n>
Originaal:
Hansjörg Schneider
Hunkelers Geheimnis
Der neunte Fall
Kaas: Siim Solovjov
Toimetanud Milvi Teesalu
Raamatu tõlkimist on toetanud Šveitsi Kunstinõukogu Pro Helvetia
Kõik romaani tegelased ja kogu tegevus on välja mõeldud, iga sarnasus mõne reaalse isiku või sündmusega on täiesti juhuslik.
© 2015 by Diogenes Verlag AG Zürich, All rights reserved
© Tõlge eesti keelde. Reet Kudu ja OÜ Eesti Raamat, 2016
ISBN 978-9949-567-29-4
ISBN 978-9949-091-45-4 (epub)
www.eestiraamat.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Peter Hunkeler, endine Baseli kriminaalpolitsei komissar, nüüd pensionil, ärkas ega saanud aru, kus ta viibib.
Ta avas silmad ja nägi, et väljas on hele päev. Tema kohal oli valge toalagi, kust tolgendas alla midagi nupuga käepideme taolist. Õhk lõhnas kummaliselt. Igatahes mitte nii nagu tema vanas Alsace’i talus, kus oli alati tunda rohu ja niiske maa lõhna. Ka mitte nii nagu tema Baseli korteris, kus lõhnas tema enda, Hunkeleri järele. Siinne õhk näis olevat kliiniliselt puhas.
Ta oli rahulik, lõdvestunud ja valudeta, ta lamas selili. Seda pani ta tähele, sest tavaliselt magas ta külili, embrüoasendis. Ta vaatas uuesti üles, käepideme poole, mis sealt alla rippus. Kust see oli äkki sinna saanud, kes oli selle sinna üles kinnitanud? See ei kõlkunud siiski alla mitte laest, nagu talle algul oli tundunud, vaid ühelt metalltorult, mis ulatus üle voodi. Punn selle peal oli kellahelistamise nupp.
Nüüd taipas Hunkeler, kus ta viibis. Haiglas, palativoodis. Täna varahommikul oli teda opereeritud.
Ta kompas ettevaatlikult oma rinda ja kõhtu. Seal all, jalgade vahel, lebas midagi, mis õigupoolest sinna ei kuulunud. Ja nüüd tuli talle täpselt meelde. Ta oli eile õhtupoolikul, 7. märtsil, Baseli Merian-Iselini haigemajja tulnud. Täna hommikul kella seitsme paiku oli teda süstitud, nii et ta vajus sügavasse unne. Ta oli seda ise soovinud, sest ta ei tahtnud operatsiooni ettevalmistusi jälgida.
Kell üheksa oli ta ärganud. Tema sõbratar Hedwig oli kohal ja hoidis ta kätt. Kõik olevat hästi, sosistas naine. Medõde olevat talle selgitanud, et lõikus olevat kestnud vaid napilt pool tundi. Mitte mingit vähki, kõik olevat korras. Seejärel toodi ta ilmselt üle uude palatisse, aga sellest ei mäletanud ta enam midagi, sest oli pärast rõõmusõnumit kohe uuesti magama jäänud.
„Teil on kateeter,” kuulis ta ometi ühte mehehäält lausuvat. „Mitte midagi hullu, sellega harjub. Igal juhul peaksite te end praegu hästi ja valutult tundma, te olete ju valuvaigisteid täis, kas pole õige?”
„Läheb päris hästi,” ütles Hunkeler ja ehmus oma häälekõlast. See tundus väga nõrga ja kähedana: „Mu kõht lõigati lahti. Ja teie väidate, et ma peaksin ennast hästi tundma? Kas te teate, mida ma tavaliselt ette võtaksin niisuguse tüübiga, kes mulle lõikeriista kehasse surub?”
„Tüübi all te peate ilmselt silmas doktor Fahedini,” jätkas tundmatu hääl. „Tal on rahvusvaheline kuulsus. Te peaksite tänulik olema, et just tema teid opereeris, mitte mingi soperdaja.”
„Ma virutaksin talle rusikaga näkku. Missugune neetud jultumus! Ta tuleb mulle kallale sel ajal, kui ma magan. Inimväärikus ja puutumatus peaks olema tagatud. See on kirjas inimõigustes. Kas need selles haiglas ei kehti?”
Ta tundis kõhus mingit kauget valu, mis näis lähemale tulevat.
„Nii on hästi, lärmake end välja. Vähemalt proovige seda teha. See äratab teid uuesti ellu. Muide, ei vasta tõele, et ta lõikas teie kõhu lahti. Ta opereeris teid läbi kusiti. Te olete õnneseen.”
Hunkeler vaatas vasakule, kust hääl kostis. Ta nägi kõrvalvoodi serval istumas meest, kiilaspäist ja sisselangenud põskedega.
„Kust te seda kõike teate? Kes te üldse olete?”
„Doktor Stephan Fankhauser, kui te lubate mul end tutvustada. Ja teie olete komissar Peter Hunkeler. Ma uurisin seda medõe käest. Ta jutustas mulle ka teie operatsioonist. Ma võin teid vaid õnnitleda.”
„Te ajate mind närvi,” ütles Hunkeler. „Jääge ometi kord vait.”
„See kahjuks ei õnnestu. Ma ei suuda vaikida, ma pean rääkima. Muidu ma kõngen. Ma elan nüüd vaid kõneldes. Ainult sõnad aitavad aega surnuks lüüa.”
Oli kuulda kähisevat naeru.
„Need on laused, mida ma jõuan veel välja öelda. Need kõlavad hästi, kas pole tõsi? Kuigi see on mõttetus, mida ma räägin. Saate te minust aru?”
„Ei saa.”
„Aga te olete ometi haritud inimene. Te olete ülikoolis õppinud.”
„Kust te seda teate?”
Mees näitas sülearvutile, mis oli ta kõrval voodis.
„Siin on see kõik kirjas. Te tundute olevat huvitav inimene. Meie kaks peaksime teineteisega vestlema.”
„Üldsegi mitte. Ma pole midagi rohkemat kui vaene õnnetu. Kas te siis ei näe seda?”
„See on vaid operatsioonijärgne vapustus. Sulgege silmad ja lõdvestuge.”
Hunkeler sulges silmad ja püüdis rahulikult hingata. Stephan Fankhauser, seda nime ta ju teadis.
„68ndate aastate punane Steff,” meenutas ta. „Üliõpilasliikumise üks suuremaid tülinorijaid. Tookord olid teil juuksed õlgadeni.”
„Õigus. Ja edasi?”
„Siis sai teist vasakpoolse advokaadibüroo töötaja. Hiljem Baseli rahvahoiukassa direktor. Läbi ja lõhki kodanlik elutee. Ja väikekodanlik. Te peaksite seda häbenema.”
„Nii ongi õige. Solvake mind, kui see teeb teile head.”
„See ei tee mulle head,” möirgas Hunkeler. Ta ehmus, sest kauge valu meenutas taas oma olemasolu. Ta otsustas, et ei kisenda rohkem.
„Ja teie ise, komissar Hunkeler? Kas te polnud mitte Baseli Vasakpoolse Üliõpilasliidu liige, lühendina: VAST? Kuidas seda kokku panna teie hilisema tegevusega Baseli kriminaalpolitseis, mida me tookord pidasime suurkodanliku kapitali käepikenduseks? Kas polnud see vastuolu, mille all teie kannatama pidite?”
„Ah, mis te nüüd, ma olin vaid toetaja.”
„Niisiis liberaalne hädavares, kes ei soovinud oma käsi määrida.”
„Jaburus. Ma polnud mingi kapitali käepikendus, vaid mees, kes pidi ise endale leiba teenima. Mul oli perekond. Ja ma töötasin nii hästi, kui suutsin.”
„Ja teenisite välja hea pensioni, kas pole tõsi?”
