21 õppetundi 21. sajandiks. Yuval Noah Harari

      Sissejuhatus

      Vähetähtsa informatsiooni alla mattuvas maailmas seisneb võim selguses. Teoreetiliselt võib igaüks inimkonna tuleviku arutelus kaasa rääkida, kuid see ei tähenda, et kõik suudaksid asju selgelt näha. Vastupidi, selge pildi säilitamine on äärmiselt raske. Sageli ei pane me mõnd arutelu tähelegi ega märka selle tähtsaid küsimusi. Miljardid meie seast ei saa endale lubada luksust nende teemadega süvitsi tegelda, sest me ajame palju pakilisemaid asju: peame tööl käima, lapsi kasvatama või vanemate eest hoolt kandma. Kuid kahjuks ei tee ajalugu kellelegi allahindlust. Kui inimkonna tulevik otsustatakse teieta, sest olete liiga hõivatud laste toitmise ja katmisega, siis ei tähenda see, et teie oma lastega pääseksite nende otsuste tagajärgede eest. See on väga ebaõiglane, aga kes ütles, et ajalugu on õiglane?

      Ajaloolasena ei saa ma inimestele toitu ega kehakatet anda, kuid võin püüda pakkuda mõningast selgust, aidates nii luua ülemaailmsel mänguväljakul võrdsema olukorra. Kui see innustab kas või käputäit inimesi liituma aruteluga meie liigi tuleviku kohta, siis olen oma ülesande täitnud.

      Minu esimene raamat „Sapiens” vaatles inimkonna minevikku ja uuris, kuidas tähtsusetust ahvist sai planeet Maa valitseja.

      Minu teine raamat „Homo Deus” käsitles tulevikku, arutledes, kuidas inimestest võivad lõpuks saada jumalad ning milline saatus võib ees oodata intellekti ja teadvust.

      Selles raamatus tahan keskenduda praegusele hetkele, kaotamata samas laiemat vaadet. Mil moel võiks pilguheit kaugesse minevikku ja tulevikku aidata meil mõista keerulisi küsimusi, millega inimühiskond silmitsi seisab? Mis praegu toimub? Millised on tänapäeva suurimad väljakutsed ja valikud? Millele peaksime tähelepanu pöörama? Mida peaksime lastele õpetama?

      Loomulikult on seitsmel miljardil inimesel ajada seitse miljardit asja ja nagu ma juba ütlesin, on suurest pildist mõtlemine võrdlemisi harva esinev luksus. Mumbai vaeste linnaosas kaht last kasvatav üksikema mõtleb, mida järglastele õhtul lauale panna; paadiga keset Vahemerd seilavad põgenikud puurivad pilguga silmapiiri lootuses näha maad; ja mõnes Londoni ülerahvastatud haiglas surivoodil lamav mees koondab kogu jõu veel üheks hingetõmbeks. Neil kõigil on palju põletavamaid probleeme, millest mõelda, kui ülemaailmne kliimasoojenemine või liberaalse demokraatia kriis. Kõigi nende lahendamiseks ei piisa ühestki raamatust ja mul ei ole sellises olukorras inimestele ühtki õpetussõna anda. Võin üksnes loota, et suudan ise neilt õppida.

      Minu haare selles raamatus on ülemaailmne. Vaatlen peamisi jõude, mis kujundavad ühiskondi kõikjal maailmas ja mõjutavad suure tõenäosusega ka meie planeedi kui terviku tulevikku. Kliimamuutus ei pruugi inimestele elutähtsates olukordades küll korda minna, kuid ometi võib see muuta Mumbai agulid elamiskõlbmatuks, saata üle Vahemere teele uued hiiglaslikud põgenikelained ja tuua kaasa ülemaailmse kriisi tervishoiuteenustes.

      Tegelikkus on mitmetahuline ning käesolev raamat üritab kajastada meie ülemaailmsete kitsaskohtade eri külgi, taotlemata seejuures ammendavust. Erinevalt „Sapiensist” ja „Homo Deusist” ei ole see teos ajalooline arutlus, vaid pigem valik õppetunde. Nende õppetundide järel ei oota teid ees lihtsad vastused. Minu eesmärk on ärgitada lugejaid edasi mõtlema ja aidata neil osa võtta mõningatest tänapäeva tähtsamatest aruteludest.

      Tegelikult sündiski raamat vestluses üldsusega. Mitu selle peatükki on koostatud vastusena lugejate, ajakirjanike ja kolleegide küsimustele. Mõni osa on juba varem ilmunud ning tagasiside on andnud mulle võimaluse oma argumente lihvida. Mõni osa keskendub tehnoloogiale, mõni poliitikale, religioonile ja kunstile. On peatükke, mis kiidavad inimeste tarkust, ja neid, mis toovad välja inimliku rumaluse keskse tähtsuse otsustavates küsimustes. Kuid neid kõiki ühendab üks ja seesama küsimus: mis maailmas praegu toimub ja milline on nende sündmuste sügavam tähendus?

      Millest räägib Donald Trumpi võimuletõus? Mida teha võltsuudiste ulatusliku levikuga? Miks vaevleb liberaalne demokraatia kriisis? Kas Jumal on tagasi? Kas meid ootab ees uus maailmasõda? Milline tsivilisatsioon valitseb maailma – lääs, Hiina või islam? Kas Euroopa peaks oma väravad sisserändajatele valla hoidma? Kas rahvuslus suudab lahendada ebavõrdsuse ja kliimamuutuse probleemid? Mida peaks ette võtma terrorismiga?

      See raamat läheneb neile küsimustele küll ülemaailmsest seisukohast, kuid ei jäta siiski kõrvale isiklikku tasandit. Vastupidi, minu soov on rõhutada seoseid meie ajastu suurte revolutsioonide ja üksikisikute hingeelu vahel. Näiteks terrorism kujutab ühtaegu nii ülemaailmset probleemi kui ka inimese sisemist psühholoogilist mehhanismi. See vajutab meis sügaval peituva hirmu nuppu ja võtab nii pantvangi miljonite inimeste isikliku kujutlusvõime. Samamoodi ei teki liberaalse demokraatia kriis üksnes parlamentides ja valimisjaoskondades, vaid ka neuronites ning sünapsides. Väide, et isiklik on ühtlasi poliitiline, tundub klišeena. Kuid ajal, mil teadlased, äriühingud ja valitsused õpivad inimese aju häkkima, kõlab see aabitsatõde pahaendelisemana kui kunagi varem. Seetõttu sisaldab raamat tähelepanekuid nii üksikisikute kui ka ühiskondade toimimise kohta.

      Üleilmastunud maailm avaldab meie käitumisele ja moraalile enneolematult suurt survet. Kõik me oleme kinni lugematutes kõikehõlmavates ämblikuvõrkudes, mis ühest küljest justkui piiravad meie liikumisvabadust, kuid kannavad samal ajal meie väikseimagi liigutuse edasi maailma kõige kaugematesse nurkadesse. Meie argitoimingud mõjutavad teisel pool maakera elavaid inimesi ja loomi ning mõni meie liigutus võib ootamatult haarata kogu maailma, nagu juhtus siis, kui Mohamed Bouazizi end Tuneesias põlema pani ning sellest sai alguse araabia kevad, või kui naised hakkasid avalikult jagama lugusid seksuaalsest ahistamisest ja sellest arenes välja #MeToo liikumine.

      Sellise ülemaailmse mõõtme lisandumine meie elule muudab veel tähtsamaks, et me teadvustaksime

Скачать книгу