kus kõiki inimrühmi ühendab üks ühiskondlik süsteem, mis kas või vabaduse hinnaga võrdsuse tagab. Liberaalne lugu seletas ajalugu võitlusena vabaduse ja türannia vahel ning unistas maailmast, kus kõik inimesed tegutsevad vabalt ning rahumeelsena koos võimalikult väikese keskse võimu all, isegi kui sellega kaasneb mõningane ebavõrdsus.
Konflikt nende kolme loo vahel saavutas haripunkti Teises maailmasõjas, mille tulemusel heideti fašistlik lugu kõrvale. 1940. aastate lõpust kuni 1980. aastate lõpuni oli maailm lahinguväli kahe alles jäänud loo – kommunismi ja liberalismi – vahel. Siis varises kommunistlik lugu koost ning liberaalne lugu jäi ainsana valitsevaks teejuhiks inimkonna minevikku ja asendamatuks käsiraamatuks maailma tuleviku kohta – vähemalt nii näis see maailma eliidile.
Liberaalne lugu ülistab vabaduse väärtust ja jõudu. Selle järgi elas inimkond tuhandeid aastaid rõhuvate valitsemisviiside all, mis andsid inimestele üksikud poliitilised õigused, majanduslikud võimalused ja isikuvabadused ning piirasid tugevalt isikute, ideede ja kaupade vaba liikumist. Kuid inimesed võitlesid vabaduse eest ning aegamööda võttis see ka võimust. Jõhkraid diktatuure asendasid demokraatlikud valitsused. Vaba ettevõtlus asendas majanduspiiranguid. Pimesi kuuletuvatele kitsarinnalistele preestritele ja minevikku kinni jäänud tavadele allumise asemel õppisid inimesed oma peaga mõtlema ning enda südant järgima. Müüre, kraave ja okastraataedu asendasid maanteed, ülipikad sillad ning kihavad lennujaamad.
Samal ajal tunnistab liberaalne lugu, et maailmas ei ole sugugi kõik korras ja paljud takistused nõuavad endiselt ületamist. Suurt osa meie planeedist valitsevad türannid ja ka kõige liberaalsemates riikides kannatavad paljud elanikud vaesuse, vägivalla ning rõhumise all. Kuid me vähemalt teame, mida teha, et neid probleeme lahendada: inimestele tuleb rohkem vabadust anda. Peame kaitsma inimõigusi, tagama kõigile valimisõiguse, looma vaba turu ja lubama inimestel, ideedel ja kaupadel maailmas võimalikult vabalt liikuda. See liberaalne imerohi, mida on väiksemate teisendustega tunnistanud ühtmoodi nii George W. Bush kui ka Barack Obama, ütleb, et poliitiliste ja majanduslike süsteemide liberaliseerimist ning üleilmastamist jätkates tagame rahu ja heaolu kõigile.1
Progressi peatamatu võidukäiguga liituvad riigid saavad tasuks rahu ja jõukuse ning seda üsna peagi. Riigid, mis paratamatu saatuse vastu tõrguvad, kannatavad seni, kuni nemadki näevad valgust, avavad piirid ja liberaliseerivad ühiskonna, poliitika ja turu. See võib küll aega võtta, aga lõpuks on Põhja-Korea, Iraak ja El Salvador samasugused nagu Taani või Iowa.
1990. ja 2000. aastatel sai sellest loost ülemaailmne mantra. Paljud valitsused Brasiiliast Indiani võtsid üle liberaalse lähenemise, püüdes nii minna kaasa ajaloo kõigutamatu kulgemisega. Need, kes seda ei teinud, näisid möödunud ajastutest pärit fossiilidena. 1997. aastal noomis Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton enesekindlalt Hiina valitsust, öeldes, et Hiina poliitika liberaliseerimisest keeldumine asetab Hiina ajaloos valele poolele.2
Kuid alates 2008. aastal maailma tabanud majanduskriisist on üha enamate inimeste liberaalse loo pettekujutlused purunema hakanud. Müürid ja tulemüürid on jälle moes. Vastuseis sisserändele ja kaubanduslepetele aina kasvab. Näiliselt demokraatlikud valitsused õõnestavad kohtusüsteemi sõltumatust, piiravad ajakirjandusvabadust ja kujutavad igasugust opositsiooni riigireetmisena. Ainuvalitsejad riikides nagu Türgi ja Venemaa katsetavad uut tüüpi mitteliberaalse demokraatiaga ning koguni diktatuuriga. Praegu julgeksid vaid vähesed täie enesekindlusega väita, et Hiina Kommunistlik Partei asetseb ajaloos valel poolel.
2016. aasta, mil Ühendkuningriigis toimus rahvahääletus riigi lahkumise üle Euroopa Liidust ja Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, tähistas aega, kui pettekujutluste purunemise hiidlaine tabas Lääne-Euroopa ning Põhja-Ameerika paduliberaalseid riike. Kui mõni aasta tagasi üritasid ameeriklased ja eurooplased endiselt relvade abil Iraaki ning Liibüat liberaliseerida, siis praegu peavad paljud inimesed Ameerika Ühendriikides Kentuckys ja Inglismaal Yorkshire’is liberaalset arusaama soovimatuks või saavutamatuks. On neid, kellele on hakanud meeldima vana hierarhiline maailmakord, ning nad ei taha loobuda oma rassist, rahvusest või soost tulenevatest eesõigustest. Teised on (kas õigesti või ekslikult) jõudnud järeldusele, et liberaliseerimine ja üleilmastamine kujutavad hiiglaslikku väljapressimist, mis peab rahvahulkade kulul ülal ning toetab tillukest paremikku.
Aastal 1938 anti inimestele valida kolme loo vahel, aastal 1968 kahe loo vahel ja aastal 1998 näis alles olevat vaid üks lugu; praegu aga ei ole meil enam ühtki lugu. Pole ime, et liberaalsed eliidid, kes valitsesid viimastel aastakümnetel suurt osa maailmast, on šokiseisundis ja segaduses. Elu koos ühe looga on kõige kindlam. Kõik on ilmselge. Ilma ühegi loota jäämine on aga hirmutav. Miski ei tundu enam loogiline. Natuke nagu Nõukogude nomenklatuur 1980. aastatel, ei mõista ka liberaalid, kuidas ajalugu saab kindlaks määratud kursilt kõrvale kalduda ning neil puudub teine arusaam tegelikkuse tõlgendamiseks. Suuna kaotamine paneb nad mõtlema apokalüptilistes terminites, nagu tähendaks ajaloo kõrvalekaldumine kujuteldava õnneliku lõpu poole viivalt teelt paratamatult maailma lõppu. Suutmata tegelikku olukorda aduda, täituvad meeled katastroofistsenaariumidega. Nii nagu inimene, kes kujutab ette, et äge peavalu tähendab pahaloomulist ajukasvajat, nii kardavad paljud liberaalid, et Brexit ja Donald Trumpi esilekerkimine kuulutavad ette inimühiskonna lõppu.
Sääskede tapmisest mõtete tapmiseni
Sihituse ja läheneva hukatuse tunde muudab veel teravamaks tehnoloogiline areng. Liberaalne poliitiline korraldus loodi tööstusajastul, et hallata aurumootorite, naftatöötlemistehaste ja telerite maailma. Sellel on revolutsioonidega info- ja biotehnoloogias raske toime tulla.
Nii poliitikutel kui ka valijatel on keeruline uusi tehnoloogiaid hoomata, nende plahvatusohtliku võimekuse rihtimisest rääkimata. 1990. aastatest on internet muutnud maailma arvatavasti rohkem kui miski muu, kuid interneti-revolutsiooni eestvedajateks olid pigem tarkvarainsenerid kui parteid. Kas te olete kunagi valimistel internetile oma hääle andnud? Demokraatlik korraldus üritab endiselt taibata, mis toimub, ning sel puuduvad paljuski vahendid, et tulla toime eesootavate vapustustega nagu tehisintellekti pealetung ja plokiahela (ingl blockchain) võidukäik.
Juba praegu on arvutid muutnud finantssüsteemi nii keeruliseks, et üksnes vähesed suudavad sellest aru saada. Tehisintellekti täiustudes võime peagi jõuda niikaugele, et ükski inimene ei saa enam rahaasjadest sotti. Milline mõju on sellel poliitilistele arengutele? Kas te kujutate ette valitsust, mis ootab vaguralt, kuni mingi algoritm selle eelarve või uue maksureformi heaks kiidab? Samal ajal võivad partnervõrkude (P2P) hallatavad plokiahelad ja krüptovaluutad nagu bitcoin kogu rahasüsteemi täielikult ümber kujundada nii, et äärmuslikud maksureformid muutuvad vältimatuks. Näiteks võib dollarite maksustamine muutuda võimatuks või ülearuseks, sest enamik tehinguid tähendab info vahetamist, millega ei kaasne rahvusvaluuta selgelt jälgitavat liikumist ühest käest teise. Valitsustel tuleb seega leiutada võib-olla täiesti uut laadi maksud, näiteks informatsioonile kehtestatav infomaks, mida tasutakse samuti infos, mitte dollarites. Kas poliitiline korraldus suudab kriisiga toime tulla enne, kui sellel raha otsa saab?
Veel tähtsam on, et info- ja biotehnoloogia paarisrevolutsioon ei pruugi ümber kujundada üksnes majandust ning ühiskonda, vaid ka meie kehad ja meele. Inimesed on ajaloo jooksul õppinud küll valitsema maailma enda ümber, kuid oma sisemaailma pole nad suutnud seni kuigivõrd kontrolli alla saada. Me oskame ehitada paisu ja peatada jõe voolamist, aga me ei oska peatada keha vananemist. Me oskame luua niisutussüsteeme, aga meil pole seni olnud aimugi, kuidas luua aju. Kui sääsk meie kõrva ääres piniseb, siis oskame selle maha lüüa, aga kui mingi mõte meil peas kumiseb ega lase meil magada, ei oska suurem osa meist seda mõtet vagaseks teha.
Revolutsioonid info- ja biotehnoloogias annavad meile kontrolli sisemaailma üle ning võimaldavad meil luua ja toota elu. Me õpime,
