oli alati arvanud, et heal komissaril ei peaks olema mitte ainult terjeri visadus, vaid ka teatud portsjon inimarmastust.
Nüüd seisis ta Hunkeleri voodi kõrval, käes lillekimp. Ilmselgelt oli tal piinlik oma endist ülemust öösärgis voodis lebamas näha.
„Kriminaalpolitsei meeskonna nimel,” ütles ta, „annan ma üle need lilled ja parimad soovid kiireks tervenemiseks.”
„Tänan.”
„Eriti kapral Lüdi ja Haller saadavad sulle terviseid.”
Madörin vaatas ringi, kuhu lillekimp panna.
„Pane need laua peale,” ütles Hunkeler. „Muide, minu arvates on lilled haiglas talumatud. Need meenutavad matuseid.”
Madörin tegi, nagu talle soovitati, kusjuures ta rahulolematult pead raputas, sest talle ei meeldinud, kui teda kamandati.
„Ja mida teeb riigiprokurör Suter?” küsis Hunkeler.
„Laseb samuti tervitada. Ma helistasin talle. Ta on praegu Kölni kongressil. Ja südamlikud tervitused ka valveputkas istuvalt proua Heldilt.”
„Tänan.”
Rohkemaks polnud Hunkeler suuteline, kuigi ta oleks meeleldi olnud veidi sõbralikum. Ta oli nimelt siiski veidi liigutatud, kui ta mõtles koosveedetud tööaastatele, kõigile neile võimuvõitlustele, kus ta enamasti oli võitjaks jäänud, kõigile edukatele uurimistele. Aga ka ebaedukatele.
„Sul on siin ilus palat,” väitis Madörin, „tõeliselt luksuslik.”
Ta vaatas ringi, umbusklikult ja külmalt, sest ta oli alati teenistuses. „Kes see on?” küsis ta, kui ta pilk peatus lõpuks toanaabril.
„Doktor Fankhauser,” ütles Hunkeler, „kunagisest vasakpoolsest tudengiliikumisest. Sa oled kindlasti temast kuulnud.”
Madörini silmakulmud pingestusid nagu alati siis, kui ta millegi üle järele mõtles.
„Ah nii, teie olete see mees. Kuidas teil läheb?”
„Tänan,” vastas Fankhauser, „eks ikka vastavalt olukorrale. Teie olete ilmselt politseist, kui ma seda oletada tohin?”
„Just nii, kriminaalpolitseist. Muide, just täna ma sain teate, et Viktor Waldmeier vahistati, kui ta püüdis USA-sse siseneda. Tema on ometi pangas teie järeltulija.”
Fankhauseri näole ilmus peen naeratus, kerge virvendus elujõust.
„Viktor, jah, ma olin kindel, et ta jääb kord oma spekulatsioonidega vahele. Aga mida te meilt õigupoolest nõuate? Kõik soovivad pankade kaudu raha teenida. Aga kui keegi teeb musta äri, siis peame meie, pankurid, oma pea pakule panema. Muide, kui te soovite mind vahistada, siis palun väga, tehke seda.”
Kähe naer, millele järgnes piinav köhahoog.
„Jäta järele,” ütles Hunkeler. „Sa ei peaks teda piinama, tal läheb niigi äärmiselt halvasti.” Aga ta lisas, väga tasa. „Kas see lugu Waldmeieriga vastab tõele?”
„Jah, New Yorgi Kennedy-nimelisel lennuväljal. Ametlikku teadet veel pole.”
„See on tõesti liig.”
„Jah, mu armas, aga vahepeal on paljugi muutunud, kui sa enam meie juures pole. Me oleme netistunud igas suunas ja igasuguste teenistustega sedavõrd, et mõnikord käib see kõik tõesti üle mõistuse. Aus ja puhas politseitöö pole enam eriti nõutud. Ole rõõmus, et sa seda kõike kaasa tegema ei pea.”
Kas see oli nüüd üleolevalt mõeldud või ausalt?
„Seda ütlesin ma, muide, ausalt. Seda võid sa uskuda. Mõnikord tunnen ma sinust ikka kõvasti puudust.”
Hunkeler oli söönud kaks banaani ja ühe õuna. Banaanid maitsesid suurepäraselt, õun üldsegi mitte. See oli üks sellest sordist, mis pealtnäha on nii isuäratavad nagu tuhande ühe öö muinasjutust, punapõselised, hõrgult kollakad, lõhkemiseni trullakad, aga muinasjutt lõpeb, kui neid ülepritsitud iludusi hammustada, siis meenus millegipärast juuksurisalong. Puuvili maitses nagu parfüüm, lisaks veel kuidagi eriti labane. Mitte mingit omapära ega mahlakust, mitte midagi. Täpselt samuti eristamatu nagu need üksteisega sarnased kiilaspead, kes midagi sellist õgisid. Ja tema, Hunkeler, kuulus nüüd ka samasse seltskonda.
Ta naeratas kibedalt nende mõtete juures, sest tundus endale igivanana. Nagu mingi fossiil, kes ilmus välja kolmandal loomispäeval, kui Jumal lahutas kindla maapinna veest, ja paigutati kohe siia haiglavoodisse. Ta vaatas oma naabri poole, kes lebas seal endiselt kõverdatud jalgadega ja pomises lakkamatult midagi arusaamatut. Niisugune oli järelikult edusamm, kui lõpuks jõuti kindlale maale. Võidi lebada voodis, mis asus võõras toas. Ja lasti enda eest hoolitseda võõrastel inimestel, kelle nimesid ei teatud. Näiteks mõnel õblukesel naisolendil, kelle silmavärvi polnud ta suutnud kindlaks teha. Ja seejuures oldi rõõmus, kui vähemalt mingi vana komissar kõrvavoodis lamas, sest temaga sai paar sõna vahetada. Ja siis, kui lõpuks oldi surnud, lasti end toast kanda lifti, mis viis otse külmhoonesse. Mõned tunnid hiljem, võibolla ka kaks, kolm päeva hiljem, ikka vastavalt sellele, kuipalju laipu kogunes, jõuti kusagil põletamiseni. Ja sellest kõigest mitte sõnagi, möödas ja unustatud.
Hunkelerile tundus, et ta on vales kohas. Umbes nii nagu juurviljatükike, näiteks porgand, kes mingi nõmeda süsteemivea tõttu on sattunud külmutatud liha osakonda, seal hoolikalt pakitud ja perfektselt vakumiseeritud. Kõige parema meelega oleks ta pakendi katki rebinud ja salaja jalga lasknud. Aga kas see oli üldse võimalik? Väravas oli ilmselt ööpäevaringselt valve, et põgenevaid patsiente kinni püüda?
Talle tuli äkki meelde Madörin, kes oli väitnud, et ta tunneb Hunkelerist puudust. Kas temast tunti tõesti puudust? Kas polnud asi pigem vastupidi? Nimelt nii, et ta ise igatses Madörini järele, kuigi tüüp talle närvidele käis? Võibolla just sellest ta tundiski puudust. Neist võimumängudest, igapäevasest tülist.
Ta silmitses voodi kõrval asuvat öökappi, äratuskella, mis sellel seisis. Pool üks, kesköö oli käes. Ta kuulatas, kas on veel mingeid hääli peale kõrvalvoodi pideva pomina. Mõnda sammu, sõna, karjatust. Ei – kogu haigla näis magavat.
„Aeg, mis on juba läbi elatud, muutub aina pikemaks,” ütles Hunkeler. „Ja see aeg, mis on veel ees, muutub aina lühemaks. See on kulunud mõtteavaldus. Aga see on kurb tõde.”
„Jumal tänatud,” kõlas naabrusest. „Te olete veel siin. Te kuulate mind ära.”
„Ei. Ma lihtsalt arvan, et pinge algab juba lapsepõlves. Ainult seda ei panda siis veel tähele, sest rõõmustatakse selle üle, kui saadakse veidi vanemaks. Täiskasvanuna on asi teisiti. Püütakse aja kiiret möödumist takistada, kuigi see on naeruväärne, sest aeg liigub ikka edasi.”
„Teil on tütar, kuulsin ma praegu?”
Hunkeler küsis endalt, kas ta peaks sellele vastama.
„Jah, tõepoolest on.”
„Ja edasi, kas te olite hea isa?”
„Ei, meie teed läksid liiga ruttu lahku.”
„Näete
