oli temast kinni haaranud, uimastada ähvardanud, ukse puruks löönud ja mööda linna ringi kihutanud nagu hullunud võidusõitja. Nii ohtliku mehega motelli minemine tundus tõeliselt rumala teona. Teisalt aga soovis Zoe riideid vahetada ning ei kartnud kummalisel kombel meest.
„Sinu valik, pr... Zoe.“
„Kas ootad mind koridoris?“
„Jah.“
„Olgu.“ Zoe võis ju alati karjuma hakata. Parkla oli autosid täis ja siin liikus palju inimesi. Kõigepealt paneks ta ukse lukku ning helistaks Harrisonile.
Xavier kandis kohvri motelli külgukseni. Zoe järgnes talle majja ning mööda betoontreppi teisele korrusele, tegemata välja pilkudest, mida nad endale tõmbasid. Ta oli kurnatusest uimane. Viimased neli kuud kestnud stress nõudis lõivu. Zoe oli nii väsinud, et võinuks magada terve nädala.
Xavier asetas kohvri motellitoa ülisuurele voodile ning õngitses välja oma mobiiltelefoni, samal ajal kui Zoe seisis avatud ukse juures. „Ma ootan väljas. Kutsu mind, kui valmis oled.“
Ta kõndis naisest mööda ja läks koridori, toetus seljaga vastu seina ning kuulis, kuidas ukselukk kinni klõpsatas. Seejärel kiirustas mees trepist alla esimesele korrusele. Ta küsis administraatorilt oma motellitoa jaoks teise võtmekaardi. Tülpinud teenindajad näisid sellise lihtsa soovi peale lausa kergendust tundvat. Telefon muudkui helises ning administraatorilauale lähenes lärmakas inimgrupp, samal ajal kui Xavier esitas isikut tõendava dokumendi.
Võti käes, hakkas Xavier trepist üles liikuma. Ta vajutas mobiilil kiirklahvi ning ootas, et Sandy vastaks kõnele.
„Sain ta kätte,“ ütles Xavier sissejuhatuseta oma endisele vennanaisele.
„Jumal tänatud.“ Naise kähedas hääles kostis erutus. „Ega sul sellega probleeme tekkinud?“
„Ei midagi sellist, millega poleks hakkama saanud. Ent sul oli õigus. Wayne’i kaasosalised ilmusid välja.“
Naine ahmis õhku. „Kaasosalised, mitmuses? Kas nad ütlesid sulle midagi? Mis juhtus?“
„Meil polnud lobisemiseks aega. Lükkasin need kaks, kes majja tulid, trepist alla, haarasin naise ja lahkusin.“
„Kus sa oled?“
„Oma motellis.“
„Sa pidid ta Wayne’i juurde viima.“
„Plaanid muutusid. Ta arvab, et olen Harrisoni saadetud ihukaitsja. Ma oletan, et tegu on peigmehega?“
„Jah,“ nõustus naine. „Miks sa ei võiks teda Wayne’i korterisse viia? Võiksid talle öelda, et Harrison Trent käskis sul ta ohutuse mõttes sinna viia.“
„Neid mehi oli kolm, Sandy.“
„Kolm?“
„Võib-olla rohkemgi. Mina nägin kolme. Kui neid on rohkem, siis võib keegi sinu ja ka Wayne’i korterit jälgida. Sellist riski ei tasu võtta. Kui nad helistavad, ütle, et naine on meie käes ja lepi kokku kohtumine.“
Sandy hääl tõusis tervelt oktavi võrra. „Mis siis saab, kui midagi valesti läheb?“
„Siis tegelen sellega ise.“
Xavier tunnetas, et naine tahtis vastu vaielda, ent leppis kähiseva ohkega. „Ma ei tea, mida oleksin teinud, kui sa poleks täna välja ilmunud, Xavier.“
„Kõik saab korda, Sandy.“ Peab saama. Xavier ei suutnud taluda mõtet, mis võis juhtuda tema vennatütrega. „Korralda meile kohtumine ja lase minul nendega asju ajada.“
„Aga kui...? Hea küll. Ma lihtsalt kardan. Ta on nii noor.“
Xavier kuulis naise hääles hirmu ning tema sõrmed klammerdusid tugevamalt ümber mobiiltelefoni. „April on arukas laps. Nad ei tee talle liiga.“ Tema keha läks pingule. Ta lootis, et see oleks tõsi. „Temaga saab kõik korda.“
„Sul on õigus. Usun sinusse. Helistan sulle kohe, kui neist midagi kuulen.“
„See ei aita Aprilit, kui sa end haigeks mõtled. Ürita puhata.“
„Ma üritan.“
Xavier lõpetas teisele korrusele jõudes kõne. Nüüdseks peaks pruut juba Harrisonile helistanud olema. Zoe peaks teadma, et Xavier polnud Harrisoni saadetud. Xavier oli kindel, et ei pruut ega ka Harrison helistaks politseisse.
Ta raputas pead. See naine üritaks põgeneda, aga tema peab seda takistama. Liiga palju oli kaalul, kaasa arvatud seitsme-aastase tüdruku elu.
Teine peatükk
Xavier hakkas ust lahti keerama, kui seestpoolt kostis klõpsatus ning uks tema nina ees lahti kargas. Xavier tõmbus tagasi, olles kõigeks valmis.
„Ma ei saa Harrisoni kätte!“
No selleks ta küll valmis polnud. Ta oli oodanud raevu, süüdistamist, hirmu, ent mitte seda, et Zoe oma kihlatut kätte ei saa.
„Sisse,“ käsutas Xavier.
Zoe tõmbus tema kindla hääletooni peale tagasi ning lasi mehel tuppa siseneda. Xavier teadis, et enamik inimesi allub automaatselt käsule, ning kasutas seda kõhklematult ära.
Zoe kandis endiselt pulmakleiti. See liibus vastu naise kumerusi nagu armunu ning satiin voogas tema puusadelt alla. Kleit nägi Zoe seljas seksikas välja. Loor vedeles voodil tumedate pükste ja virsikukarva pluusi kõrval.
„Vähemalt mõtlesid riiete vahetamisele.“
„Mida?“
Zoe ei näinud enam nii kahvatu välja. Xavier tundis järjekordset kahetsustorget ning tegi südame kõvaks. Naise pehmed pruunid juuksed olid sassis, justkui oleks ta sõrmedega läbi tihedate juuste tõmmanud.
„Kas sa ei mõista? Harrison ei vasta oma mobiiltelefonile. Ta vastab alati oma mobiiltelefonile. See on tal peaaegu kõrva külge kleebitud.“
„Võib-olla on tal kiire.“
„See on välja lülitatud! Kõne suunatakse otse häälpostkasti.“
„Näed siis. Tal on kiire ja ta lülitas telefoni välja.“
Zoe oli lihvinud oma altkulmupilku. „Ta ei lülita kunagi mobiiltelefoni välja. Midagi on valesti.“
Xavier raputas pead. „Ei usu.“
„Mis siis, kui nad võtsid minuni jõudmiseks tema ette?“
Xavier raputas pead. „Nad juba teadsid, kus sa oled, mäletad?“
Zoe hakkas voodi ees kõndima. „Võib-olla saidki nad nii mu asukoha teada.“
„Kas arvad, et ta ütleks neile?“
Zoe peatus ja lükkas juuksed näolt. „Ei. Sul on
