ehkki teatakse, et see, mida öeldakse, ei vasta tõele. Iga vale kui niisugune on kellelegi mõeldud. Endal ei pruugita tunda mingit süüd, kui ollakse öeldud midagi valet ja keegi seda ei kuula (või kui võib olla kindel, et keegi seda niikuinii ei usu), ent kui kavatsetakse panna kedagi uskuma midagi, mille kohta teatakse, et see ei vasta tõele, ollakse mindud pelgalt faktide „tõlgendamiselt” üle nende moonutamisele. Kas selles tõejärgsus seisnebki?
Kirjeldatud faaside piirid võivad olla hägused ja üleminek ühelt teisele sujuv. Kui Trump esimest korda ütles, et tema riikliku julgeoleku nõuniku ja Vene ametiisikute vahel ei toimunud enne tema ametisse vannutamist mingeid jutuajamisi, võis selle ehk panna teadliku teadmatuse arvele. Aga kui tema enda luuretalitused tegid seejärel teatavaks, et nad olid Trumpi täpselt sellest informeerinud – ja Trump seda ikkagi veel kaks nädalat eitas –, tekkis kahtlus tema teadlikkuses. Kui Trump muudkui korrutas, et kui poleks miljoneid ebaseaduslikult antud hääli, oleks ta rahvahääletusel võitnud, tegi New York Times kõigest kolm päeva pärast Trumpi ametisse vannutamist julge otsuse avaldada artikli pealkirjaga, milles väideti, et Trump valetab.11
Inimesel võib tõega olla veel muidki põnevaid suhteid. Filosoof Harry Frankfurt väidab vaimukalt häbematus, kuid samal ajal armutu täpsusega kirjutatud raamatus „On Bullshit”, et kui inimene ajab jama, ei pruugi ta tingimata valetada, vaid võib sellega lihtsalt väljendada oma täielikku ükskõiksust tõe vastu. Kas Trump just seda teebki? Inimestel võib tõe suhtes olla ka märksa rohkem poliitiliselt kallutatud hoiakuid. Kui Gingrich väidab, et olulisem on see, mis tundeid vägivallakuritegude arv tekitab, mitte FBI statistika, tekib kahtlus, et ta on lihtsalt küüniline; ta on omamoodi tõejärgsuse soodustaja. Sellised poliitilised kelmid, kes väänavad tõde enda jaoks kõige soodsamaks, teades ise (nagu ka peaaegu kõik teised) väga hästi, mida nad teevad, ei aja lihtsalt jama, sest neil on ilmselgelt eesmärk teisi mõjutada. Ometi on tõejärgsusel üks veelgi virulentsem esinemisvorm. Jutt on olukorrast, kus esinevad enesepettus ja luulud, nii et inimene ise usubki midagi, mis on vale ja mille peaaegu kõik usaldusväärsed allikad vaidlustaksid. Puhtaimal kujul esineb tõejärgsus siis, kui arvatakse, et publiku reaktsioon muudabki fakte, mille kohta valetatakse. Asjatundjad võivad vaielda, kuhu Trump sellel skaalal asetub: kas ta on petis, ükskõikne, küüniline või luulude küüsis. Kõik variandid on tõe vastu piisavalt vaenulikud, et liigituda tõejärgsuseks.
Filosoofina pean kõiki neid tõejärgsuse vorme laiduväärseks. Olgugi et võib tunduda, et oluline on selgitada, mille poolest need erinevad, ja aru saada, et tõejärgsuse mõiste alla võib mahtuda mitut moodi, ei tohiks ükski neist olla vastuvõetav kellelegi, kellele tõde päriselt korda läheb. Keeruline ei ole aga selgitada, mis on teadmatus, valetamine, küünilisus, ükskõiksus, poliitiline kelmus või isegi luulud. Nendega ollakse elatud sajandeid. Tõejärgsuse ajastul on uudne pigem see, et peale selle, et vaidlustatakse tegelikkuse teadmist, vaidlustatakse ka tegelikkuse kui niisuguse olemasolu. Kui inimene arvab, et teab midagi, aga see on tegelikult vale, on sellel tema jaoks arvatavasti hind: pelgalt soovist, et uus ravim südame terveks raviks, jääb väheks. Ent kui juhid – või ühiskonna enamik – eitavad põhifakte, võivad sellel olla ühiskonna alustalasid kõigutavad tagajärjed.
Kui Lõuna-Aafrika Vabariigi president Thabo Mbeki väitis, et retroviirusteravimid on osa lääne konspiratsioonist ning et aidsi raviks tuleks kasutada küüslauku ja sidrunimahla, suri üle 300 000 inimese.12 Kui president Trump väidab edaspidigi, et kliimamuutused on Hiina valitsuse välja mõeldud pettus Ameerika majanduse hukutamiseks,13 võivad sellel pikas plaanis olla sama laastavad, kui mitte hullemadki tagajärjed. Väidan aga, et tõeliselt ei seisne probleem mitte üksnes mõne konkreetse (ennekuulmatu) arvamuse sisus, vaid üldises arusaamas, et olenevalt sellest, mida keegi tahab tõena võtta, on mõned faktid olulisemad kui teised. Asi pole ainult selles, et kliimamuutuste eitajad ei usu fakte, vaid selles, et nad on valmis tunnistama ainult neid fakte, mis kinnitavad nende enda vaateid. Nagu kõik vandenõuteoreetikud, arvavad nad, et neil on õigus kaksikmoraalile: ühelt poolt usuvad nad (ilma seda toetavate tõenditeta), et maailma kliimateadlased osalevad üleilmses vandenõus kliimamuutuste tõendusmaterjali ülespuhumiseks, teiselt poolt aga valivad nad välja enda jaoks kõige soodsama teadusliku statistika, mis väidetavalt näitab, et Maa temperatuur ei ole kahe viimase aastakümne jooksul tõusnud.14 Eitajad ja teised ideoloogid väljendavad faktide vastu, mida nad ei taha uskuda, pidevalt jõhkralt suurt umbusku, samal ajal lähevad nad aga täielikult neile meeltmööda faktide õnge. Põhikriteerium on, et faktid peavad toetama nende olemasolevaid veendumusi.15 See ei ole faktidest lahti-ütlemine, vaid hoopis faktide usaldusväärse kogumise ja nendega tõese maailmapildi kujundamise protsessi kuritarvitamine. Sellega saboteeritakse arusaama, et teatud asjad on tõesed olenemata sellest, mida keegi neist arvab, ning et meie (ja meie poliitikakujundajate) huvides on püüda need üles leida.
Varem olen sellest kõigest rääkinud kui tõest lugupidamisest seeläbi, et kasutatakse uurimismeetodeid – nagu teaduses –, mis tavaliselt viivad tõeste järeldusteni.16 Kui keegi väidab, et tõde pole oluline või et tõde pole olemaski, ei usu ma, et sellisele inimesele oleks üldse võimalik midagi selgeks teha. Ent kas tõejärgsuse fenomen seisnebki tegelikult selles? Kui vaadata Oxfordi inglise keele sõnaraamatu definitsiooni ja seda, mismoodi see sõna kajastub viimase aja avalikus arutelus, tekib tunne, et tõejärgsus polegi niivõrd väide, et tõde pole olemas, kuivõrd väide, etfaktid alluvad poliitilistele vaadetele. Oxfordi definitsioonis keskendutakse sellele, mis on tõejärgsus: arusaam, et tunded on mõnikord faktidest olulisemad. Kuid niisama oluline on järgmine küsimus: miks seda üldse esineb? Ilmsele või hõlpsasti tõendatavale faktile ei vaielda vastu niisama: seda tehakse siis, kui see on vastuvaidlejale kasulik. Kui inimene tajub mõnes ebamugavas faktis ohtu oma veendumustele, eelistab ta mõnikord sellele faktile vastu vaielda. Ta võib seda teha teadlikult või alateadlikult (sest mõnikord püütakse veenda iseennast), ent iva on selles, et sedasorti tõejärgne suhtumine faktidesse toimub ainult siis, kui püütakse väita midagi, mis on endale tähtsam kui tõde ise. Seega on tõejärgsus ideoloogilise üleoleku vorm, mille järgijad püüavad panna teisi midagi uskuma olenemata sellest, kas selle kohta on olemas veenvaid tõendeid või mitte. See viib aga otseteed poliitilisele ülemvõimule.
Sellele väljavaatele saab vastu hakata ja peabki vastu hakkama. Kas tahate elada maailmas, kus poliitikat tehakse selle järgi, millise enesetunde see annab, mitte selle järgi, kui hästi see tegelikkuses toimib? Inimloomale võib küll olla omane võtta oma ebauske ja hirme tõsiselt, aga see ei tähenda, et ei olda võimelised harjutama end omaks võtma paremaid tõendamisnorme. Inimese võimes teada objektiivset tõde võib teoreetiliselt kahelda ja seda põhjusega, aga see ei tähenda, et epistemoloogid ja kriitilised teoreetikud ei lähe haigeks jäädes arsti juurde. Samamoodi ei peaks riigid vanglaid juurde ehitama pelgalt tunde põhjal, et kuritegevus on tõusuteel.
„Tõejärgsus on ideoloogilise üleoleku vorm, millejärgijad püüavad panna teisi midagi uskuma olenemata sellest, kas selle kohta on olemas veenvaid tõendeid või mitte.”
Mida siis teha? Esimese sammuna tõejärgsusevastases võitluses tuleb aru saada selle tekkeloost. Mõnele vaatlejale võib tunduda, et tõejärgsuse sõna ilmus 2016. aastal eikusagilt, aga see ei pea paika. Sõna „tõejärgsus” on viimasel ajal (Brexiti ja USA presidendivalimiste pärast) võib-olla rohkem kasutatud, aga tegelikult ulatuvad selle nähtuse juured sügavale tuhandete aastate tagusesse minevikku, kui evolutsiooni käigus kujunes välja inimese kognitiivne irratsionaalsus, mis on ühtmoodi omane nii liberaalidele kui ka konservatiividele. Nagu eespool jutuks oli, on tõejärgsuse juured ka teadusdebattides objektiivse tõe võimatuse üle, millega on rünnatud teaduse autoriteeti. Hiljuti meediamaastikul toimunud muutused on kõike seda süvendanud. Tõejärgsuse fenomeni mõistmiseks on aga valmis juhend õnneks juba olemas.
Kahe viimase aastakümne jooksul plahvatuslikult kasvanud teaduslike tõendite eitamisest
