ihukaitsjal pole relva kaasas?“
„Sellisel, kes üritab sinu elu päästa. Tule.“
„Mida sa teed?“
„Neil ei kulu kaua aega selleks, et välja nuputada, kuhu me läksime,“ hoiatas Xavier ning avas rõduukse. „Loodetavasti kutsub see vanamees või keegi teine su naabritest politsei.“
„Ma ei roni teise korruse rõdult alla,“ puhises Zoe.
Xavier silmitses naise kleiti. „Jah. See võib pingutust nõuda. Ma aitan sind.“
Zoe käed liikusid kõhule. „Ei!“
Visates kohvri alla ning olles tänulik, et selle sisu, milleks pidi olema pool korterit, laiali ei pudenenud, haaras Xavier naisel piha ümbert veel enne, kui too taipas, mida mees kavatseb.
„Ei! Lõpeta! Ma saan haiget! Mul läheb nii midagi katki!“
„Vaata, et see oleks käsi,“ ütles Xavier, tõstes peksleva ja rabeleva naise üle rõdu ääre. „Jalgu läheb sul jooksmiseks vaja.“
„Ei!“
Xavier ei teinud kuulmagi ning lasi ta üle rõdu serva nii madalale, kui suutis. „Jookse parkla poole. Ära peatu ega vaata tagasi.“
Naine karjatas, kui mees temast lahti laskis.
Zoe maandus raskelt, kaotades hetkeks teadvuse. Tal õnnestus imekombel püsti jääda. Käekott mütsatas raskelt vastu külge, samal ajal kui loor maapinnale laperdas. Ihukaitsja kiigutas end üle rõduääre ning hüppas alla, nagu teeks seda iga päev. Vaadates tema riietust, võib-olla tegigi.
Hoolimata varasemast paanikast oli Zoel pea võimatu mitte märgata, kui sale, päevitunud ja äärmiselt trimmis Xavier oli. Mehel olid laines ja kuldpruunid juuksed. Käsi, mille ta Zoe suu ette oli asetanud, oli kare. Selline käsi oli harjunud tööd tegema. Ning ta oli tugev. Hämmastavalt tugev. Ta oli naise üle rõduääre tõstnud, nagu ei kaaluks too midagi. Zoe judises.
„Mine!“ käsutas Xavier. „Karta võid hiljem.“
„Ma ei karda.“
„Tore. Selleks polegi aega.“
Haarates kohvri ühte kätte, tõmbas Xavier teisega Zoed enda järel ning hakkas jooksma. Zoe ei vaielnud enam vastu. Ta pidi püüdma mehega sammu pidada. Ainus, millele ta suutis mõelda, oli tema arukus kingi vahetada.
Zoe imestas, miks ta veel hirmust segi polnud läinud. Ilmselt šoki tõttu, arvas ta. Naine oli näinud maha pillatud relva ning see polnud esimene kord, kui tema elu kallale kiputi. Talle meenusid püstolilasud ning ta püüdis unustada kuuli lihasse lõikumise häält.
Kui temaga põgenev mees teda tappa tahaks, ei jookseks ta praegu parkla poole. Harrison oli ihukaitsjate palkamisega peale käinud, kuid Zoe oli olnud veendunud, et tal on oma korteris pulmadeni ohutu. Talle ei meeldinud, et Harrisonil oli õigus olnud.
Kummaline, kui rahustav, ent samal ajal hirmutav oli teada, et tema ihukaitsja ei kandnud relva.
Nüüdseks võlgnes Zoe oma elu kahekordselt Harrisonile. Ainus viis selle tasumiseks oli mehele võimalikult hea abikaasa olla. Ta surus kõhklused alla, samal ajal kui Xavier kohvri väikese tumeda kupeeauto pakiruumi viskas.
„Mine sisse.“
Zoe ronis ettevaatlikult juhi kõrvalistmele, üritades mitte kleiti kortsutada või midagi määrdunut katsuda.
Ta tõi kuuldavale sõna, mille peale ta ema alati häält tõstnud oli.
„Mida?“ küsis Xavier, libistades end juhiistmele.
„Ma jätsin kingad korterisse. Mis ma homme hommikul jalga panen?“
Xavier pomises midagi nina alla ning käivitas mootori.
„Olgu, saan aru, et tegu pole elu ja surma küsimusega, aga ma ei saa abiell...“
Xavier polnud pomisenud Zoe kingahala pärast. Tema pilk oli peatunud ühel mehel, kes jooksis nende poole, relv käes.
Ta tagurdas auto kummide vilinal parkimiskohalt, enne kui Zoe jõudis turvavöö leida.
„Kuidas nad mu üles leidsid?“
„Hea luuretöö tulemus.“
„Mida?“ Zoe ahmis õhku, kui Xavier peaaegu riivas parklasse sisenevat minikaubikut. „Sõida aeglasemalt! Sa sõitsid sellele peaaegu... Issand jumal!“
Xavier kihutas ümber teise auto ning pööras liiklusrohkele maanteele, heites vastutulevatele autodele vaid pilgu. Zoe pillas loori sülle ning surus käed vastu armatuurlauda.
„Sa oled hull! Sa peaksid mind valvama, mitte autoõnnetuses ära tapma!“
„Rahune.“
„Pärast õnnetust,“ puhises naine, „kui me veel elus oleme.“
Xavier välgutas naeratades hambaid. Tal olid põselohud! Ihukaitsjatel ei tohiks põselohukesi olla. Nad peaksid olema inetud kõõrdsilmsed musklimäed. Ehkki kui järele mõelda, siis kellele meeldivad kõõrdi vaatavad silmad? Ning Xavieri musklitel polnud ka midagi viga, ehkki need ei punnitanud liigselt. Tegelikult polnud mehe välimuses midagi ebameeldivat. Tal olid tugevad, karmid näojooned ning päevitunud nägu, mis vajas raseerimist.
Zoe sulges silmad ning klammerdus tugevamini oma käekoti külge. Ta ei tohiks märgata, kuidas tema ihukaitsja välja näeb. Küllap oli tegu stressist tingitud reaktsiooniga. Järgmisel hommikul ootab teda ees abiellumine.
Auto vingerdas. Zoe avas silmad. Parem oli toimuvat oma silmaga näha, kui olla teadmatuses, kas surm on juba silme ees. Vaid seetõttu suutis ta oma suu kinni hoida, ehkki Xavier juhtis autot vilunud täpsusega. Nad polnud siiani avariisse sattunud, ehkki võimalusi selleks oli olnud palju.
Kuigi Zoe teadis, et ei tohiks Xavieri häirida, märkas ta, et foorituli läks punaseks ning mees ei võtnud kiirust maha!
Zoe surus käed kõhule ja ahmis tahtmatult õhku. Ehk oli mitte vaatamine siiski parem. Tema kõhus torkas miski hoiatavalt.
Mitte praegu. Ta ei tohi nüüd iiveldust tunda.
Kõht polnud sellega nõus.
„Palun.“ See kõlas palvena. Kleit oleks rikutud, kui ta selle täis oksendaks.
„Rahune. Me saime neist lahti. Ma võtan kiirust maha.“
Zoe kõht tõmbus kokku. „Jäta auto seisma.“
„Mida?“
„Mul hakkab halb.“
„Nii napikas see ka polnud.“
„Jäta auto seisma!“ Zoe neelatas raskelt, tundes suus sapivedeliku maitset.
Ta sulges silmad ning pigistas süles olevat loori nii tugevasti, et neid kortse
