Tegime petitsiooni, millele umbes sada õpilast, teiste seas paljud abituriendid, alla kirjutasid. Kuid paar kaaslast sattusid liialt hoogu ja sellesse lisati lause, et nõuame ka Eesti Vabariigi aastapäeva, 24. veebruari tähistamist. See oli selge liig. Väike streik oleks ehk andeks antud, kuid mitte seda lauset.
Mind saadeti õppima Vaimastvere kooli. Õnneks kestis Vaimastvere periood vaid kaks nädalat ja siis võeti mind Jõgevale tagasi. Kuid karistuseks sain 8. klassi kaantega lõputunnistusele käitumise mitterahuldava. Eks mul oli ka muid patte, olin joomisega vahele jäänud ja õpsidele pidevalt vastu haukunud. Aga lõpuaktusel loeti ikkagi ette lõik mu lõpukirjandist.
See tähendas, et keskkooli mind ei võetud. Tere tulemast töölisklassi! Minu päästeingliks sai pinginaabri Alo Mattiiseni ema. Ta oli rajooni täitevkomitee põllumajandusvalitsuse plaani- ja finantsosakonna juhataja ning tundis kogu rajooni eliiti. Minu ema hakkas mind orgunnima Tartusse kooli. Kuid siis helistas talle rajooni haridusosakonna juhataja Ants Orgulas, et las Jüri tuleb tema juurde. Ta oli verinoor, kolmekümne ringis ametnik, aga rääkis minuga kui inimesega, mitte kui pätiga. Oli sõbralik ja abivalmis ning kuulas mu ära. Ta oli hiljemgi Jõgeval lugupeetud mees, hea inimene.
„Mida edasi teed?“ küsis Orgulas.
„Tahan keskkooli minna.“
„Miks?“
„Tahan ülikooli astuda.“
Orgulas arvas, et võiks proovida Palamuse või Põltsamaa keskkooli. Ta valis Põltsamaa keskkooli direktori Kalju Terase telefoninumbri, kuid see mees karjus telefoni, et ei lase pätte oma kooli rikkuma tulla. Orgulas lõpetas kõne lihtsalt: „Hea küll, poisid tulevad homme üheksase bussiga.“ Ja pani toru hargile. Teras oli tubli kommunist ja teeneline õpetaja. Minu jaoks liiga „teeneline“.
Mind saadeti Põltsamaale koos sõbra Jaak Holmiga, kes oli arstide laps. Põltsamaal valitses minu meelest ülearu karm kord ja Jõgeva tundus selle kõrval täitsa inimlik koht. Pealegi oli võimatu kell kuus hommikul bussi peale minna, et kell kaheksa koolis olla. Seega jõudsin alles kolmandasse tundi. Tundsin, et pendeldamine Jõgeva ja Põltsamaa vahet on liiga keeruline ja otsustasin internaadi kasuks. Esimesel õhtul kell pool kuus panin nagu alati raadio mängima, et Ameerika Häält kuulata. Tuli kasvataja ja karjus, et see on keelatud. Saatsin ta kuradile ja kuulasin lõpuni.
Alo raamatukogutoas Jõgeva kodus 1970ndate alguses. Betti Alveri muuseum
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
