Elina oli õrnem kui kunagi varem, aga kurbus hõljus ikkagi ta pea kohal. See võttis nii väikeses majas palju ruumi.
Kuna õed ei teadnud, mida teha, läksid nad õue. Lumi ja Roosi ärkasid üles, sõid hommikust ja seejärel kõndis Lumi mööda puudevahelist teerada metsa äärde ning jälgis nende vana maja all orus.
Lumi ei teinud sellest saladust, et talle uus majake üldse ei meeldinud. Talle ei meeldinud talupojahautis ega kõva sai, mida ta selle kõrvale sõi. Talle ei meeldinud kõvad voodid ega tuuleiil, mis öösiti läbi seinas olevate pragude vilistas. Lumile ei meeldinud, kui Roosi ütles: „Kõik läheb varsti paremaks.“ Kuidas see juhtuda saaks? Majake oli väike ja vilets ning viletsad asjad lihtsalt ei muutu millekski paremaks.
Kõige vähem meeldisid Lumile inimesed, kes nende vanasse majja kolisid. Nad varastasid tüdruku vana elu ja nende aiad. Nii jälgis ta terve kevade jooksul maja ja Krahv Kusti tema kõrval samuti. Nagu kaks näljast kassi, kes on valmis saaki püüdma, jälgisid nad, kuidas vallutajad kodust lahkusid ja siis mõne aja pärast jälle naasid.
Samal ajal kui Lumi vaatas vana maja ja torises, istus Roosi puu all ja luges raamatut või jalutas, kott seljas, üles-alla mööda teed. Lumi viha ja ema kurbuse juures oli Roosil raske enda pead selgena hoida, aga jalutuskäigud tulid kindlasti kasuks. Kui ta ümbritsevate sõnajalgade ja lillede kohta märkmeid tegi, kissitas ta silmi, et paremini näha, mis raja taga pimedas metsas võis oodata. Ja neil hetkedel vaigistas uudishimu kõik teised mõtted tema peas. Tee külasse oli läbitallatud ja valgusküllane. Aga pärast seda kõike, mida nad kuulnud olid ja mis oli alles juhtunud, oli Roosi väga ettevaatlik, et ta rajalt kõrvale ei kalduks.
Mõnikord otsis ta Lumi mäenõlvalt üles ja luges talle ning mõnikord punus metsikutest lilledest ahela, et Lumi viha natukenegi leevendada.
Mäenõlval, kus keegi peale Krahv Kusti midagi ei kuulnud, sosistasid tüdrukud omavahel. Nad arutasid asjade üle, mis olid kadunud, kui hobune koju naasis. Mida kadunud asjad tähendada võisid, kas need olid vihjed, kas need olid veel kuskil metsas alles? Nad mõtisklesid metsa ning selle üle, kuidas ja miks võib mets kellegi endale võtta.
Arutlemine ja uudishimu põletas mõlema tüdruku südant, aga võttis erineva kuju erinevate uskumuste tõttu. Roosi tahtis teada, miks isa neilt ära võeti ja Lumi tahtis teada, kuidas ta tagasi saada. Nende arutelud puudutasid teemasid, millest nad kunagi teada ei saa. Arutelud kohast, mis muutis nende saatuse juba ükskord ja muudab tulevikus veel.
MIDA PUUD NÄGID
„See on juhtumas,“ sõnas noorem häälel, mis krabises nagu lehed.
„On tõepoolest,“ lausus vanem.
„Üks mees langeb ööl, mis pime,
kaks tüdrukut saabuvad,
üks hele, üks tume.
Elajas möirgab
ning laps langeb ka.
Siis veri ega kuld ei valitse
enam me maal.“
„Ma tean, mida ettekuulutus ütleb,“ ohkas vanem.
„Need on tema tütred, tema omad, kes langes. Tema omad, kes lehtedesse verd valas,“ ütles noorem kindlalt. „Jah, need on nemad.“
„See on võimalik,“ sõnas vanem sosinal, vaatamata enda varjatud kohale.
„Nemad teevadki kõigele lõpu,“ lausus noorem.
„Aga kõigepealt peab üks neist langema.“
2. PEATÜKK
Metsasüda
Ühel suvehommikul, kui õhk oli juba soe, langetas Roosi otsuse. Lumi ei saanud igat päeva veeta vana maja vahtides. Kuigi Lumi oli kaks aastat noorem, tundis Roosi piinlikkust, sest oli hakanud oma õde peaaegu kartma. Roosi nägi ennast kui silutud lipsu, kuid Lumi oli nagu metsik sasipundar. Roosi kohendas pead kroonivaid punupatse ning kõndis mööda rada erksa päikese poole, mis metsa ääres juba nahka soojendas.
Roosi leidis Lumi mäenõlvalt kõrge heina vahelt. Mõne inimese mure väljendub hammaste kokkusurumises või pinges õlgades. Roosi muret võis aga näha tema kätes, mis rusikasse tõmbusid ja siis jälle avanesid. Ta astus lähemale ja köhatas kurgu puhtaks. „Lumi.“
Õde keeras ehmunult ringi.
Samal hetkel nägi Roosi teisel pool mäenõlva viiepealist meestekampa. Seljas tuhmides värvides kulunud jakid, mis olid ääristatud metallnööpide ridadega, nägid nad välja nagu räsitud sõdurid. Nad seisid paarsada meetrit lääne pool ja nende kujud olid heinamaa taustal tumedad. Meeste hääl kandus läbi õhu.
Lumi tõmbas Roosi pikali, sinna kus tema ja Krahv Kusti ennast heina sees peitsid. „Nii, mis on?“ küsis Lumi.
Roosi viipas peaga meeste poole. „Mida sa teed?“ sosistas Roosi, kulmud murelikult kortsus. Ta vaatas meeste poole, siis jälle oma õde ja ta silmad läksid suureks. „Kas need on …?“ küsis ta, suutmata lauset lõpetada. Lumi vaatas teda pahaendelise pilguga ja noogutas, enne kui Roosi jõudis midagi lisada. „Eikellegimaa röövlid?“
„Ma luuran nende järel,“ sõnas Lumi tasase häälega, vajudes veel sügavamale rohu sisse. „Mäletad ju küll, mida kokad rääkisid. Ja ma tahan teada saada, mida nad siin meie
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
