ega pea poes käima: alati leidub keegi, kes tahab sulle „kiire pilgu peale visata“, suskides ja torkides sind, nagu oleksid mingi laboratoorne katseloom. Ja kõik sinu palatis teavad sinust kõike, isegi pisikesed põnnid; sellist asja nagu privaatsus siin pole. Meie voodite kohal on foorisüsteem, mis annab inimestele teada, kui seltskondlikus meeleolus keegi parasjagu on: roheline kaart tähendab „pidu püsti“, merevaigukarva „ettevaatust“ ja punane „mitte häirida“, mida ema tavaliselt ignoreerib. Em’il on tihtipeale punane kaart, sest keemiaravi ajab teda kõvasti iiveldama, kuid vahel teeb ta mulle erandi. Seda siis, kui ma oma kõige naljakamad naljad välja kaevan, sest nagu selgub, on naer tõepoolest parim ravim. Igatahes minu olemise teeb Em’i naeru kuulmine küll paremaks.
„Ma näen, et Manesh on koju läinud,“ ütleb ema, kes on ilmselgelt otsustanud mind rääkima saada. „Nii kena pere. Mul on hea meel, et neil asjad kenasti läksid.“
Manesh on üheksa-aastane poiss, kes kuni täna hommikuni hõivas minu vastas asuvat voodit. Palatis lähevad asjad üsna tundeküllaseks, perekonnad toetuvad üksteisele ning pühitsevad edu ja leinavad kaotust ühtviisi tugevalt. Maneshiga oli kõik mõnda aega piiri peal, nii et ma ei saa talle õnnelikku lõppu pahaks panna; ega ta esimene pole, kes enne mind on siirdeelundi saanud, tavalisi veregruppe on lihtsam doonoritega sobitada, kuigi süda peab olema õige suurusega. Sellegipoolest suudan vastuseks vaid ümahtada.
„Nick ütleb, et sa oled ootajate nimekirjas esimesel kohal,“ jätkab ema kangekaelselt. „Järgmine on sinu kord.“
Nick on minu transplantatsioonikoordinaator ja seda juttu, et ma kohe-kohe südame saan, on ta mulle rääkinud juba nii kaua, et enam ma teda ei usu. Mu immuunsüsteem on tundlikuks muutunud, mis tähendab seda, et mõningaid koetüüpe mu keha ründaks, niisiis ei saa arstid teha midagi enne, kui õige süda on saadaval, ja iga järjekordne päev Berliini südame küljes suurendab põletiku- ja infarktiohtu. Veri on üpris nutikas kraam, see teab täpselt, millal ta on kehast väljaspool, ja see ei meeldi verele. Sellepärast püüab veri Berliini südames klompi tõmmata. Kui see juhtub, siis tuleb kamber uue vastu välja vahetada. Ühel päeval võib aga infarkt olla ränk ja minu šanssidel kriips peal.
„Tegelikult ei sõltu see Nickist,“ vastan end keerates ja emale otsa vaadates. „Ta ei ole jumal.“
Ema naeratab leebelt mu tõreduse peale nagu alati. „Järgmine oled sina. Ma tean seda.“
Selle peale tahaksin ma karjuda, sest ta ei saa sellist asja teada. Aga emal on rõõmsameelsuse säilitamises diplom ja enamjaolt on lihtsam sellega kaasa minna. Ent mõnikord – lihtsalt mõnikord – tahaksin ma, et ta lõpetaks selle „kõik on suurepärane!“ näitemängu ja vaataks tõele näkku: ta ei pea muretsema, mida mulle jõuluks kinkida. Siis aga vaatan talle otsa ja näen, kui väga tal on vaja seda uskuda, ning kogu mu meelepaha kaob.
„No vast üks viinamari,“ ütlen ma kätt koti poole sirutades.
Em tuleb pärast teejoomist.
„Mis sinuga täna lahti on?“ küsib ta mu voodi kõrvale istudes ja oma tilgutihoidjat sättides. „Arvad, et oled koolis käimiseks liiga lahe vend?“
Seda öeldes naeratab ta laialt, andes märku, et see polnud norimisena mõeldud, ning ma näen, et tema huuled on punased ja haavanditega kaetud. Võiks ju arvata, et haigus päästab meid koolitundidest, aga looda sa. Haiglal on oma kool, kuigi me ei pea seal iga päev käima, kui me ei taha. Vahel, kui sa end hästi ei tunne, siis tuleb õpetaja hoopis veidikeseks sinu juurde. See pole nii kole, kui kõlab, enamik siin töötavaid inimesi on täitsa lahedad. Minu lemmikõde on Femi, kes toob mulle ülilahedaid mangakoomikseid. Ma olen talle mõnda oma joonistust näidanud ja tema arvates olen ma nii hea, et võiksin kord illustraatorina tööd leida või midagi. Ma pole viitsinud juhtida tema tähelepanu tõsiasjale, et seda „korda“ ei tule tõenäoliselt kunagi.
„Sa tead ju küll,“ vaatan Em’ile otsa. „Mul polnud tahtmist.“
Seda, et olen end kogu päeva tundnud imelikult, uimaselt, väsinult ja suhtlustõrksalt, ma ei maini. Isegi joonistamiseks puudub mul isu, plokk lebab avamata voodil. Oleme Em’iga sõlminud pakti – olla jõhkralt ausad –, kuid temaga on lood suurema osa ajast veelgi kehvemad kui minuga ja ma ei taha ohkida.
Ent ta tunneb mind liiga hästi. „Mis on? Kas järjekordne põletik?“
Omada Berliini südant tähendab seda, et mul on rinnas, kust torud sisenevad ja väljuvad, lahtised haavad, see omakorda tähendab, et põletik pole kunagi kaugel. Kuid ma ei arva, et praegu oleks asi selles, ma ei tunne palavikku ega külmavärinaid, mis on tavaliselt kindlaks põletiku tundemärgiks. Tunnen end lihtsalt… vanana.
„Arvatavasti tühiasi,“ ütlen, pingutades selle nimel, et mu hääl kõlaks ükskõikselt. „Millest ma täna ilma jäin?“
Em ei lase end teemalt kõrvale juhtida. „Ma kutsun Femi.“
„Ei,“ ütlen nii kiiresti istuma tõustes, et pea hakkab ringi käima. „Ära kutsu.“
„Siis räägi mulle, mis toimub.“
Heidan tagasi padjale. „Oled sa kunagi mõelnud, et kas see kõik on seda väärt? Kogu see ravi?“
Em jõllitab mind nagu tulnukat. „Muidugi on.“
Tavaliselt nõustuksin temaga. Ent Maneshi kojuminek on mõjunud mulle häirivamalt, kui tunnistada tahan; just nagu tuletaks tema õnn mulle meelde, kui viletsad on mu enda šansid. Sellepärast olen mõelnud suremisest. Olen mõelnud sellest palju. „Mul on tunne, nagu hakkaks mu õnn otsa saama, Em.“
„Jama,“ teatab tema varmalt. „Sa elad mind üle.“
Tema häälest kostev veendumus paneb mind tahes-tahtmata naeratama. Muidugi ajab ta ise jama. Pärast niisugust keemiaravi, nagu tema on saanud, on iga rakk tema kehas läbi kiiritatud – nüüdseks on ta juba vähemalt pooleldi superkangelane.
„Võib-olla.“
Em tõuseb ja paneb jaheda käe mu otsaesisele. „See ei ole sinu moodi. Oled sa kindel, et sa haige pole?“
Läheb hetk, enne kui tema küsimuse naeruväärsus meile kohale jõuab, ja me mõlemad purskame naerma. „Jummel, milline idikas ma olen,“ hingeldab ta viimaks. „Sorri.“
Me irvitame nagu hüäänid, kuni Femi oma tumeda pea kardinate vahelt sisse torkab. Meid naermas nähes lähevad ta silmad rõõmsaks. „Mis teile nii nalja teeb?“
Em viipab tema poole käega. „Sa oleksid pidanud siin olema.“
„Nali oli ilmselgelt hea,“ märgib Femi. „Sa ju tead hea nalja reeglit.“
Femil on imetlusväärne südame põhjast tulev naer ja ta armastab väga seda jagada, sellepärast on ta kehtestanud reegli, et head naljad tuleb teadetetahvlile üles panna. Kuid see polnud sedasorti nali, mille peale ka teised naeraksid – nagu Em ütles, tulnuks endal kohal olla. „Anna andeks, Femi,“ ütlen ma, „see on meievaheline nali. Keegi teine seda ei mõistaks.“
Mees noogutab. „Te kaks olete suured sõbrad. Mu süda rõõmustab teid naermas nähes.“ Tema pilk peatub mu joonistusplokil. „Oled sa vahepeal joonistanud, mu sõber?“
„Täna mitte,“ vastan ja sirutan käe voodi kõrval laual seisva manga järele. „Aga
