kohanevad keskkonnaga rangelt omaenda säilimise huvides, mitte kellegi teise, naaberpõõsa või naabersisaliku huvides, kui nad just ei soovi kärbuda või muutuda elututeks. Tema tahtis olla elus. Lõpuks – keda siin süüdistada: kaks aastat tagasi oli ta ise selle jalustrabava ettepanekuga nõustunud. Andnud järele.
Teda oli pikalt palutud ja keelitatud. Oli rõhutud tema kui maineka teadlase erakonnaülesele seisusele. Mis oli õige osundus – ta seisis päevapoliitikast eemal, oli rääkinud asjust, mis rahvamasse ei huvitanud, ei tekitanud peavoolu ega muus meedias intriigide särinat. Ta ei edvistanud sotsiaalmeedias ega ahistanud lehetoimetusi pikkade, igavate arvamusartiklitega. (Tema uurimust männi rabavormidest kõrgsoode dünaamika indikaatorina oli tsiteeritud rahvusvahelistes ajakirjades, millest kodumaal polnud keegi midagi kuulnud.) Kuid piisas paarist esinemisest televisiooni vaadatuimas jutusaates, et söövitada oma nägu ja hääl (mahe veenev bariton) rahva mällu. Summeerides: tal oli väärika inimese laitmatu renomee, millesse ta oli ka ise hakanud uskuma.
Tema ärarääkijad ei olnud tema sõbrad, aga nad paistsid olevat mitte pragmaatikutest lehmakauplejad, vaid tõelised missioonitundega poliitikud, vaata et aatemehed. Osavamad veenjad rõhusid samblakihile tema karjääriredelil – ammustest aegadest oli ta ühe äraunustatud teadusasutuse asedirektor. Kahtlemata väärib ta enamat, irriteerisid augu-pähe-rääkijad. Siis oli ta viimaks valmis vastutust vastu võtma, ikka isamaa hüvanguks, nagu ta ametisse pühitsemise kõnes võõraste sõnadega oma segaseid tundeid väljendas. (Kirjandusprofessor Uudo Martinson kirjutas valmis tema esimese kõne ja enamiku järgmistest, keskendudes visandis, mille ta oma käega oli kirjutanud, vohavate võõrsõnade asendamisele kodumaistega.)
„Härra president, teie jalg,“ juhtis turva nimega Esko – ta ei nimetanud neid mehi ihukaitsjaiks ega politseinikeks, vaid turvadeks – tähelepanu tema parema jala kingaotsale. Esko, maapoiss, oli tema lemmikturvasid, kes oli teda valvanud peaaegu algusest saati. Teised olid rotatsiooni käigus juba mujale saadetud ning uutega asendatud. Uutega ei olnud tal erilist klappi, aga Eskoga oli läbisaamine kaunis isiklik. Ta sinatas Eskot ja palus turval ka ennast sinatada, aga nimi German jäi noore mehe kurku kinni.
President tõstis oma ripakile jäänud parema jala autosse, Audi pikendatud kerega luksusmudelisse. Esko lükkas ukse pehmelt kinni.
„Sõidame professor Martinsoni juurde. Teate küll, kus ta elab.“
„Oleme käinud,“ teatas Esko.
„Ja laseme lipud alla,“ ütles president. Esko vajutas nupule ja Audi esinurki ehtivad riigilipukesed kadusid automaatselt autokere sisse.
Ta võttis tumehalli nokkmütsi peast, toetas pea vastu peatuge ja ringutas. Keeras kütet kraadi võrra jahedamaks – luksusautodel sai tagaistmeltki temperatuuri reguleerida. Tehnoloogilise innovatsiooni ehe näide. Miskipärast oli Audis lapselukk ka. Et president välja ei kukuks?
Oli tõesti mõistlik mantel lossi jätta. Nad peatuvad välisukse ees, nagu varemgi, ning õues olid niikuinii kevadised plusskraadid, ehkki ametliku kalendri järgi pidanuks talv püsima – märtsi algus alles. Aastaajad tuleks üldse ümber vaadata. Ilma globaalne soojenemine on ilmselge. Sellega toimetulekuks võttis ta kütet veel veidi maha. Teine variant olnuks kampsun seljast võtta. Ei viitsinud. Soeng läinuks sassi. Sõidule lossist professor Martinsoni juurde ei kulu aega rohkem kui veerand tundi. Ja kampsun ei karda kortsumist.
Talle meeldis tagaistmel mugavalt lösutada ja läbi tumeda aknaklaasi vahtida sisse autodesse, millest nad sujuvalt mööda vuhisesid. Või siis otsida jalakäijate seast tuttavaid nägusid. Tema nägu ei näinud keegi. Need olid õndsad hetked. Tal oli külalistest, keda oli sunnitud lossis üle päeva vastu võtma, kõrini. Nii halvasti võis öelda küll. Metsas üksipäini lonkida – see oli tal varasemalt kombeks – teda ei lubatud või, õigemini, lubati, ent ainult turvameeste saatel, mis loomulikult likvideeris privaatse iseolemise väljavaated.
Plekk-kasti tagaistmel tundis ta ennast vabana. Esko istus tema ees, Esko paarimees rooli taga. Keegi ei teinud pingutusi vestluse edendamiseks. Kellelgi ei olnud midagi öelda. Vaid raadiosaatja, mis oli näitudest ja näidikutest ülekoormatud armatuurlauale sätitud, prigises aeg-ajalt. Sealt kostus tagumises autos olijate hääli – VIP turva eeskirjad nägid ette, et seljataguse kindlustamiseks peab presidendi taga sõitma veel teinegi julgestuspolitsei ekipaaž, eessõitjale nii lähedal, et ükski võõras auto nende vahele ei mahuks.
Esimestel kuudel pühendus ta autos istudes – kui sõit oli pikem, linnast välja – ametlike materjalide lugemisele. Tegi tööd. Viimasel ajal ei vaevunud ta sülearvutit avamagi, kui just polnud tegu kiireloomuliste ja sensitiivsete dokumentidega. Ta usaldas oma nõunikke. Ta oligi usaldav inimene. Kaks tähtsusetut seadust jõustas ta oma allkirjaga neile pilku peale viskamata. Nüüdki võttis ta kõigepealt kätte nutitelefoni, et silmad värsketest päevauudistest üle lasta.
Ametiaja algul oli ta allergiliselt võpatanud, kui oli märganud veebiuudise pealkirjas oma nime, sest üheksal juhul kümnest teda kritiseeriti, kiruti või tögati. Üleöö olid tema paljukiidetud voorused – eelkõige leplikkus, tasakaalukus ja tagasihoidlikkus – pööratud presidendi suurimateks nõrkusteks. Teisalt oli ta nii voogavalt sõbralik – seda olulist nüanssi oskasid vähesed hinnata –, et temaga ei olnud võimalik manipuleerida. Kõik, kes soovisid, et ta nende huvides midagi teeks (misjaoks me ta siis lossi organiseerisime?), pidid pettuma. Ta ei teinud mitte midagi.
Tema käsitamatu, amorfne sõltumatus ärritas huvigruppe, kellest pole kunagi puudust. Tema esinemistest otsiti naeruväärsusi, mida ühtaegu ümmargused ja keerulised mõttekonstruktsioonid pahatihti ka pakkusid. Jah, professor Martinsoni tekstid olid vanamoodsad, ta ise polnud teab mis sõnameister, tema sõnalised improvisatsioonid olid kohmakad, sellest sai ta ise ka aru, kuid sedavõrd isiklik, süstemaatiline, põrmustav psühhoterror oli talle täielik šokk, mida anonüümsete kommentaaride masohhistlik lugemine enesepõletamise ohtliku piirini süvendas.
Jäi vaid kahetseda, et ta oli eluohtlikul võimuviirusel lasknud ennastki nakatada.
Masenduse tagajärg: ta ei jätnud veiniklaase, mis rituaalsetel vastuvõttudel vahetpidamata täis valati, kunagi tühjaks joomata. Siis muutus ta lõbusalt, suisa eufooriliselt jutukaks, kutsudes sellega pedantsetes protokollitöötajates esile äreva nõutuse. Lossis, enne magama minekut, jõi ta veel klaasi viskit lisaks, unerohu asemel. Ning vähkres seejärel laias voodis mitu unetut tundi, kuulates, sõltuvalt aastaajast, vihma sabinat, räästasse tekkinud jää praksumist või sääskede pininat. Peaaegu oleks ta haaranud padja, et lömastada laes varitsevat sääske, aga käsi ei tõusnud, sest loodusteadlasena ta mõistis, et sääskedele on vere hankimine eksistentsiaalne küsimus, üliriskantne operatsioon – verd tulevad nad imema mitte nalja ega kiusu pärast, vaid selleks, et muneda, et paljuneda, mis on iga olendi, ka putukate üllaim eesmärk. Ta toppis kõrvadesse vatitupse ja seejärel svammist palle, aga need hoopis suurendasid tema ärevust ja teravdasid kuulmismeelt, sundides ümbrusest kinni püüdma ja lokaliseerima iga väikseimagi krabina. Silikoonist kõrvatropid olid efektiivsemad, neid andis voolida liimjateks kuulikesteks, mis muutsid kõrvaaugud tõepoolest helikindlateks, kuid lõppresultaat valmistas taas kord pettumuse – välisele vaikusele reageerisid kuulmekiled sisemiste sahinate lisamisega. Lõpuks ajas ka omaenda hingamine teda meeleheitele ja sünnitas sundmõtte lossist põgeneda, ronides vihmaveetorusid mööda alla, ent see sangarlikult hulljulge ettevõtmine jäi selle taha, et aknad ei avanenud.
Hommikul olid tema silmalaud sedavõrd turses, et takistasid nägemist, aga silmaarst lohutas, et naha väljavenimine näitab ealisi, mitte patoloogilisi muutusi, mis oli veelgi halvem uudis, sest järelikult oli tegu pöördumatu protsessiga. Teatud vanusest alates inimene ei koosnegi muust kui ainult ealistest iseärasustest. Nondele iseärasustele viitasid ka veritsevad sisselõiked kaelal ja põsel – jäljed hommikusest habemeajamisest. Kuidas
