Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust. Fredrik Backman

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust - Fredrik Backman страница 6

Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust - Fredrik Backman

Скачать книгу

George magasid. Kui vanaema hakkas üle aia ronima, tuli valvur, ja siis tuli veel politsei, ja vanaema loopis neid mullaga. Aga nemad arvasid, et see on kaka. Põhiliselt sellepärast, et vanaema karjus: „SEE ON KAKA!!!”

      Ema läheb koridori kellegagi rääkima. Tema telefon heliseb kogu aeg. Elsa istub vanaema voodile, vanaema paneb öösärgi selga, istub tema vastu ja muigab. Ja siis mängivad nad „Monopoli”. Vanaema näppab pangast raha ja kui Elsa ta teolt tabab, varastab vanaema auto, põgeneb raudteejaama ja proovib linnast jalga lasta.

      Siis tuleb ema väsinud ilmel palatisse tagasi ja ütleb Elsale, et nad sõidavad nüüd koju, sest vanaema peab puhkama. Ja siis kallistab Elsa vanaema kaua, kaua, kaua.

      „Millal sind koju lastakse?” küsib Elsa.

      „Kindlasti homme!” lubab vanaema lõbusalt.

      Nii ütleb ta alati. Siis lükkab ta Elsal juuksed silmade eest ära, ja kui ema uuesti koridori läheb, teeb vanaema äkki tõsise näo ja ütleb Elsale salakeeles:

      „Mul on sulle tähtis ülesanne.”

      Elsa noogutab, sest vanaema annab talle alati ülesandeid salakeeles, mida oskavad ainult need, kes on käinud Peaaegu-Ärkvel-Maal, ja Elsa täidab need alati. Sest Miamase rüütlid teevad nii. Täidavad oma kohust. Välja arvatud sigarettide ostmine ja liha praadimine – sinna tõmbab Elsa piiri. Sest see on ilgelt rõve. Ka rüütlitel peavad olema mingid põhimõtted.

      Vanaema sirutab käe voodi kõrvale ja võtab põrandalt suure kilekoti. Seal ei ole liha ega sigarette. Seal on maiustused.

      „Sa pead Sõbrale šokolaadi viima.”

      Möödub mõni sekund, enne kui Elsa taipab, millist sõpra vanaema mõtleb. Ja taibates vahib ta vanaemale jahmunult otsa.

      „Oled sa PEAST SEGI? Kas sa tahad mind ÄRA TAPPA?”

      Vanaema pööritab silmi.

      „Ära hädalda. Kas sa tahad öelda, et Miamase rüütel ei julge oma ülesannet täita?”

      Elsa põrnitseb teda solvunult.

      „Ilgelt mehine ähvardus küll.”

      „Ilgelt mehine on öelda„mehine”!” muigab vanaema.

      Elsa krahmab kilekoti enda kätte. See on täis väikesi krabisevaid Daimi šokolaade. Vanaema õpetab.

      „Vaata, et sa võtad kõigil paberi ümbert ära. Muidu hakkab ta jubedalt mossitama.”

      Elsa piilub pahuralt kotti.

      „Ja mis ma ütlen? Ta ei tea ju üldse, kes ma olen!”

      Vanaema turtsatab nii valjusti, et see kõlab nagu nuuskamine.

      „Muidugi teab! Jumalukene. Ütle lihtsalt, et vanaema saatis sind ütlema, et ta palub vabandust.”

      Elsa kergitab kulmu.

      „Mille eest vabandust?”

      „Selle eest, et ma pole talle mitu päeva kommi viinud,” vastab vanaema, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi.

      Elsa vaatab jälle kotti.

      „Hullult vastutustundetu on saata oma ainuke lapselaps sellist ülesannet täitma, vanaema. Ta võib mu tõesti ära tappa.”

      „Ära hädalda,” ütleb vanaema.

      „Ise sa hädaldad!” nähvab Elsa.

      Vanaema muigab. Nagu ikka. Ja lõpuks tõmbub ka Elsa nägu muigele. Nagu ikka. Vanaema tasandab häält.

      „Sa pead andma Sõbrale šokolaadi salaja. Britt-Marie ei tohi seda näha. Oota homme õhtuni, kui neil on majakoosolek, ja hiili siis Sõbra juurde!”

      Elsa noogutab. Kuigi ta kardab hirmsasti Sõpra ja arvab endiselt, et ainukese lapselapse saatmine eluohtlikule Daimi-missioonile on hullult vastutustundetu. Aga vanaema hoiab tema nimetissõrmi kõvasti pihus nagu ikka ja kui keegi niimoodi teeb, siis on raske hirmu tunda. Nad kallistavad jälle.

      „Nägudeni, oo uhke Miamase rüütel,” sosistab vanaema talle kõrva.

      Vanaema ei ütle kunagi head aega. Ainult„nägudeni”.

      Esikus jopet selga pannes kuuleb Elsa, et ema ja vanaema räägivad „ravist”. Ja siis käsib ema Elsal kõrvaklapid pähe panna. Ja Elsa panebki. Ta soovis eelmisel aastal jõulukingiks kõrvaklappe ja nõudis kategooriliselt, et ema ja vanaema maksaksid kumbki poole nende hinnast. Sest nii oli õiglane.

      Kui ema ja vanaema tülitsema hakkavad, paneb Elsa kõrvaklapid pähe, keerab muusika valjemaks ja mängib, et ema ja vanaema on tummfilmi näitlejad. Elsa on laps, kes õppis juba varakult, et elu on kergem, kui sa saad selle heliriba ise valida.

      Viimasena kuuleb ta vanaema küsimust, millal ta võib Renault’ politseist ära tuua. Renault on vanaema auto, vanaema ütleb, et ta võitis selle pokkeriga. Renault on tegelikult muidugi automark, aga Elsa arvas väiksena, et Renault on auto nimi, enne kui ta sai teada, et see auto polegi ainus sellenimeline. Nii et ta ütleb seda endiselt nii, nagu oleks see nimi. See on väga sobiv nimi, sest see kõlab nagu mõni köhiv prantsuse vanamees, ja vanaema Renault on vana ja roostes ja Prantsusmaalt pärit ja teeb käiguvahetuse ajal sellist häält, nagu lohistaks keegi rasket rõdumööblit mööda betooni. Elsa teab seda, sest mõnikord teeb vanaema Renault’ga sõites suitsu ja sööb kebabi, nii et juhtimiseks on tal vabad ainult põlved, ja siis vajutab ta siduri alla ja karjub„NÜÜD!” ja siis võib Elsa käiku vahetada.

      Elsa tunneb sellest puudust.

      Ema ütleb vanaemale, et too ei või Renault’d ära tuua. Siis ütleb vanaema nördinult, et see on tema auto, mille peale ema vastab, et ilma juhiloata ei tohi sõita. Ja siis nimetab vanaema ema „nooreks daamiks” ja teatab, et tal on vähemalt kuue riigi juhiload. Mille peale ema küsib vaoshoitult, kas üks neist riikidest on juhtumisi see riik, kus nad elavad. Mille peale vanaema istub mõnda aega vaikides ja mossitab ning õde võtab talt vereproovi.

      Elsa läheb lifti juurde ootama, sest talle ei meeldi eriti süstlad, ei tema enda ega vanaema käsivarres. Ta istub toolile ja loeb iPadist„Harry Potterit ja Fööniksi ordut”. Ta loeb seda umbes kaheteistkümnendat korda. See meeldib talle Harry Potteri raamatutest kõige vähem, sellepärast polegi ta seda rohkem kordi lugenud.

      Alles siis, kui ema tuleb palatist välja ja nad hakkavad lifti minema, et alla garaaži sõita, märkab Elsa, et ta on Gryffindori salli vanaema palati esikusse unustanud. Niisiis jookseb ta tagasi.

      Vanaema istub voodiserval, selg ukse poole, räägib telefoniga ega näe teda. Elsa saab aru, et ta räägib oma advokaadiga, sest vanaema seletab talle, millist õlut ta tahab, kui advokaat järgmine kord haiglasse tuleb. Elsa teab, et advokaat smugeldab õlle palatisse suurtes teatmeteostes, mida vanaema oma jutu järgi vajab„teadustööks”, aga nende sisse on uuristatud õllepudelite pesad. Elsa võtab nagist salli ja kavatseb just vanaema hõigata, kui kuuleb, et vanaemale tuleb telefoniga rääkides klomp kurku:

      „Ta on minu lapselaps, Marcel. Taevas õnnistagu tema peakest.

Скачать книгу