olnud ja aega vähe, on raske nende seast valida.” Taas uppus Kerry pilk mehe silmadesse, ta selgroogu läbis kummaline külm värin ja nahk käsivartel hakkas kihelema.
Kui tavaliselt näitas selline tunne, et midagi hakkab juhtuma, siis mida see seekord tähendab? Tema kõrval istub ju uskumatult kena mees.
Kerry otsis mehe näolt vastust, aga ei saanud seda. Võib-olla tuleb see lähedusest, oletas ta. Lennukis kellegi kõrval istumine loob teatud kontakti. Nii et naabri hingamise, kerge meheliku muskuselõhna, tumeda habemetüüka ja paksude ripsmete pilgutamise tunnetamine oli täiesti loomulik reageering.
Kuna Kerry silmitses teda natuke kauem, kui ehk viisakas oleks, pööras mees ennast ja asetas käed laiale rinnale vaheliti.
„Kuidas te kavatsete sellest kasuliku välja noppida?”
Mida? Ah-jaa, nad olid ju vestelnud reisijuhist. Kerry hingas sügavalt sisse, silmitses raamatut ja vangutas oma tavatu mõtlemisvõimetuse üle mõttes pead. „Ma ei tea. Võib-olla jätan mõned peatükid vahele.”
„Mille põhjal?”
„Kohal viibimise aja põhjal? Et kui olen kohapeal kaks päeva, siis vaatan seda ja seda, kui nädal aega, siis… noh, midagi seesugust.”
Kui vastust ei tulnud, tõstis Kerry pilgu ja nägi mehe mõtlikult kortsus kulmuga profiili. Teda on tõesti meeldiv vaadata. Ta pole mingi meeste deodorandi plakat, aga kindlasti sobiks ta reklaamima spordirõivaid, võimsa mootoriga dþiipe või aktiivset puhkust. Temas oli midagi väga mehelikku, mis poeb naisele sügavale hinge.
Kerry silmitses parajasti ta lühikesi tumepruune juukseid, kui mehe hääl äratas ta mõtiskelust…
„Kasulik oleks vaadata läbi ka reisi pikkusega sobivate kaasa võetavate asjade loetelu. Ja võib-olla ka lühike iseloomustus iga peatüki lõpus – kas sa oled tüüpiline turist, üllatavate kogemuste otsija, peolõvi või lastega reisija…”
Kelly naeratas istme seljatoele enda ees. „Kas me peaksime nüüd raamatu ümber kirjutama?”
Kui mees talle otsa vaatas, tantsis ta silmades naerusäde ja Kelly oli jälle otsekui hüpnotiseeritud, kui mees vaikselt vastas: „Võib-olla.”
Siis ulatas Kerryle oma suure käe. „Ronan O’Keefe. Ja mida iganes te soovite juua, on see minu poolt tänutäheks, et ostsite mu raamatu. Aga kuna joogid on pileti sisse arvestatud, luban ma, et ei togi teid joomise ajal.”
Kerryl jäi ehmatusest suu lahti, ta kontrollis kähku autori nime kaanel ja raputas pead. „Jumal tänatud, et ma ei öelnud selle kohta midagi liiga halvustavat.”
Tema äsjane tunne oli olnud vist teatud mõttes hoiatus.
Kerry käsi viibis Ronani soojas pihus natuke kauem, ta pilk püsis mehel, kui too vastas: „Seda küll.”
Soojus levis Kerry väiksesse kätte ja sealt edasi. Ronanil oli tugev käepigistus, mis oleks Kerry isale meeldinud. Aga Kerry tundis, kuidas ta kurk kuivaks tõmbus.
„Kui ma oleksin öelnud midagi säärast, kas te oleksite siis ennast tutvustanud?”
„Lõpuks ikka.”
Naerusäde Ronani silmades rääkis Kerryle selget keelt, et mehele teeb see nalja. „Kas seda on ka varem juhtunud?”
„Kutsehaigus lööb reisi ajal välja.” Mees pööras pea viltu. „Seda juhtub ka lennujaamade raamatuleti juures, kui ma näen, et keegi ostab mu raamatu.”
Kui sellele lisandus vallatu silmapilgutus, puhkes Kerry naerma. Oskab see mees alles võluda! Vanamoeliselt mesikeelne, oleks ta lapsehoidja naeru pugistades öelnud. Ilmselt veedab mees pool oma elust lennukis naistega lobisedes. See tuletas talle meelde, et on aeg Ronani käsi lahti lasta.
Ta tõmbas selle ettevaatlikult ära ja tundis kohe puudust soojusest, mis oli meeldivaks kontrastiks lennukis valitsevale jahedale konditsioneeritud õhule, ning vaatas talle kulmu kergitades väljakutsuvalt otsa.
„Ja kust ma tean, et te olete see, kellena esinete?”
„Kas te ei usu?”
Kerry pööras peopesa ülespoole. „Et olla kindel, peaksin nägema teie passi.”
„Võib-olla kasutan pseudonüümi.”
„On see tõsi?”
„Ei ole.”
Kerry liigutas ootavalt kätt.
„Te ei ole eriti usaldav, eks?” Ronan vangutas pead ja nägi muige varjamisega vaeva. „Soovitus number üks: ära näita kunagi üksinda reisivale võõrale passi.”
Kerry silmad tõmbusid kissi. „Kust te teate, et ma reisin üksi?”
„Kogemused ütlevad, et koos reisivad inimesed istuvad tavaliselt kõrvuti.”
Õige tähelepanek. „Noh, ma ei saa ju kahmata teie passi, ronida üle teie ja põgeneda sellega kümne kilomeetri kõrgusel, eks?”
„Tõsi jah…” Ronan nihkus lähemale ja lisas delikaatsel sosinal: „Kuigi üle minu ronimist oleks huvitav vaadata. Seda pole keegi varem üritanud ja see annaks mõistele „meelelahutused lennu ajal” täiesti uue tähenduse.”
Kui Kerry kuulis turvavöö pandla klõpsatust ja Ronan veelgi lähemale nihkus, tõmbus ta automaatselt akna poole. Mitte et ta oleks seda tegelikult soovinud, ent sellist vallatlemist oli mees ilmselt pidevalt praktiseerinud ja tema, Kerry, oli selle esile kutsunud.
„Kas te flirdite iga naisega, kes juhtub lennukis teie kõrval istuma?”
Ronald vastas väljakutsuvalt: „Kas te ei leia, et see on mugav moodus lühisuhteid luua?”
„Kas veel üks kutsehaiguse ilming, või mis?”
„Võimalik.”
Aasimine viis lõpuks kulunud passi esitamiseni, mida ta Kerry nina ees lehvitas. „Ma tahan seda tagasi. Ja hoiatan – vajaduse korral kasutan ma jõudu.”
„Nõus.” Kerry sirutas käe passi järele, kuid Ronan tõmbas selle eemale.
„Teeme ausat vahetust.”
„Ohhh!” hakkas Kerry naerma. „Vaevalt küll!”
„Kas passipilt on nii halb?”
„Kas te tahate öelda, et ma ei ole fotogeeniline?”
Ronan uuris korraks ta nägu ja ütles: „Ma kahtlen selles.”
Kerry põsed hakkasid õhetama, mida ta pidas omavanuse naise puhul imelikuks. Aga ta leidis sellele kohe vabanduse.
„Kas teile pole öeldud, et daamide vanust ei küsita?”
Ronan teeskles segadust ja patsutas passi vastu sõrmenukke. „Millal ma seda tegin?”
„Passis on sünniaeg kirjas.”
