis ärplema. Kirjutas, et talle Venemaa poliitika meeldib – saab suvel Krimmi tühjades randades üksinda peesitada. Aga otsustas endale siiski väikesed varud soetada. Marina pakkis küll kodus juba tema toidukotti. Pidi võtma kaasa ka peiulille seemneid, mida Vanamehe aeda maha istutada. Nädalavahetus saab tihe olema. Valimisjaoskonnad olid juba avatud.
Õhtul
