ulatusid Stockleigh’ eeslinna põldudele. Peppermint avenüü oli väike tupiktänav, kus asus seitse maja. Vanematel oli oma IT-äri ja nad olid siia kolinud 2003. aastal, kui maju alles ehitama hakati. Eelmine aasta olid vanemad kahekohalise garaaži kohale talle ja Lloydile omaette magamistoad ehitanud. Ega seegi aidanud, nad ei saanud Jessiga ikka rahu, kuna vend sageli meelega koputamata tema tuppa tormas. Täna õhtul oli neil ometi tubli kaks tundi vallatlemiseks, enne kui keegi koju tuleb.
Pimedad kõnniteed meenutasid kummituslinna, ainult mööduvate autode tuled tõid reaalsuse tagasi: eredad autotuled ja rataste alt lendav vihmavesi, kui autode rehvid sattusid loikudesse, mis olid tekkinud viimase tunni jooksul.
Cayden kergitas veelgi kapuutsi, kui ületas Railtone Drive’i ja otsustas teed lõigates otse minna, nii et ta saaks kohe tagasi peateele, mis Jessi maja juurde viiks. Tal käis peast läbi, kas mitte helistada Shop & Save’i ja paluda saata paar õlut ja šokolaadi. Cavendalesi elanikud olid sõdinud poodide vastu hirmus, et siis ilmuvad kohale noortekambad ja teevad tüli. Siin ei olnud isegi pubi, nagu Mitchelli kandis, kus ta paar sõpra elasid. Seetõttu pidi ta Jessiga kodust kaugemal aega veetma.
Kõrvaklapid peas, kuulas poiss muusikat ja jälgis teed, et vältida loike, mis teele olid siginenud. Ta kontrollis saabunud sõnumeid, et näha, kas nende eelneva vestluse järel Traviselt mingeid uudiseid on tulnud, aga ei olnud miskit.
Kuna muusika lukustas kõrvu, ei kuulnud ta samme enda taga. Ta tundis lööki vastu jalga ja kukkus maha, vandudes, kui ta teksade põlved hetkega vihmaveest läbi vettisid. Ta tõusis kiiresti püsti, tõmbas klapid kõrvust ja lükkas need kaela taha.
“Mis kurat sul häda on?” kirus Cayden. Ta oletas, et keegi tuttav tüüp mängis lolli ja tahtis nalja teha, aga nüüd oli ta küll liiga kaugele läinud. Kui ta ründajat silmast silma nägi, seisis ta vastas mees, kes oli riietatud tumedatesse riietesse ja saabastesse ning kandis nägu katvat suusamaski. Tal oli käes pirakas puunott, mis oli tõstetud löögiks.
“Ma ei taha mingit jama, semu,” Cayden tõstis allaandmise märgiks käe.
Mees lähenes ja virutas talle puunotiga mööda nägu. Caydenit läbistas valusööst ja ta kaotas taas tasakaalu. Ta kukkus selili teele ja ta telefon libises märjal asfaldil temast eemale. Kui mees talle kolmandat korda lähenes, püüdis Cayden jalule tõusta, aga hoop vastu õlga lõi taas pikali. Tal ei jäänud muud üle kui end kägarasse tõmmata.
Ta surus end nii palju kui võimalik paremal pool oleva kultuurikeskust ümbritseva võrkaia vastu. Hoopidest uimane, ei suutnud ta järgnevale löökiderahele vastu hakata. Pärast kuuendat lööki läks tal arvepidamine sassi, sest löök kõhtu oli nii tugev, et terve ta keha oli agoonias. Kostis südant pahaks ajav raksakas, kui mees jalaga ta käele hüppas. “Palun, ei,” suutis ta koriseda, katkilöödud huulest veri suhu valgumas.
Mees ei jätnud. Viimase hoobi lõi ta poisile näkku ja Caydeni nina justkui plahvatas ja mõlemast sõõrmest purskus verd ning siis kaotas ta teadvuse.
KOLM
Laura Mountford ohkas omaette, kui trepikäsipuul oleva jaki kätte võttis. Ta riputas selle mõni meeter eemal asuva varna otsa, kus selle koht oli.
“Jess, kui mitu korda olen ma sulle rääkinud, et koju jõudes tuleb riided oma kohale panna!” Ta läks ohatas köögist läbi. “See ei võta ju rohkem kui mõne sekundi aega.”
“Ma lähen varsti uuesti välja ja panen selle tagasi selga,” vastas Jess.
“Ma juba panin jaki oma kohale. Sa tead ju, et ma ei salli, kui kodu segamini on.”
“Võta lõdvemalt, ema. See on ju ainult jakk.”
Laura raputas löödult pead. Juba kuueteistkümneaastaselt on Jessil selline väljakutsuv hoiak. Tüdruk oli pärinud isa ägeda loomuse, ta terashallid silmad peegeldasid trotsi, mida võimendas kehakeel: rinnale ristatud käed ja mossis nägu. Kui vaid Neil oleks siin, et tüdrukut korrale kutsuda, mõtles Laura ohates ja püüdis olukorraga leppida nii hästi, kui oskas.
“Kas tahad, ma teen sulle õhtueineks juustuvõileiva?” küsis ta vanem tütar Sarah, kes röstsaiale võid peale määris.
“Jah, palun, kui kiiresti valmis saad.” Laura noogutas tänulikult. “Ma olen juba tööle hiljaks jäämas, kuna pean selle järel siin koristama.” Ta pöördus taas Jessi poole. “Vannituba oli ka seapesa. Miks sa ometi ei või enda järelt koristada?”
Jess kargas hooga toolilt püsti, nii et see vastiku kriiksuga kivipõrandat kraapis. “Ema, ma just sain koolist koju. Seal ei tehtud ka kogu päeva muud, kui iriseti mu kallal.”
“Mispärast siis?” Laura vaatas tütrele valvsalt otsa. “Ega sa jälle millegagi hakkama ole saanud? Ma hoiatasin sind pärast eelmist jama...”
“Ma pidasin silmas üldist irisemist. Miks sa alati arvad, et mul kogu aega pahandusi on?”
“Sest sul tavaliselt on,” sekkus ka Sarah. “Ema lähtub viimasest kogemusest.”
“Ära sina, Tuhkatriinu, ka hakka või muidu lähen siit jalamaid minema.”
“Mitte nii ülbelt, noor daam.” Laura hammustas huulde. Ta kõlas täpselt nagu ta kadunud ema. “Noor daam” oli ema sõnavaras kurjustamise tipp.
“Naljakas, kuidas sa kriisiabiliinil kuulad teismeliste muresid, aga kui tegemist on oma tütardega, siis ei ole sul kunagi aega.”
Laurat kohutas Jessi hääles kõlav karmus. “Muidugi on mul teie jaoks aega.”
“Sind pole kunagi koduski.”
“Sa pole õiglane,” nähvas Laura.
“See pole ka tõsi,” märkis Sarah.
“Minu töö eest saavad arved makstud,” lisas Laura. “Selle eest saate teie endale asju lubada.”
“Mitte piisavalt,” pomises Jess, enne kui ust paugutades toast välja sööstis. Laura võpatas. Väike nähvits selline.
Sarah pööritas silmi. “Küll ta lõpuks maha rahuneb. Ma ei saa aru, mis talle sisse on läinud.”
“Võib-olla on asi selles, et järgmine nädal on Deanna Barkeri kohtuistung. Kõik aina sellest räägivadki. Ma arvan, et tuleb karm nädal.”
“Ma tean, käisin lõuna ajal poes ja kuulsin müüjat sellest rääkimas. Koduteel arutasid kaks naist seda asja bussis. See lugu on nüüd mõnda aega kõikide huviorbiidis.”
“Ära tuleta meelde,” lausus Laura.
Deanna mõrv oli olnud kohutav löök tervele kogukonnale. Praegu mõtiskles Laura, kuidas Jessil küll vedas, et ta praegu koos Katiega kinnipidamisasutuses kohut ei pea ootama. Kui Jess poleks haige olnud, kes teab, mis veel oleks võinud juhtuda.
Ta vaatas aknast välja. Hakkas juba pimedaks minema ja tormituul, mis puid räsis, tegi talle kodust lahkumise veelgi ebameeldivamaks.
“Ma ei saa aru, miks ta üldse sellise ilmaga välja läheb,” märkis Laura. “Mis sul õhtul plaanis on?”
“Brad lõpetab seitsme paiku töö
