Emily Winfield Martin
Lumivalge ja Roosipuna
Algupärand:
Emily Winfield Martin
Snow & Rose
Copyright © 2017 by Emily Winfield Martin
This translation published by arrangement with Random House Children’s Books, a division of Penguin Random House LLC.
Tõlkija: Anette Andresoo
Toimetaja: Laura Nirgi
Korrektor: Stella Sägi
Küljendaja: Liina Valt
Projektijuht: Helen Kalpus
Eestikeelse väljaande autoriõigus:
AS Postimees Grupp, 2019
Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN 978-9949-669-67-7
e-ISBN 9789916603048
Trükk: Printon
Minu emale, kes kutsus mind Roosipunaks
1. PEATÜKK
Lumi ja Roosi
Elasid kord kaks õde.
Tüdrukul, kellel nimeks Roosipuna, olid juuksed justkui mustast siidist, põsed õhetasid nagu kaks roosiõit ja hääl oli vaikne ja õrn, mistõttu oli tema sõnu tihtipeale keeruline kuulda. Tema õel, tüdrukul nimega Lumivalge, olid kiharad valged kui luigel, silmad nagu talvine taevas ning ta naer oli äkiline ja vali.
Nad elasid väikeses majakeses keset metsa, aga see polnud alati nii olnud.
„Jutusta mulle üks lugu,“ kostis keset pimedust Lumi hääl. Ta rähkles rahutult voodis, suutmata magama jääda.
„Sa äratad emme üles,“ pomises Roosi. „Jää uuesti magama.“
Voodi krigisemise saatel tõusis Lumi istukile. „Roosi?“ kõlas tema sosin vaikuses. „Palun?“
Õdede magamistuba asus pööningul, otse köögikolde kohal ning viilkatuse all. Ühele poole olid asetatud kahe õe voodid. Teisel pool oli nende ema voodi. Roosi piilus läbi kardina, mis jagas väikese ruumi kaheks imetillukeseks toaks. Aknast peegelduv sinine valgus säras otse ema küljele, mis pehmelt tõusis ja siis jälle langes.
Roosi ohkas. „Hästi, aga ma tulen siis sinna.“ Oli kuulda, kuidas Roosi tõmbas tikku ning süütas tüdrukute voodite vahel paikneva kollase meevahaküünla. Sellele järgnesid paar pehmet sammu, kui neiu läks kikivarvul teisele poole tuba. Ta ronis Lumi voodisse, mitme teki alla.
„Su jalad on jääkülmad,“ sosistas Lumi.
Roosi tõmbas põlved vastu rinda. „Millist lugu sa kuulda tahad?“ uuris Roosi. Tema tumedad juuksed kumasid küünlavalguses ning helkisid punaselt ja kuldselt. „Lugu võlulambist?“
„Ei,“ vastas Lumi, tõmmates teki tugevalt ümber õlgade. Ta naeratas. Padi oli täis tema heledaid ja sassis juukseid.
„Lugu merineitsist ja ahvist?“ küsis Roosi.
„Ei,“ sosistas Lumi kannatamatult. „Mitte seda.“
„Või siis muinasjuttu …“
„Ei, ma ei taha muinasjutte.“ Lumi sikutas Roosit õrnalt öösärgivarrukast. „Jutusta mulle meie lugu.“
Pärast järjekordset ohet alustas Roosi.
„Kunagi ammu aega tagasi,“ sosistas Roosi, kasutades enda parimat jutuvestjahäält, „elasid kaks tüdrukut. Ühel neist olid mustad juuksed ja teisel valged. Nende isa oli aadlik, kes oli pikk ja lai, kuid samas lahke ja õrn. Nende ema oli lihtsast perest, aga tema ilu oli haruldane ja õrn nagu …“
„Nagu Siiami kassil,“ pakkus Lumi.
„Jah, nagu Siiami kassil,“ jätkas Roosi pehmelt. „Ja nende ema oli kunstnik ja skulptor, kes armastas üles äratada asju, mis olid suurte marmorplaatide sisse magama jäänud, ja kõik tema kujud täitsid ära tema skulptuuriaia. Ja nende isa armastas ehitada kohti, mida polnud olemas enne, kui tema need välja mõtles. Talle meeldis lugeda paikadest, mille olid välja mõelnud ja ehitanud teised inimesed, ehk tal oli raamatukogu, mille riiulid ulatusid laeni.“
„Ema ja isa armastasid teineteist väga, muidugi rohkem kui raamatuid või skulptuure. Aga rohkem kui ükskõik mida armastasid nad enda kahte tütart. Ja kuna armastus on miski, mida ei saa silmadega näha, andsid ema ja isa endast kõik, et muuta nähtamatu asi nähtavaks. Kui tüdrukud olid alles päris pisikesed, lasid vanemad neile suurejoonelise aia kujundada. See oli ime, mida tulid inimesed ka kaugetest kohtadest vaatama. Laiudes kogu maja pikkuses, oli see aed midagi, mida poldud varem nähtud ega nähta enam kunagi.
Pool aiast oli täielikult täidetud mitmesuguste valgete lilledega. Seal oli kahvatute, habraste õitega maikellukesi, täpiliste kurgualustega sõrmkübaratorne, ronivaid kuu-lehtertapi vääte ja särasilmseid anemoone, kõige pisematest valgetest karikakardest taldrikusuuruste elevandiluukarva daaliateni välja. Ja …“
„Ja seda kutsuti Lumeaiaks,“ segas Lumi vahele.
„Ja seda kutsuti Lumeaiaks,“ kordas Roosi kurva naeratusega. „Ja teine pool õitses ainult punastes lilledes: kinaverpunased moonid ja sarlakpunased võõrasemad ja veinivärvi lõvilõuad ja füüsalid, mis hõõgusid kui tuli. Ning tosinaid ja tosinaid roose, igaühel neist sada punast kroonlehte …“
Roosi hääl jäi aina vaiksemaks, kuni ta lõpetas rääkimise. Ta teadis, et loo kuulmine teeb Lumi õnnelikuks. Kui ei teeks, siis ei paluks õde tal seda kogu aeg jutustada. Aga iga sõna, mis üle Roosi huulte tuli, suurendas tema sees olevat tühjust.
Roosi teadis, et tema õde oli selline, kes tahtis näha, kuulda või maitsta midagi, mida ta armastas, üha uuesti ja uuesti. Lihtsalt selleks, et endale meelde tuletada, et see oli päriselt olemas. Roosi oli aga teistsugune: ta tahtis kõigest, mida armastas, võimalikult kõvasti kinni hoida. Ta tahtis need asjad hoida erilise ja turvalisena, kartes, et muidu saavad need otsa. Või veelgi hullem – põgenevad tema juurest, nagu sõrmede
