uute muusikamaitsete ja -stiilide avastamisega? Olge mureta. Te võite algoritmi kerge vaevaga kohandada nii, et viis protsenti selle valikutest on täiesti suvalised, misläbi võib see teile ootamatult ette mängida mõne muusikapala Indoneesia gamelani ansambli esituses, Rossini ooperi või Korea popmuusika uusima hiti. Ajapikku võib tehisintellekt teie reaktsioone jälgides teha koguni kindlaks, milline on teie jaoks täiuslik juhuslikkuse määr, mis tagab optimaalse avastamisrõõmu ja väldib ärritumist ning alandab juhuslike muusikapalade osakaalu näiteks kolmele protsendile või tõstab selle kaheksale protsendile.
Üks võimalik vastulause on seegi, et pole selge, kuidas peaks algoritm tuvastama oma eesmärgi teie emotsionaalse seisundi suhtes. Kui olete elukaaslasega äsja tülitsenud, siis kas algoritm peaks püüdma teid nüüd kurvaks või rõõmsaks teha? Kas see peaks pimesi „heade” ja „halbade” emotsioonide kindlapiirilist skaalat järgima? Võib-olla on elus hetki, mil kurb olla on hea? Sama küsimus puudutab loomulikult ka inimestest muusikuid ja DJsid. Kuid algoritmi puhul on võimalik sellele mõistatusele palju huvitavaid lahendusi leida.
Teine võimalus on otsustamine kliendi hooleks jätta. Te võite oma tundmusi hinnata, kuidas iganes tahate, ning algoritm lihtsalt järgib teie ettekirjutust. Ükskõik, kas tahate enesehaletsuses püherdada või rõõmust lakke karata, algoritm järgib orjalikult teie eeskuju. Algoritm võib koguni õppida teie soove ära tundma ka siis, kui te ise neist täielikult teadlik pole.
Või juhul kui te end ei usalda, võite anda algoritmile korralduse järgida mõne väljapaistva psühholoogi nõuandeid, mida te usaldate. Kui elukaaslane teid lõpuks maha jätab, võib algoritm juhtida teid läbi leina viie staadiumi, aidates teil esmalt juhtunut eitada, mängides selleks Bobby McFerrini lugu „Don’t Worry, Be Happy”, õhutades teis seejärel viha Alanis Morissette’i palaga „You Oughta Know”, julgustades teid siis kauplema Jacque Breli „Ne me quitte pas” ja Paul Youngi „Come Back and Stay” abil, tõugates teid Adele’i lauludega „Someone Like You” ja „Hello” masendusse ning aidates teil lõpuks olukorraga leppida, kasutades Gloria Gaynori pala „I Will Survive”.
Järgmise sammuna hakkab algoritm ise olemasolevate laulude ja meloodiate kallal kõpitsema, tehes neis vastavalt teie eelistustele kergeid muudatusi. Võib-olla ei meeldi teile mõnes muidu igati suurepärases loos teatud jupp. Algoritm teab seda, sest seda ärritavat osa kuuldes jätab teie süda löögi vahele või oksütotsiini tase teie kehas veidi langeb. Algoritm võib segavaid noote mugandada või siis need loost hoopis välja lõigata.
Tulevikus võivad algoritmid õppida komponeerima viisijuppe, mängides inimeste tunnetel nagu klaveriklahvidel. Need võivad biomeetrilistele andmetele toetudes luua koguni teie isikupärale kohandatud meloodiaid, mida ainult teie hinnata oskate.
Sageli öeldakse, et inimesed tunnevad kunstiga sidet, sest nad tunnevad selles ära iseenda. See võib kaasa tuua üllatavad ja mõneti halvaendelised tulemused, näiteks kui Facebook hakkab looma isiklikustatud kunsti, võttes aluseks kõik, mida teie kohta teab. Kui teie kaaslane teid maha jätab, lohutab Facebook teid pigem isikupärase lauluga selle sama närukaela kohta kui looga kellestki tundmatust, kes murdis Adele’i või Alanis Morissette’i südame. Laul tuletab teile koguni meelde tõestisündinud juhtumisi teie suhtest, mida keegi teine peale teie ei tea.
Loomulikult ei pruugi isikule sobitatud kunst kunagi rahvahulkadesse jõuda, sest inimesed eelistavad endiselt lööklaule, mis meeldivad kõigile. Kuidas saab koos loo järgi tantsida või laulda kaasa loole, mida keegi peale teie ei tea? Ent algoritmid võivad ülemaailmsete hittide valmistamisel osutuda koguni tõhusamaks kui isiklikustatud harulduste loomisel. Kasutades miljonitelt inimestelt saadud andmetest koosnevaid hiiglaslikke biomeetrilisi andmebaase, võib algoritm väga hästi teada, milliseid biokeemilisi nuppe vajutada, et sünniks ülemaailmne hitt, mis paneb kõik hullupööra tantsu vihtuma. Kui kunst seisneb inimlike tunnete esilekutsumises (või nende mõjutamises), siis suudavad vaid vähesed inimestest muusikud – kui nemadki – selliste algoritmidega võistelda, sest nad ei suuda kunagi samal tasemel mõista peamist instrumenti, millel nad mängivad – inimese biokeemiat.
Kas tulemuseks on ka suurepärane kunst? Sõltub sellest, kuidas kunsti määratleda. Kui ilu on tõepoolest kuulaja kõrvades ja kliendil on alati õigus, võivad biomeetrilised algoritmid luua parimat kunsti, mida ajalugu tunneb. Kui kunst on midagi sügavamat kui inimeste tunded ja see peaks väljendama tõde, mis asub meie biokeemilistest võngetest kaugemal, siis ei ole biomeetrilised algoritmid just parimad kunstnikud. Aga seda pole ka suurem osa inimesi. Kunstiturule pääsemiseks ning sealt inimestest heliloojate ja muusikute väljatõrjumiseks ei pea algoritmid kohe Tšaikovskit edestama. Piisab sellestki, kui nad ületavad Britney Spearsi.
Uued töökohad?
Paljude tavapäraste töökohtade kadumist kõigis eluvaldkondades alates kunstist ja lõpetades tervishoiuga korvab osaliselt inimestele mõeldud uute ametite loomine. Teadaolevaid haigusi diagnoosivad ja tuntud ravimeid välja kirjutavad perearstid asendatakse arvatavasti tehisintellektiga. Kuid just tänu sellele jääb rohkem raha, et arstid ja laboriassistendid saaksid pühenduda pöördelise tähtsusega uurimistööle ning töötada välja uusi ravimeid või kirurgilisi protseduure.29
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
