väga mehelik naer, mis sundis Kerryt taas naeratama. Kas ta oletus osutub õigeks? Lennukis flirtimine on Ronani leivanumber. Võib-olla sobivad lühisuhted ta elustiiliga?
„Kas ma saaksin nime?”
Kerry vastas sõnu venitades: „Teil o n nimi, Ronan.”
„Teie nime.”
„Eks vaatame…” Ta sirutas käe välja.
Ronani võrgutavad silmad tõmbusid pisut pilukile, kuid ta ei loovutanud passi. „Kas ma pean selleks, et saada teada teie nime, andma teile oma passi?”
„Kui ma veendun, et te olete see, kellena esinete, paljastan ma oma isiku… kuidas jääb?”
Ronan naeratas ja sai vastu samasuguse naeratuse. „Oleme kokku leppinud.”
Kui Kerry sõrmed passiservast kinni võtsid, langetas ta pilgu, kui mees lisas: „Mina pole vist ainus, kes lennukis flirtida armastab, eks?”
Võtnud passi, vastas Kerry nina upsakalt püsti ajades: „Ilmselt kutsusite minus esile halvima poole.”
„Ma ei tahaks sellega nõustuda.”
Kerry raputas pead, lehitses passi ja nägi lehekülgede viisi templeid, mis hõlmasid riike üle terve maakera. „Kas te olete tõesti kõikides neis kohtades käinud?”
„Ei, ma valmistan ise templeid, see on mu hobi.” Ronan hakkas naerma, kui Kerry talle otsa jõllitas. „Ma avastasin, et reisijuhte on kergem kirjutada, kui oled ise kohal käinud. Ma proovisin neid kirjutada kodus, aga keegi ei tahtnud lugeda, millest on kahju, sest neis oli nii mõndagi huvitavat.”
Kerry luges riikide nimesid ja püüdis ette kujutada, mis tunne võiks olla viibida nii paljudes paikades ja ilma näha. See pidi olema põnev elu, mis tegi Ronani veelgi huvitavamaks ja olgugi et nende „suhe” kestab ainult ühe lennureisi, on see mees igas mõttes vastupandamatu – sarmikas, humoorikas, võrdväärne partner, patuselt seksikas… ja elav entsüklopeedia, kui asi puudutab reisimist…
Oleks rumalus seda viimast mitte ära kasutada.
Kui ta jõudis fotoga leheküljeni, puhkes ta naerma. „Oh heldeke… see on jube!”
Ronan küünitas üle Kerry õla vaatama, ta käsivars surus vastu Kerry õlga. „Jah, puudub ainult rida numbreid foto all ja momentvõte mõlemast profiilist.”
Kerry pöördus teda vaatama ja hingas sügavalt sisse tema lõhna. „Kas on kogemusi?”
Ronani naeratus oli aeglane ja seksikas, paksud ripsmed puudutasid sama aeglaselt päevitunud näonahka. Tema hääl muutus taas sügavaks ja intiimseks, tekitades nende vahel kerget surinat.
„Sellel alal mitte, aga koolis olin ma üsna sõnakuulmatu poiss. Ärge ainult kellelegi rääkige, sest see võib takistada mind mõnda riiki sisse pääsemisel.”
„Ma hoian teie saladust.”
Seda öeldes oli Kerry hääl peaaegu sosin ja kui nende pilgud kohtusid, käis temast läbi kuum värin, mis pani naha kihelema ja tekitas rinnus imelikku survet.
Mis see siis nüüd on? Kerry polnud meesterahva suhtes kunagi nii tundlik olnud ja see oli… natuke hirmuäratav.
„Härra, olge nii kena ja laske klapplaud alla.”
Stjuardessi hääl katkestas pingelise vaikuse. Ronan tegi nagu palutud ja suunas naeratuse kenale blondiinile, kes toidukandiku lauale asetas. Aga tal polnud mingit tahtmist flirtida nagu kõrval istuva naisega. See oli Ronani meelest natuke ebatavaline – talle ju meeldis pikkade lendude ajal vestelda, kui just kaaslane ei surunud nina raamatusse või pannud pähe kõrvaklappe andmaks märku, et ta rahule jäetaks.
Aga see naine oli intrigeeriv, see oli vist õige sõna. Miks temasugune reisib üksi? Ei ühtegi sõrmust, seega – kui keegi peaks tal New Yorgis vastas olema, siis on see tõenäoliselt kallim, aga mitte abikaasa. Aga Ronan tunnetas, et seal pole kedagi, muidu ei flirdiks naine temaga. Naised, kes nii võluvalt punastavad, ei kuulu sellesse kategooriasse.
Võib-olla ärireis? Või sõpradele külla?
Ainus moodus seda teada saada on küsida ja kui toidud olid nende ette asetatud, Ronan küsiski: „Mis asjus te New Yorki lendate?”
Kerry ulatas talle passi tagasi, Ronan pani selle sülle ega pööranud Kerrylt pilku. Ta peaks olema meeste silmitsemisega harjunud, sest tal olid kaunid kastanpruunid juuksed, ilus nägu ja täidlased huuled, mis oleksid nagu pidevalt naeratanud.
„See on mu fantaasiakohtade nimekirjas.”
Ronanilt nõudis hääle vaos hoidmine tõsist pingutust. „Mille?”
„See on midagi unelmate taolist, kus on sihtkohad, aga pole reisijat.” Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha ja Ronan nägi väikest kõrvarõngast ta kaela puudutamas, kui ta kummardus uurima, mis on toidukandikul – lihtne, kuid sensuaalne liigutus. „Ma olen nii kaua ennast töösse matnud, et see reis koosneb ainult kohtadest, mis on unelmapaikade nimekirja eesotsas.”
Ronan märkas, kuidas naeratus süütas valguse ta ilusates suurtes pruunides silmades.
„Ma olen ümbermaailmareisil.”
Sügavat rahulolu naise hääles oli meeldiv kuulda. „Üksi?”
„Kui te oleksite minu asemel, kas te vastaksite sellele küsimusele, kui seda küsib võõras inimene?”
„Ei.”
Kerry noogutas ja harutas noad-kahvlid plastkilest lahti. „No näete siis.”
„Nii et üksi?”
Kerry õnnistas teda terava pilguga. „Kuulge, härra O’Keefe…”
„Oi, ei, palun!” Ronan kummardus lähemale nagu viimaste minutite jooksul juba mitu korda. „Natuke aega tagasi olin ma Ronan… ja te lubasite mulle oma nime öelda.”
„See oli enne seda, kui te mind noaga ähvardasite.”
Kui Kerry osutas lõuaga Ronani käe suunas, ütles mees: „See on paari tolli pikkune plastnuga, mis ei tee kellelegi häda.”
Kui Kerry talle ikka veel tungivalt otsa vaatas ja kaunist kulmu kergitas, hingas Ronan sügavalt sisse, pani noa käest, võttis lusika ja magustoidutopsi ja eemaldas sellelt kile.
Kerry silmad läksid imestusest suureks. „Te alustate magustoidust?”
„Jah,” vastas Ronan, suu täis üllatavalt maitsvat sidruni-juustukooki, ja avaldas lennukompaniile mõttes tunnustust. „Milleks hea asjaga oodata. Elu on niigi lühike.”
„Väga sügavmõtteline märkus. Aga mulle näib, et te olete suur magusasõber.”
Hetkelise vaikuse ajal silmitses Ronan Kerryt, juustukook keelel sulamas. „Arvate?”
„Jah.”
Ronan
