„Missugune jaburus. Te peaksite häbenema,” ütles Hunkeler.
„Miks?”
„Pole olemas õiget elu kesk valelikku. Kas te olete kõik unustanud? Ja lisaks sellele me eitasime ometi väiklast perekonda kui suurkapitali vahendit meie allutamiseks.”
„Ja sellest hoolimata te abiellusite?”
„Jah, sest me tahtsime kooselu katsetada. Peale selle oli mu sõbratar rase. Tookord oodati, et niisuguses olukorras abielluti.”
„Ja kus teie tookordne sõbratar praegu on?”
„Ta suri paar aastat tagasi.”
„Ja teie tütar?”
„Ta elab Vogeesides, niipalju kui mina tean.”
„Te olete järelikult oma tütrest võõrdunud.”
„Jaburus. Ma lihtsalt lasin tal vabalt tegutseda. Ma loodan, et tal läheb hästi.”
Väljast oli kuulda tornikella lööke.
„Kas te ei maga enam üldse?”
„Ei,” vastas naaber. „Ma pean arvutama. Lõpus, kui ma suren, peab mul täpne arve teada olema. Deebet ja kreedit, saate aru? Kuludes on palju, tuludes peaaegu mitte midagi.”
„Hoolimata teie miljonitest?”
„Ah, jätke nüüd, raha on ometi vaid rämps. See teeb räpaseks, mida rohkem seda omatakse.”
„See pole tõsi. Ainult siis, kui raha ei ole, peab käed töötades mustaks tegema. Teie pole seda tegema pidanud. Te ei ela igal juhul türklaste või albaanlaste seas Väike-Baselis, vaid hoopis üleval Bruderholzis, kus on värske õhk.”
„Jah, loomulikult. See tähendab, praegusel hetkel elan ma siin – selles haiglatoas, üksi ja hüljatuna. Kui teid mitte arvestada. Ja teie olemasolu eest olen ma väga tänulik.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
