kui maha arvata nood miljonid valijad, kes käisid valimas ebaseaduslikult, võitis rahvahääletuse tegelikult tema (ehkki Hillary Clinton võitis selle ligi kolme miljoni häälega). Nagu sellest oleks veel vähe, ta lisas, et (hoolimata 17 Ameerika luureasutuse üksmeelsest hinnangust) venelased ei häkkinud Ameerika valimisi.2 Üks tema lähikondlastest näis selle kaosega leppivat, kui väitis, et kahjuks ei ole fakte enam olemas.3
Kui Trump oli 20. jaanuaril 2017 ametisse vannutatud, tuli ta välja värske valede pagasiga: ta olevat saavutanud suurima valimisvõidu pärast Ronald Reaganit (ei olnud); tema ametisse vannutamise tseremoonial olevat osalenud kõige rohkem inimesi USA ajaloos (fototõendid ei kinnita seda ja Washingtoni metroo andmetel oli metroos tol päeval vähem reisijaid); tema kõne CIAs olevat pälvinud pealtvaatajatelt püstijalu tormilised kiiduavaldused (ta ei olnud lubanud ametnikel istetki võtta). Veebruari alguses väitis Trump, et mõrvade arv USAs on jõudnud viimase 47 aasta haripunkti (kuigi FBI kuritegevusraportist oli näha, et see näitaja oli peaaegu ajaloo väikseim).4 Viimane väide tundub eriti jultunud, sest haakub ühe varasema valega, millega tuli Trump lagedale vabariiklaste konvendil, kus ta püüdis kõigest väest rõhutada, et kuritegevus on tõusuteel. Kui CNNi reporter Alisyn Camerota selle kohta Newt Gingrichilt (kes oli toona Trumpi suuvooder) päris, tekkis nende vahel kaamerasilma ees järgmine uskumatu sõnavahetus.
CAMEROTA: Vägivallakuritegude arv on vähenenud. Majandus paraneb.
GINGRICH: Suuremates linnades ei ole see vähenenud.
CAMEROTA: Mõrvade arv on vähenenud. Selles pole kahtlust.
GINGRICH: Kuidas see siis Chicagos ja Baltimore’is ja Washingtonis kasvanud on?
CAMEROTA: Kindlasti on kohti, kus kuritegevuse ohjeldamisega nii hästi hakkama ei saada.
GINGRICH: Pealinnas, riigi suuruselt kolmandas linnas …
CAMEROTA: Aga kogu riigi arvestuses on vägivallakuritegude arv vähenenud.
GINGRICH: Vean kihla, et tänahommikuse seisuga ei ole kuritegevus keskmise ameeriklase jaoks vähenenud ja ta ei tunne end turvalisemalt.
CAMEROTA: Aga on. See näitaja on vähenenud ja elu on turvalisem.
GINGRICH: Ei, see on ainult teie arvamus.
CAMEROTA: See on fakt. Need on FBI faktid kogu riigi kohta.
GINGRICH: Aga see, mida mina ütlesin, on ka fakt. [–] Praegune seisukoht on, et liberaalidel on terve hulk statistikat, mis võib teoreetiliselt õige olla, aga pole seda päriselus.
CAMEROTA: Kuid sellega tahate te ju öelda, et liberaalid teevad neid arve kasutades mingit hookuspookust. See on FBI statistika. FBI ei ole liberaalide organisatsioon. FBI on asutus, mis tegeleb kuritegevuse vastu võitlemisega.
GINGRICH: Ei, aga see, mida mina ütlesin, on samamoodi tõsi. Inimesed tunnevad, et elu on ohtlikumaks läinud.
CAMEROTA: Tunnevad, seda küll. Aga faktid räägivad teist keelt.
GINGRICH: Poliitilise kandidaadina lähtun mina inimeste tunnetest. Teie võite edasi teoretiseerida.5
Sama kõhedust tekitavat dialoogi võiks ette kujutada armastuse ministeeriumi keldris George Orwelli düstoopia „1984” lehekülgedel. Nüüd ongi hakatud muretsema, et ollakse teel tulevikku, kus see sünge kujutlus on teoks ning tõest autoritaarse riigiaparaadi esimene ohver saanud.
Oxfordi sõnaraamatus on tõejärgsus määratletud järgmiselt: asjaolud, mille puhul või millega seoses on objektiivsetel faktidel avaliku arvamuse kujundamisel vähem mõju kui apelleerimisel emotsioonidele ja isiklikele veendumustele. Sealjuures ei rõhutata mitte niivõrd seda, et tõde ollakse endast ajalises mõttes maha jäetud (nagu sõnas „sõjajärgne”), kuivõrd seda, et tõde on varju jäänud, see on muutunud ebaoluliseks. Paljudele filosoofidele on see sõna, mille üle väidelda, aga tasub märkida, et tegemist ei ole puhtteoreetilise vaidlusega. 2005. aastal mõtles Stephen Colbert välja sõna „näivtõde” (miski, mida usutakse seepärast, et see tundub tõene, kuigi faktid ei pruugi seda kinnitada), tähistamaks George W. Bushi liigset kõhutunde kuulamist suurte otsuste tegemisel, nagu Harriet Miersi nimetamisel USA ülemkohtu kohtunikuks või Iraagi sõja alustamisel ilma piisavate tõenditeta massihävitusrelvade olemasolu kohta. Toona peeti seda sõna naljanumbriks, aga enam ei naera selle üle keegi.6
Arvestades et Brexiti kampaania toimus Ühendkuningriigis valdavalt faktideta (sajad bussid reklaamisid libastatistikat, mille järgi saadab ÜK igal nädalal Euroopa Liidule 350 miljonit eurot)7 ning et Ungari, Venemaa ja Türgi poliitikud kasutavad rahvaga suheldes üha rohkem väärinfot, peavad paljud tõejärgsust osaks kasvavast rahvusvahelisest suundumusest, et järjest rohkem söandatakse tegelikkust enda arvamuse järgi painutada, mitte vastupidi. Sellega ei taheta tingimata öelda, et faktid ei ole olulised, vaid pigem ollakse veendunud, et fakte saab alati hägustada, valikuliselt kasutada ja esitada niisuguses poliitilises kontekstis, mis eelistab tõe üht tõlgendust teisele. Võib-olla seda pidaski silmas Trumpi suurim suuvooder Kellyanne Conway, kui ta selle peale, et Trumpi näisid ärritavat USA pargiteenistuse fotod, millel oli näha tuhandeid tühje kohti, ütles, et pressisekretär Sean Spiceri soov oli esitada Trumpi ametisse vannutamise tseremoonial osalenud rahva hulga kohta alternatiivfakte.8
Kas tõejärgsus on siis lihtsalt valetamine? Kõigest poliitiline spinn? Mitte päris. Nii nagu seda käimasolevas debatis kasutatakse, on sõna „tõejärgsus” üheselt normatiivne. See väljendab nende muret, kellele läheb korda tõde kui selline ja kes leiavad, et see on sattunud löögi alla. Kuid mida arvata neist, kes enda väitel püüavad poleemilistel teemadel kõnelda kõigest teisest vaatevinklist? Sellest, et alternatiivfaktid ei ole niisama laest võetud idee? Arusaam, et on olemas üks ja ainus objektiivne tõde, on alati olnud vaieldav. Kas seda möönda on tingimata konservatiivne? Või liberaalne? Või on see segu mõlemast, kusjuures parempoolsed poliitikud on nüüd lihtsalt omaks võtnud aastakümnetetagused, valdavalt vasakpoolsed relativistlikud ja postmodernistlikud ründevõtted tõeidee vastu?
Tõe mõistet filosoofias tundis juba Platon, kes hoiatas (Sokratese kaudu), kui ohtlik on alusetult teadmisele pretendeerida. Sokratese arvates oli teadmatus parandatav: teadmatut inimest saab õpetada. Ohtlikumad olid need, kel oli ülbust arvata, et nad juba teavad tõde, sest nood võisid valede ajel ennatlikult tegutseda. Siinkohal on oluline tõde minimaalseltki määratleda. Vahest ehk tuntuim määratlus on pärit Aristoteleselt, kes ütles: „Öelda oleva kohta, et see ei ole, või mitteoleva kohta, et see on, on väär, samal ajal kui öelda oleva kohta, et see on, ja mitteoleva kohta, et see ei ole, on tõene.”9 Muidugi on filosoofid sajandeid vaielnud selle üle, kas sedasorti vastavusteooria, mille järgi mingi väite tõesust hinnatakse ainult selle põhjal, kui hästi vastab see tegelikkusele, on ikka õige. Teised silmapaistvad tõekäsitused (tõe koherentsusteooria, pragmatistlik tõekäsitus ja semantiline teooria) kajastavad filosoofide hulgas valitsevat arvamuste paljusust selle kohta, milline on õige tõeteooria, olgugi et ei vaidlustata tõe kui väärtuse tähtsust.10
Praegu pole aga küsimus mitte selles, kas olemas on õige tõeteooria, vaid selles, kuidas saada aru mitmekesistest tõe moonutamise viisidest. Esimese sammuna on tähtis tunnistada, et mõnikord eksitakse ja öeldakse kogemata midagi sellist, mis ei vasta tõele. Sellisel juhul toob inimene kuuldavale vale, mitte ei valeta, sest viga on tehtud kogemata. Sellele järgneb teadlik teadmatus, olukord, kus ei teata tegelikult, kas see, mida öeldakse, vastab tõele või ei, aga seda öeldakse ikkagi, vaevumata uurima ja kontrollima, kas jutt ka tõele vastab. Sellisel juhul võiks ütlejale
