tase!), mis ootuspäraselt reflekteerusid turmtuleks mitte ainult tema isiku, vaid presidendi institutsiooni kui sellise vastu (raiskab maksumaksja raha ja segab täitevvõimu oma mittemidagitegemisega).
Rohke enesehaletsusega maitsestatud eluetapp päädis ainuvõimaliku otsusega: midagi tuleb ette võtta. Jah, tuleb adapteeruda, otsustas ta, ja lasta nahal parkuda. Inimkonna, kaasa arvatud tema evolutsioon oli alles poolel teel. Tagasiastumise idee tuli kõrvale heita kui vastutustundetu ja teostamatu. Ja kuhu tal minna oleks? Ta oli sisuliselt kodutu. Ta peaks olema õnnelik, et talle see barokne loss kasutada anti.
Ta tõmbas tagasi ka alkoholiga. Alkohol oli hakanud kehakaalu ja vererõhku kergitama. Kilogrammide lisandumisel oli, tõsi, teisigi faktoreid, eeskätt vähene liikumine ja suitsetamise mahajätmine, mistõttu ta hakkas lossitreppidest kalorite põletamise eesmärgil energilisemalt üles-alla käima ja pidas paremaks suitsetamise mahajätmise katsed maha jätta.
Ta rahunes vähehaaval ja saavutas poole aasta pärast hädavajaliku psühholoogilise immuunsuse, mille haripunkti jõudes võis ta tõdeda, et temast joonistatud pilapilt juhtivas väljaandes ei mõjunud enam mõnitusena, ei ajanud teda raevu ega ängi, vaid tekitas ainult ükskõikse õlakehituse. Ta tegi huvitava tähelepaneku: mida rohkem teda materdati, seda vähem läks talle korda, mida temast arvatakse. Nagunii oli ta juba giljotineeritud – mida enam karta? Ainult neil vähestel, keda ei ole jõutud avalikult mutta rammida, on põhjust pabistada oma seni puhta revääri pärast. Üks tähelepanek veel: mida külmema kõhu ta ründajatele vastu seadis, seda kiiremini rauges publiku huvi tema vastu.
Ta unustati lossi.
Aga siit sündis uus probleem. Tal tekkis hirm, et tema tundeelu võib olla halvatud, et teda on tabanud kogu organismi läbiv apaatia, mis tõenäoselt käivitus juba hulk aastaid tagasi abikaasa Siirist võõrandumisega (kõigile oli teada, et nad elavad pigem lahus kui koos, üks lossis ja teine teise linna kortermajas). Apaatsusele ähvardab järgneda isiksust lagundav faas, teadis ta teadlasena – esialgu hiiliv, hiljem totaalne elumahlade jäätumine ja impotentsus, kui asjade seisu ilma ilustamata iseloomustada.
Eelkirjeldatud kontekstis oli fantaasiaid kehutav küllakutse, mille ta täna õhtuks Kätlinilt sai, ekstraordinaarse tähendusega. Kontrollkaalul olid meheks olemise bioloogilised alused. Oli trots ealise perspektiivituse, pöördumatu päikesevarjutuse vastu. Oli hiirekõrvadena tärkavate kevadiste tunnete arga aimdust. Oli õlitamata jäänud väntvõllide kriuksatusi ja isegi raginat. Kõik need märgid viitasid seksuaalse restauratsiooni staadiumi saabumisele.
Ta oli Kätlinisse enne lossi tulekut meeletult, poisikeselikult armunud (endal juba siis oimukohad hallid). Ta ei olnud temaga kuigi palju aega koos veetnud – nelja silma all toimunud kohtumiste kokku lugemiseks piisanuks kahe käe sõrmedest, aga ta oli tema fotot oma nutitelefoni ekraanil imetlenud tundide kaupa, üksvahe iga tunni tagant, salamisi isegi kõige tähtsamate koosolekute ajal laua varjust. Ta oli sisse võetud noore naise tumedatest silmadest ja tumedatest kulmudest (milline erutav kontrast blondi peaga!), pruntis huultest (ülahuul kattis kohvitassi serva tervenisti ära), pehmest, sissepoole pööratud ninaotsast ja pisikestest kõrvalestadest, mis pikkade, laineliste juuste vahelt häbelikult piilusid.
Lähedus, olgu või virtuaalne ja platooniline, tõstis tema toonust. Ta tahtis elada! Oli seda siis nii palju palutud? Ta oli Kätlinile lossi asumisest alates, kui kokkusaamised muutusid üha tüsilikumaks, hakanud saatma pikemaid e-kirju, milles püüdis konarlikesse lausetesse valada oma hingeseisundit, mõistagi mõõdukates annustes, näiteks: „Minus on tärganud sümpaatiline suhtumine Sinusse.“ Ja Kätlin oli talle vastanud heatahtliku mõistvusega, mõnikord isegi sõnaga kiss, mille kõrval ilutses huulte punane sümbol. Pärissuudlust ei olnud nad katsetanud kordagi, piiritulbad olid vääramatult paigas. Kumbki ei üritanud neid kõigutada.
Ta istus Audi tagaistmel ja puuris silmadega Esko läikivsiledat kukalt. Siiski parem, kui keegi Kätlinist midagi ei teaks. Esko ka mitte. Tal oli oma salaplaan.
Ta oli otsustanud astuda vastu loodusseadustele, mis ei luba silmapiiri kunagi kätte saada. Nüüd lähenes ta iga hetkega sellele maagilisele horisondipunktile, kus kohtuvad tegelikkus ja fantaasia.
NAISELIK INTUITSIOON EI PETNUD: JAH, TEDA JÄLGITI. See mees istus saali kõige kaugemas nurgas. Korralikus ülikonnas, valge särgi ja lipsuga. Tumedad juuksed lühikeseks lõigatud ja viksilt seitlisse kammitud. Alla viiekümne, oletas Kätlin.
Mees oli seal istunud paar tundi, sellal kui ümberringi oli enamus nugade ja kahvlitega klõbistajaid vahetunud. Muist laudu seisis juba tühjana. Tavaliselt oli kohvik kella kaheteistkümnest kaheni rahvast täis, vaba laua leidmisega võis tulla raskusi. Ka võõras mees pidi vahepeal oma lauda jagama. Ärihoone kohvik ei ole mõeldud kohtinguteks ega ajaviiteks, vaid ligemale kahesaja töötaja kiireks toitlustamiseks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
