Paavo Kangur, Jüri Leesment
Mässav vabaduslaulik
© Paavo Kangur ja Jüri Leesment
Autorid Paavo Kangur ja Jüri Leesment
Toimetaja Anu Jõesaar
Kujundaja Jan Garshnek
Fotod: Jüri Leesmenti ja Peter Panovi erakogu, Betti Alveri muuseum,
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Rahvusarhiivi fotoarhiiv
Fotograafid: Peter Panov, Paavo Kangur, Urmas Koemets, Tiit Koha,
Ilmar Kruusamäe, Toomas Volmer
Trükitud trükikojas Greif
Kirjastus Inglisilla Produktsioon OÜ
ISBN 978-9949-7239-1-1
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
Eessõna. Õnn ja õnnetused
Alo Mattiisen ja Jüri Leesment on laulva revolutsiooni kangelased. Nad tulid Jõgevalt. Nad tegid koos viis laulu, mis muutsid maailma. Nad olid nagu sukk ja saabas, kõige mõjusamad omavahelises sünergias ja koostöös. Teleekraanil esimese kuulsuse omandanud Alo paistis rohkem välja, teenides juba eluajal tiitli Surematu, aga Jüri jäi peitu. Meelega, nähes kogu seda liigset tähelepanu pealt. Midagi on mõlema mehe elus sarnast. Saatuslik traagika või traagiline saatus?
Jüri Leesment on õnnelik ja õnnetu inimene ühekorraga. Rohkem ikka õnnelik. Tema elu eesmärgid on täitunud, kuid mõnikord näeb ta välja, nagu oleks elu temast suure traktoriga üle sõitnud, siis jälle nagu härrasmees.
„Ma tahtsin kõige rohkem, et Eesti saaks iseseisvaks – ja see juhtus!
Ma tahtsin abielluda naisega, keda ma tõeliselt armastan – ja see juhtus!
Ma tahtsin kahte poega – ja ma sain kaks poega!
Kunagi ütlesin: annaksin ühe aasta oma elust, kui saaksin olla ühe päeva New Yorgis. Ma tahtsin Ameerikasse – ja ma sain Ameerikasse. Kõik tahtsid välismaale, näha seda, mis on teispool raudset eesriiet. Rääkisin kord nooruses, et hakkan kasvõi komsomoliaktivistiks, siis saan välismaale ning hüppan ära ja lähen tööle raadiosse Vaba Euroopa. Need olid ainult sõnad, aga ma sain nii Ameerikasse kui ka tööle Raadio Vaba Euroopas.
Alo ja Jüri Tartu Raekoja platsil levimuusikapäevadel 1987, vahetult pärast "Ei ole üksi ükski maa" esiettekannet. Foto Peter Panov, Betti Alveri muuseum
Ma tahtsin minna Tartu Ülikooli ja ma läksin. Veel rääkisin, et Jõgeval on ainult üks töökoht, mis mulle sobib, see on ajalehe Vooremaa peatoimetaja koht, ja ka selle tõi saatus mulle kandikul kätte.“
Need on Jüri sõnad. Sealsamas võib ta pihtida, et on haavu, mis ei kasva kunagi kinni. Arvuti kõvaketast saab uuendada või värskendada, kuid inimese aju puhastada on väga keeruline. Hingehaavade ravist on kirjutatud tuhandeid raamatuid, ometi need ei aita.
„On aegu, kui mu elu läheb täiesti untsu. Kui juhe on täiega koos, ma ei suuda midagi teha ja joon. Mu elus on olnud neli ränka õnnetust. Alo surm, mis mind väga raputas. Mulle ei olnud see lugupeetud isamaalauliku, vaid parima sõbra surm. Teiseks silma kaotus. Ma sõitsin taksoga koju Kalamajja ja kui koduust avasin, löödi mul jalaga prillid näkku. Koos silmaga kaotasin suure osa oma enesekindlusest. Igasuguses loomingulises töös, ajakirjaniku- ja toimetajatöös on vaja teatud enesekindlust ja kiirust. Sa pead kiiresti otsustama ja eksimisruumi ei ole.
Kolmas ränk laks oli lahkuminek. Matsin sisemise valu alkoholi ja neil päevil sai minust alkohoolik. Ma igatsesin meeletult poegade järele. Neljas, kõige õudsem pauk oli esimese poja surm. Heiti suri kaks aastat tagasi, 16. novembril 2016. Me olime väga lähedased, ma ei olnud talle ainult isa, vaid ka nagu vanem vend või parim sõber. Need on tema sõnad. Mina ruudus öeldi tema kohta, ka mul oli nooruses palju pahandusi. Ma olin loomult mässaja. Mulle pakkus naudingut, kui sain võimudele käru keerata. Lapsest saati kibelesin, kas ehk saaks käituda vastupidiselt sovjetiriigi ootustele. Jõin, kaklesin ja siis visati ka koolist välja. Heiti oli täpselt minu nägu.“
Ajal, mil Alo ja Jüri koolivend maalikunstnik Ilmar Kruusamäe alustas maali, millele on tabatud Jüri sisemine värin – põhjustagu seda siis elatud elu või joodud alkohol –, andis ta raamatu autorile ka vihje, et üks Jõgeva mees, laulva revolutsiooni legend, vääriks elulooraamatut. Viskasin seljakotti kuus purki õlut, diktofoni ja fotoaparaadi, unustasin maha märkmiku ning sõitsin rongiga Jõgevale.
Paavo Kangur
Väike Jüri võeti oktoobrilapseks Suislepa kaheksaklassilise kooli esimeses klassis. Erakogu
I osa Noorus on ilus aeg
Jüri armastab rõhutada oma erilisust. Isa metsavend, ema kolhoosiesimees – see on Eesti perekonna ja suguvõsa saaga, kus saadi surma ja jäädi ellu nii Sinimägedes kui Velikije Luki all, nii metsas kui Siberis, kus rahvusliku leppimise käigus mindi lihtsalt oma eludega edasi, sünnitati lapsed, ehitati valmis kodud.
Abielu kui müsteerium
Jüri sündis pere teise lapsena 5. märtsil 1961 Jõgeval. Jüri isa Herman oli metsavend ja ema Hille kolhoosiesimees. Nende abielu peegeldab tollaseid keerulisi aegu ja suhteid Eesti külas.
„Isa oli mul veendunud antikommunist ja tema üks igapäevaseid ütlusi oli „kurrradi kommunistid“. Jah, ta ütleski seda vähemalt kolme r-iga. Aga ta oli loomult lõbus sell, võttis vahel ka napsi ning armastas siis laulda ja mandoliini mängida. Üks lugu, mida ta ka sünnipäevadel pea alati avalikult laulis, oli „Aitsihh, aitsahh, ai velled, me metsavennad eestlased“.
Minu noorus kulges paralleelmaailmades. Koolis aeti punast vahtu, kuid kodus räägiti asjadest nii, nagu tegelikult oli. Esimese vabariigi aegsed raamatud, nende hulgas Vabadussõja ajalugu, seisid perekonna raamaturiiulis alati aukohal ja Ameerika Hääle kuulamine oli igaõhtune traditsioon,“ räägib Jüri Leesment. Taamal, kahetoalises korteris Jõgeva kesklinnas seisavad kaks raamaturiiulit väärtkirjandusega. Need on Jüriga kogu elu kaasas käinud.
„Ema Hille (1931–2016) sündis Türi lähedal Taikse külas Jüri talu (sellepärast ma Jüri olengi) peremehe Johan Kotsari ja Ella Kotsari teise lapsena. Peres kasvasid veel vanem õde Helga ja noorem vend Henno.
Looduses rännates ja kergemaid talutöid tehes möödunud rõõmsa lapsepõlve lõpetas 1941 alanud sõda. Sõja-aastad elati üle, aga kui punased uuesti võimu võtsid, siis selle pere puhul küüditamiseni ei oodatud. Vabadussõjast osa võtnud ja nii Kaitseliitu kui ka vapside hulka kuulunud suure talu peremehest isa arreteeriti 1945 ning saadeti
