sellest lähtuvalt edasi toimida. Kuid enne inimkonda ees ootavate probleemide võimalike lahenduste juurde asumist tuleb meil paremini mõista väljakutset, mille tehnoloogia meile esitab. Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias on veel lapsekingades ning on vaieldav, mil määral need on süüdi liberalismi praeguses kriisis. Suuremal osal inimestest Birminghamis, İstanbulis, Peterburis ja Mumbais on vaid ähmane ettekujutus, kui sedagi, tehisintellekti pealetungist ning selle võimalikust mõjust nende elule. Kuid pole kahtlustki, et tehnoloogiline revolutsioon kogub järgmistel aastakümnetel üksnes hoogu ja asetab inimkonna ette raskeima proovikivi, millega sel on kunagi tulnud rinda pista. Mis tahes lugu, mis tahab inimkonna poolehoidu võita, peab tõestama võimekust tulla toime info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsiooniga. Kui liberalism, rahvuslus, islam või mõni uus usutunnistus tahab kujundada maailma aastal 2050, ei piisa üksnes tehisintellekti, suurandmete algoritmide ja biotehnoloogia mõistmisest, vaid see peab muutma need ka uue tähendusliku loo osaks.
Selle tehnoloogilise väljakutse olemuse mõistmiseks oleks ehk kõige otstarbekam alustada tööturu näitest. Ma olen alates 2015. aastast mööda maailma ringi reisinud ja rääkinud inimkonda ees ootavast olukorrast nii valitsusametnike, ettevõtjate, ühiskonnaaktivistide kui ka koolilastega. Iga kord kui jutt tehisintellektist, suurandmete algoritmidest ja biotehnoloogiast nende jaoks igavaks või tüütuks muutub, ei ole mul nende tähelepanu uuesti köitmiseks vaja tavaliselt teha muud, kui mainida vaid üht võlusõna – töökohad. Tehnoloogia revolutsioon võib peagi miljardid inimesed tööturult välja tõrjuda ja luua ulatusliku uue kasutu inimklassi, tuues kaasa ühiskondlikud ning poliitilised rahutused, millega ükski olemasolev ideoloogia ei oska toime tulla. Kogu jutt tehnoloogiast ja ideoloogiast kõlab ehk väga laialivalguva ning kaugena, kuid suure hulga inimeste tööpuudus või tööta jäämise üsna reaalne võimalikkus ei jäta kedagi ükskõikseks.
2.
Töö
Suureks saades ei pruugi teil tööd olla
Meil pole aimugi, milline näeb tööturg välja aastal 2050. Üldiselt ollakse üksmeelel, et masinõpe ja robootika muudavad peaaegu kõiki töövaldkondi alates jogurtitootmisest kuni jooga õpetamiseni. Kuid arusaamad nende muutuste olemuse ja läheduse kohta on vastakad. On neid, kes usuvad, et juba aastakümne või paari pärast on miljardid inimesed majanduslikult oma tähtsuse kaotanud. Teised väidavad, et automatiseerimine loob ka kaugemas tulevikus endiselt uusi töökohti ja tagab kõigile suurema heaolu.
Niisiis, kas me seisame hirmuäratava muutuse lävel või on sellised ennustused järjekordne näide alusetust ludiitlikust16 hüsteeriast? Raske öelda. Hirm, et automatiseerimine loob suure tööpuuduse, ulatub tagasi juba 19. sajandisse ja seni ei ole need kartused veel tõeks saanud. Alates tööstusrevolutsiooni algusaegadest on iga masinale kaotatud töökoha asemele loodud vähemalt üks uus ja keskmine elatustase on märkimisväärselt tõusnud.17 Kuid ometi on alust arvata, et seekord on asjalood teistsugused ja masinõpe lööb kaardid segi.
Inimestel on kahesugused võimed – kehalised ja tunnetuslikud. Minevikus võistlesid masinad inimestega peamiselt toorest jõudu nõudvate kehaliste võimete poolest, samal ajal säilitasid inimesed masinate ees üüratu tunnetusliku edumaa. Seega, sel ajal kui põllumajanduses ja tööstuses füüsiline töö automatiseeriti, tekkisid uued teenindussektoriga seotud töökohad, mille täitmiseks oli vaja kognitiivseid oskusi, nagu õppimis-, analüüsi- ja suhtlusvõime ning eelkõige võime mõista inimeste emotsioone. Kuid tehisintellekt edestab nüüd üha enam inimesi nende oskustes, sealhulgas inimlike emotsioonide äratundmises.18 Me ei tea ühtki n-ö kolmandat valdkonda – lisaks kehalisele ja tunnetuslikule –, kus inimestel oleks masinate ees alati kindel eelis.
On vaja mõista, et tehisintellekti revolutsioon ei seisne üksnes arvutite kiiremaks ja targemaks muutumises. See toetub ühtlasi reaal- ja sotsiaalteadustes aset leidvatele murrangutele. Mida paremini mõistame inimeste emotsioonide, soovide ja valikute taga seisvaid biokeemilisi mehhanisme, seda tõhusamaks muutuvad arvutid inimkäitumise analüüsimisel, inimeste otsuste ennustamisel ning inimestest autojuhtide, pankurite ja advokaatide asendamisel.
Viimaste aastakümnete uurimistöö neuroteaduses ja käitumisökonoomikas on võimaldanud teadlastel hakata inimesi „häkkima” ning aidanud neil jõuda senisest palju parema arusaamiseni, kuidas inimesed otsuseid langetavad. Selgub, et meie valikud alates toidust kuni paarilise valimiseni ei tulene mingisugusest salapärasest vabast tahtest, vaid miljardite närvirakkude tööst, mis murdosa sekundi jooksul arvutavad välja tõenäosusi. Paljukiidetud inimlik intuitsioon pole tegelikkuses muud kui mustrite äratundmine.19 Headel autojuhtidel, pankuritel ja advokaatidel pole liiklemiseks, investeeringuteks või läbirääkimisteks mingisugust maagilist kõhutunnet – pigem oskavad nad panna tähele korduvaid mustreid ning tunnevad seetõttu ära hooletud jalakäijad, sobimatud laenuvõtjad ja valelikud petised, keda nad üritavad vältida. Lisaks on selgunud, et inimaju biokeemilised algoritmid ei ole kaugeltki täiuslikud. Need sõltuvad heuristikast20, otseteedest ja iganenud skeemidest, mis sobivad pigem Aafrika savanni kui linnadžunglisse. Nii pole ime, et head autojuhid, pankurid ja advokaadid mõnikord rumalaid vigu teevad.
See tähendab, et tehisintellekt võib inimesi edestada ka ülesannetes, mille täitmiseks on väidetavalt vaja intuitsiooni. Kui teie arvates peaks tehisintellekt suutma inimhingega müstilistes eelaimustes võistelda, ei ole see kuigi tõenäoline. Kui aga tehisintellekt peaks närvivõrgustikega võistlema tõenäosuste ennustamises ja mustrite äratundmises, ei kõla see sugugi võimatuna.
Tehisintellekt võib teha inimesest paremini eelkõige sellist tööd, mis nõuab vaistlikku tunnetust teiste inimeste suhtes. Paljud tegevused, näiteks jalakäijaid täis tänaval auto juhtimine, võõrastele laenu andmine ja äritehingu läbirääkimine, nõuavad võimet hinnata õigesti teiste inimeste tundeid ning soove. Kas see laps jookseb tee peale? Kas see pintsaklipslane kavatseb mu rahaga jalga lasta? Kas see advokaat teeb ähvardused teoks või lihtsalt ajab puru silma? Seni, kuni inimesed uskusid, et selliseid tundeid ja soove tekitas mingi mittemateriaalne vaim, näis ilmsena, et arvutid ei suuda kunagi inimestest autojuhte, pankureid ning advokaate asendada. Sest kuidas võiks arvuti mõista jumalikul teel loodud inimhinge? Kuid kui need tunded ja soovid on üksnes biokeemilised algoritmid, siis ei ole ühtki põhjust, miks ei peaks arvutid suutma neid algoritme lahti muukida, ja teha seda paremini kui ükski Homo sapiens.
Jalakäija kavatsusi ennustav autojuht, võimaliku laenuvõtja usaldusväärsust hindav pankur ja läbirääkimiste laua taga valitsevat õhkkonda tunnetada püüdev advokaat ei tugine seda tehes nõiakunstile. Seda ise teadvustamata, tuvastab nende aju biokeemilisi mustreid, analüüsides teiste inimeste näoilmeid, hääletooni, liigutusi ja koguni lõhna. Vajalike sensoritega varustatud tehisintellekt suudab kõike seda teha mitu korda täpsemalt ja usaldusväärsemalt kui ükski inimene.
Seega ei tulene töökohtade kadumise oht üksnes infotehnoloogiast, vaid infotehnoloogia ja biotehnoloogia ühinemisest. Tee funktsionaalse magnetresonantstomograafi (fMRI) juurest tööturu juurde on pikk ja vaevaline, kuid siiski mõne aastakümnega läbitav. See, mida ajuteadlased praegu mandelkeha ja väikeaju kohta teada saavad, võib anda arvutitele 2050. aastal võimaluse inimestest psühhiaatreid ning ihukaitsjaid edestada.
Tehisintellekt pole üksnes valmis inimesi häkkima ja neid seni ainult inimestele omistatud võimetelt edestama. Sellel on ka mitteinimlikud võimed, mis tähendab, et erinevus tehisintellekti ja inimesest töötaja vahel ei seisne lihtsalt võimekuse astmes, vaid täiesti teistsuguses võimekuses. Kaks eriti tähtsat tehisintellekti mitte-inimlikku võimet on ühenduvus ja uuendatavus.
Kuna inimesed on indiviidid, on neid keeruline üksteisega ühendada ja tagada, et nad kõik on ka ajakohased. Arvutid pole indiviidid ja neid on lihtne ühteainumasse paindlikku
