pole eriti huvitatud liiga paljude sisserändajate vastuvõtmisest.
Seda, kas buffet’ stiilis lähenemine elujõuliseks osutub, näitab alles tulevik. Sarnasus toidumaailmaga võib olla eksitav. Restorani menüü on peakoka koostatud nimekiri eraldiseisvatest roogadest. Kuid liberaalne lugu on alati väitnud, et liberaalne korraldus on üksteisest sõltuvatest organitest koosnev elav organism. Suppi võib tellida ka magustoiduta, kuid südant ei saa kopsudest lahutada. Kas Trump saab edendada vabaturumajandust Ameerika Ühendriikides, õõnestades samal ajal vabakaubandust ülemaailmsel tasandil? Kas Hiina Kommunistlik Partei saab lõigata majandusliku liberaliseerimise vilju, ilma et see peaks astuma ühtki sammu poliitilise liberaliseerimise poole? Kas ungarlastel saab olla demokraatia isiklike vabadusteta või on Orbáni mitteliberaalne demokraatia lihtsalt kaunikõlalisem väljend diktatuuri kohta? Kas rahvusvaheline rahu saab säilida maailmas, mille piiridele kerkib aina rohkem müüre ja kus hoogustuvad kaubandussõjad? Buffet’ stiilis lähenemine võib kaasa tuua hoopis liberaalse korra koostvarisemise nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil.
Kui tõepoolest nii läheb, mis võiks siis liberaalset lugu asendada? Üks võimalus on üldse loobuda mis tahes ülemaailmselt kehtivast loost ja otsida pidet kohalikest rahvuslikest ja religioossetest lugudest. 20. sajandil olid rahvuslikud liikumised äärmiselt kaalukas poliitiline jõud, kuid neil puudus sidus arusaam meie planeedi tulevikust. Nende ainus plaan oli toetada maakera jagamist iseseisvateks rahvusriikideks. Nii võitlesid Indoneesia rahvuslased hollandlaste ülemvõimu vastu ja Vietnami rahvuslaste siht oli vaba Vietnam, kuid indoneeslastel ega ka vietnamlastel polnud oma lugu, mis inimkonda tervikuna kätkeks. Kui jõudis kätte aeg arutada, kuidas Indoneesia, Vietnam ja kõik ülejäänud vabad rahvusriigid peaksid üksteisega suhestuma ning mida peaks võtma ette ülemaailmsete probleemidega, näiteks tuumaohuga, pöördusid kõik rahvuslased eranditult kas liberaalsete või kommunistlike ideede poole.
Kuid kui liberalism ja kommunism on praeguseks usaldusväärsuse kaotanud, kas poleks siis mõttekam, kui inimesed hülgaksid üldse üheainsa ülemaailmse loo idee? Sest kas polnud kõik need ülemaailmsed lood – kommunism kaasa arvatud – lõppude lõpuks lääne imperialismi looming? Miks peaks Vietnami külaelanikud usaldama mõne Trierist pärit sakslase ja Manchesteri töösturi vaimusünnitisi? Ehk peaks iga riik eraldi leidma isikupärase tee, mida määratleksid vastava riigi enda iidsed tavad? Võib-olla peaksid läänlasedki mõneks ajaks lõpetama püüde maailmas toimuvat juhtida ja keskenduma vahelduseks enda asjadega tegelemisele?
Väidetavalt toimub see juba praegu kõikjal maailmas, kui liberalismi kokkuvarisemise järel tekkinud vaakumit üritatakse ettevaatlikult täita minevikuigatsuslike kujutlustega mingist kohalikust kuldajastust. Ameerika isolatsionalismile üles kutsunud Donald Trump lubas „Ameerika uuesti suureks teha”, nagu olnuks 1980. või 1950. aastate Ameerika Ühendriigid täiuslik ühiskond, mille ameeriklased peaksid 21. sajandil kuidagi taaslooma. Brexiti liikumise eestvedajad unistavad Ühendkuningriigi muutmisest sõltumatuks jõuks, nagu elaksid nad endiselt kuninganna Victoria päevil (1819–1901, valitses aastatel 1837–1901) ja nagu oleks „uhke üksindus” interneti ning ülemaailmse kliimasoojenemise ajastul kuidagi elujõuline poliitika. Hiina eliit on uuesti avastanud algse keiserliku ja konfutsianistliku pärandi, mis täiendab või koguni asendab küsitava väärtusega marksistlikku ideoloogiat, mille nad omal ajal läänest üle võtsid. Venemaal ei ole Putini ametlik siht korrumpeerunud oligarhia loomine, vaid pigem vana tsaaririigi taaselustamine. Sada aastat pärast bolševistlikku revolutsiooni lubab Putin vana tsaaririigi hiilguse naasmist isevalitsuslikul kujul, mida hoiavad alal Vene rahvuslus ja õigeusu vagadus ning mille mõjuala ulatub Balti riikidest Kaukaasiani.
Sarnased minevikku ihaldavad unistused, mis segavad omavahel rahvustunded ja usutavad, toestavad ühtlasi India, Poola, Türgi ning paljude teiste riikide valitsusi. Kuid kusagil ei ole need kujutelmad niivõrd äärmuslikud kui Lähis-Idas, kus islamistid tahavad jäljendada korda, mille prohvet Muhamed 1400 aastat tagasi Mediinas rajas, ja kus Iisraeli fundamentalistlikud juudid teevad 2500 aasta tagusesse piibellikku aega tagasi ulatuvate unistustega silmad ette isegi islamistidele. Iisraeli valitsusliikmed räägivad avalikult lootusest viia nüüdisaegse Iisraeli piirid vastavusse piibli-Iisraeliga, piibellike seaduste taaskehtestamisest ja koguni iidse Jeruusalemma templi ülesehitamisest kohale, kus praegu asub Al-Aqṣā mošee.14
Liberaalsetes eliitides tekitavad sellised arengud õudu ning nad loodavad, et inimkond naaseb liberaalsele rajale enne, kui selleks on liiga hilja. 2016. aasta septembris hoiatas president Obama oma viimases ÜROs peetud kõnes kuulajaid takerdumast eraldusjooni täis tõmmatud maailma ja konflikti, mis kulgeb mööda ammuseid rahvuse, suguharu, rassi ning religiooni piire. Tema sõnul on hoopis avatud turu ja oma tegude eest vastust kandva valitsuse, demokraatia, inimõiguste ning rahvusvahelise õiguse põhimõtted need, mis kujutavad käesoleval sajandil inimarengu kõige kindlamat alustuge.15
Obama osutas õigusega, et arvukatest puudustest hoolimata on liberaalne pakett ometi paremini õnnestunud kui kõik selle alternatiivid. Suur osa inimestest pole kunagi varem saanud nautida sellist rahu ja heaolu, mis valitsevad 21. sajandil liberaalse korra eestkoste all. Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi pigem vanaduse kui nakkushaiguste, pigem rasvumise kui näljahädade ja pigem õnnetusjuhtumite kui vägivalla tagajärjel.
Kuid liberalismil puuduvad selged vastused suurimatele probleemidele, millega me praegu vastakuti seisame: ökoloogilisele kriisile ja murrangulisele tehnoloogiale. Liberalism on tavapäraselt tuginenud majanduskasvule, mis pidi justkui imeväel lahendama keerulised sotsiaalsed ja poliitilised konfliktid. Liberalism lepitas töölisklassi keskklassiga, usklikud ateistidega, põliselanikud sisserändajatega ja eurooplased aasialastega, lubades kõigile suuremat koogitükki. Olukorras, kus kook pidevalt suuremaks muutus, oligi see võimalik. Kuid majanduskasv ei päästa ülemaailmset ökosüsteemi – vastupidi, see toob kaasa ökoloogilise kriisi. Majanduskasv ei lahenda murrangulise tehnoloogiaga kaasnevaid probleeme – selle eeldus on üha uute murranguliste tehnoloogiate leiutamine.
Liberaalne lugu ja vaba turumajanduse loogika julgustavad inimesi suurelt unistama. 20. sajandi teises pooles sai igale põlvkonnale – olgu siis Houstonis, Shanghais, İstanbulis või São Paulos – osaks eelmisest parem haridus, kvaliteetsemad tervishoiuteenused ja suurem sissetulek. Järgnevatel aastakümnetel võib noorem põlvkond murrangulise tehnoloogia ja ökoloogilise kriisi koosmõju tõttu olla õnnelik, kui neil õnnestub senine olukord säilitada.
Meie ees seisab pidevalt ülesanne luua maailma loost ikka ja jälle tänapäevane tõlgendus. Nii nagu tööstusrevolutsiooniga kaasnenud murrangud lõid pinnase uute, 20. sajandi ideoloogiate tekkeks, nii nõuavad arvatavasti ka eesootavad bio- ja infotehnoloogia revolutsioonid uudseid arusaamu. Järgmisi aastakümneid iseloomustab seega tõenäoliselt tõhus eneseanalüüs ja uute ühiskondlike ning poliitiliste mudelite sõnastamine. Kas liberalism võib end taas uuesti määratleda nagu 1930. ja 1960. aastate kriiside järel ning muutuda veel külgetõmbavamaks? Kas traditsiooniline religioon ja rahvuslus võiksid anda vastuseid, mida liberaalid ei suuda anda, ning kas iidse tarkuse najal saaks ehk luua uue nüüdisaegse maailmavaate? Või on ehk käes aeg minevikuga lõpparve teha ja koostada täiesti uus lugu, mis ei jäta kõrvale üksnes vanad jumalad ja rahvused, vaid ka nüüdisaegsed tuumväärtused – vabaduse ning võrdsuse?
Praegu on inimkond kaugel neile küsimustele mingi üksmeelse vastuse leidmisest. Me elame endiselt nihilistlikus hetkes, millega kaasneb pettekujutluste purunemine ja viha ning kus inimesed on kaotanud usu vanadesse lugudesse, kuid pole veel uut omaks võtnud. Seega, mis saab edasi? Esimese sammuna tuleks meil vaigistada viimsepäevakuulutusi ja lülituda paanika režiimilt ümber hämmingu režiimile. Paanika on teatavas mõttes liigne enesekindlus. See tuleneb rahulolust iseendaga, millega kaasneb arusaam, et ma tean väga hästi, kuhu maailm liigub – ikka allakäigu poole. Hämming on olemuselt alandlikum ja seega läbinägelikum. Kui teil on tunne, et tahaksite mööda tänavat ringi joosta ja karjuda: „Maailmalõpp on lähedal!”,
