Pärast tõde, tõe pärast. Lee McIntyre

      Eessõna

      Selle raamatu kirjutamise ajal – 2017. aasta kevadel – ei räägita millestki muust rohkem kui tõejärgsusest. Sellest on juttu ajalehtedes, sellest räägitakse teles. Inimesed räägivad sellest restoranis ja liftis. See on ühtaegu eelis ja proovikivi, sest kuidas kirjutada millestki, mis on alles nii uus, arenev ja poleemiline?

      Tõejärgsuse mõiste on sündinud tõe varjujäämise pärast muretsevate inimeste kahetsustundest. Isegi kui see mõte ei ole avalikult kildkondlik, väljendab see vähemalt seisukohta, et faktid ja tõde on tänapäeva poliitikamaailmas ohus.

      Seda konteksti arvestades oleks järgmistes peatükkides võimatu saavutada niisugust kiretut neutraalsust, mida muidu võiks teaduslikult kirjutiselt oodata. Õigupoolest tähendaks see näilise võrdväärsuse kui tõejärgsuse ühe tunnuse heakskiitmist. Tõejärgsuse debatis ei esinda vastaspoolt inimesed, kes tõejärgsust kaitsevad – või arvavad, et tõejärgsus on midagi head –, vaid need, kes probleemi olemasolu üldse eitavad. Küll aga (kui mu eesmärk ei ole just midagi kummutada) tähendab valmisolek kirjutada tõejärgsusest raamat probleemi olemasolu tunnistamist. Seepärast püüan oma arutluskäikudes olla aus, aga tasakaalukust ma siiski lubada ei saa. Kui vead on ebaproportsionaalselt ühele poole kaldu, ei näita see tõe mõiste vastu üles mingit lugupidamist, kui teeseldakse, et kõik on tasakaalus.

      Võib leiduda neid, kes tõejärgsuse idee uudsuses kahtlevad. Kas tõejärgsus pole lihtsalt propaganda sünonüüm? Kas alternatiivfaktid ei ole lihtsalt valed? Nii lihtne see siiski ei ole. Kuigi ajaloost võib leida midagi sarnast meie praeguse olukorraga – sellest tuleb veel juttu –, oleks vale püüda taandada tõejärgsust millelegi muule. Väide, et arusaamade kujundamisel empiirilistest küsimustest on faktidel vähem tähtsust kui tunnetel, näib vähemalt Ameerika poliitikas uudne. Minevikus on ette tulnud tõsiseid raskusi, mis on ähvardanud isegi tõe mõistet ennast, aga kunagi varem ei ole selliseid raskusi nii avalikult ära kasutatud tegelikkuse allutamiseks poliitikale. Seega pole tõejärgsuse puhul silmatorkav mitte üksnes see, et see seab kahtluse alla tõe, vaid see, et tõe kahtluse alla seadmist kasutatakse poliitilise ülemvõimu saavutamiseks. Just sellepärast ei tohigi need, kes tahavad tõejärgsuse põhifaktidest aru saada, poliitikast eemale kohkuda.

      Tänusõnad

      Tahaksin tänada mitut inimest abi eest raamatu valmimisel. Ennekõike toetas mind ja mu mõtteid minu naine Josephine, kes soovis vaid seda, et ma teeksin tööd, millesse usun. Tema nõuanded aitasid mul seda raamatut palju paremaks teha. Mul on vedanud tütre ja pojaga, kes, nagu minagi, armastavad filosoofiat ja kes lugesid raamatu käsikirja kriitilise pilguga läbi. Olen tänulik Louisale ja Jamesile, et nad aitasid mul paljudes kohtades parandada nii stiili kui ka sisu.

      Mu eriline tänu kuulub mu sõpradele Andy Normanile ja Jon Haberile, kes tegid palju märkusi – ka kriitilisi –, mis aitasid mul raamatut kirjutada. Loomulikult ei vastuta kumbki neist raamatu lõppsisu eest, ent olen neilt kui tõelistelt väitlemise ja ideede armastajatelt saanud nii palju inspiratsiooni, et pühendaksingi selle raamatu neile. Julia Robinson tegi käsikirja kohta teravmeelseid märkusi ja Diana Rodriguez oli mulle suurepärane väitluskaaslane, kui raamatus välja öeldud mõtteid alles kaalusin. Bryan Barash tegi minuga täpselt õigel ajal juttu võltsuudistest. Tänan neid kõiki.

      Mul oli õnn omada kolme suurepärast retsensenti, kõik anonüümsed, nii et ma ei saa neid siin nimeliselt tänada, kuid kõik nad tegid olulisi kriitilisi märkusi ja aitasid mul käsikirja viimistleda.

      Lõpetuseks olen suure tänu võlgu MIT Pressi kirjastuse toimetajale Phil Laughlinile, kelle visiooni ja juhendamiseta poleks see projekt iial teoks saanud. Olen tänulik ka teistele MIT Pressi asjatundlikust kollektiivist, kes panevad mind alati uhkust tundma, kui selles kirjastuses raamatu välja annan. Toimetajad, küljendajad, turustajad, reklaamiagendid – kõigi nendega on olnud meeldiv koostööd teha, eriti selle, minu kolmanda raamatuga. Erilise tänu on ära teeninud korrektor Judith Feldmann, kes päästis mind selles niivõrd kiireloomulises projektis paljudest apsakatest.

      Saan aru, et see raamat valmistab ühtedele rõõmu ja ajab teised marru. Selle ja kõigi muude vigade eest vastutan ainult mina.

      1.

       Mis on tõejärgsus?

      Ajal, mil pettus on üldlevinud, on tõe rääkimine revolutsiooniline tegu.

       – George Orwell

      Tõejärgsuse fenomen sööstis avalikkuse tähelepanu alla 2016. aasta novembris, kui sõnaraamatute kirjastus Oxford Dictionaries nimetas selle 2016. aasta sõnaks (ingl post-truth). Seda oli 2015. aastaga võrreldes kasutatud 2000% võrra rohkem ja seega oli valik igati põhjendatud. Konkurentideks olid „alternatiivsed parempoolsed” (alt-right) ja „Brexiti pooldaja” (Brexiteer), mis näitas selle aasta valiku poliitilisust. Lööksõnana näis tõejärgsus ajastu vaimu tabavat. Faktide hägustamine, väitlemisel tõendamisnõuete eiramine ja sulaselge valetamine, mis iseloomustasid 2016. aasta Brexiti-hääletust ja USA presidendivalimisi, ajasid paljud ahastusse. Kui Donald Trump sai – ilma mingite tõenditeta – väita, et kui ta oleks valimised kaotanud,

Скачать книгу