aru. Tegelikult ei saa ta mitte mingisugusest koomiksivaimustusest aru. Punkt. Kuid Femi saab. Me oleme salaja kokku leppinud, et kui Em ei taha paranedes minuga Londoni Super Comic Conile tulla, siis tuleb Femi. Kui päris aus olla, siis ma loodan, et Em nihverdab sellest kõrvale – ta on äge, aga Femi teab kõiki X-meeste süžeid eest taha ja tagant ette.
„Aa,“ sõnab ta sammu ettepoole astudes, et koomiksit võtta. „Järgmiseks on sul vaja „Draakonite tagasitulekut!“. Natsu peab vastu astuma oma seni suurimale katsumusele. Homme toon.“
„Tänan,“ ütlen ma.
„Pole probleemi,“ vastab tema laialt naeratades. „Vaata, et sa puhkad.“
Ta kaob kardinate taha. Em haigutab ja ajab end püsti. „Ma peaksin samuti minema,“ ütleb ta tilgutihoidjat kardinaprao suunas lükates. „Homme näeme, on ju? Püüa öösel mitte ära surra.“
Naeratan, sest see on veel üks meie omavahelistest naljadest. „Sina niisamuti.“
Vahetult pärast õnnetust toimunut ma suuresti ei mäleta. Ma tean, et ronin kuidagiviisi rünkade otsast alla ja koeraga jalutanud mees tormab näost valget, paanikas ema aitama, aga ma ei suuda kirjeldada, mida täpselt ta teeb. Ja ma tean, et isa helistab kiirabisse, tema sõrmed värisevad nii, et ta peab kolm korda numbreid valima; aga tean seda ainult sellepärast, et ta ise mulle hiljem räägib. Ma mäletan, kuidas õhukiirabi kivisele rannale maandus ja et jälgisin parameedikuid Leoga toimetamas, kuid sekundid, mis järgnesid hetkele, kui kuulsin tema pead vastu kõva kaljupinda matsatamas, on mu mälust haihtunud.
Nad töötavad tema kallal pool tundi, kolmkümmend pikka minutit sosinal räägitud meditsiinilist žargooni, samal ajal kui meie seda abitus vaikuses pealt vaatame. Isa hoiab mu kätt, ta pigistab seda kõvasti, aga ma ei kurda. Leo ei ava kordagi silmi. Osa minust ootab, et üks tema laug väreleks ja avaneks ning ta naerataks laialt meie närveldavaid nägusid nähes. Kuid teine osa minust, see osa, mis arutleb, kui palju verd võib inimene kaotada, enne kui sellest tõsine jama tuleb, muretseb, et me ei pruugi tema naeratust näha enam väga pikka aega. Ja ma nean end, et tema lollaka väljakutse vastu võtsin; oleksin ma keeldunud, siis oleksime praeguseks juba tagasiteel kotedžisse. Soovin, et oleksin valinud ülesminekuks teise tee, siis poleks tal võitmiseks sellist pressi peal olnud ja ta poleks nii hullumeelselt riskinud. Soovin isegi seda, et see oleksin mina, kes seal kahvatult ja vaikselt lebab, ainult et minul poleks hüppamiseks julgustki jätkunud.
Ema läheb koos Leoga helikopterisse. Ma usun, et isa tahaks koos nendega minna, aga meie kõigi jaoks pole seal ruumi ja keegi peab auto ranna tasulisest parklast ära tooma. Niisiis surub ta koeraga mehel kätt ja lubab talle teada anda, kuidas Leoga läheb. Sõidame vaikides haiglasse. Ma vaatan möödavilksatavat maastikku, kui auto kogub üha kiirust ja isa võtab kurve kiiremini, kui tohiks, aga ma ei näe mitte midagi. Kõike katab mingi ebatõelisuse kiht, nagu vaataksin maailma läbi tolmuse klaasi. Mu kriimulised käed, mis on klammerdunud Leo katkise telefoni ümber, tunduvad võõrad. Need ei tundu osana minust. Miski ei tundu.
Haiglas juhatatakse meid ema juurde. Ta on ooteruumis, juuksed sassis ja põsed kahvatud, ning temaga koos on õde. Nad räägivad parajasti, kui me sisse astume.
„Uudiseid pole,“ ütleb ema, kui isa käed tema ümber paneb ja teda kallistab. „Nad hindavad teda praegu.“
Õde tutvustab end Kerryna ja selgitab, et tema ülesandeks on meie küsimustele vastata. Ma suudan mõelda vaid ühele ja sellele on ema juba vastanud. Mu vanemad istuvad käest kinni hoides kõrvuti madalal sohval ja sugugi mitte esimest korda ei raba mind see, kui erinevad neist me Leoga oleme. Ta tavatses naljatada, et meid vahetati sünnitusmajas ära ja et tegelikud Brody-lapsed vaatavad oma praegusi vanemaid samasuguse hämmeldusega nagu meie. Ema on pisike ja vasekarva juustega, milles leidub juba hõbedat, kui oskad vaadata, ning isa on tumeda pea ja siniste silmadega, mis tuleb tema Iiri juurtest. Kui nad seal Kerry vastas istuvad, tunduvad nad väiksemad, mure on neid pisendanud. Ma vaatan kõrvale, otsides meeleheitlikult midagi, mis mu tähelepanu mujale viiks, ja näen seinal akvaariumi. Seda valgustab tagantpoolt sinine valgus ja kalade liikumine mõjub kummaliselt rahustavana. Ma ei suuda oma pilku neilt eemale kiskuda ja kui klaasi katsun, on see soe. Troopilised, otsustan ma, silmad sebrat meenutaval musta-valgetriibulisel lehvivate uimede ja sabaga kalal. Määratult parem on lasta neil end hüpnotiseerida, selle asemel et valgeid haiglaseinu jõllitada või vanemate ja Kerry vahelist vestlust pealt kuulata. Parem ka pidevalt vaimusilmas korduvast pildist, kuidas Leo minust kukkudes üha kaugeneb.
„Kuidas tal helikopteris oli?“ küsib isa.
Ema vilksab minu poole vaadata, just nagu ei tahaks ta, et ma vastust kuuleksin. Minus sähvatab meelepaha – ta püüab mind kaitsta, aga selleks on juba liiga hilja. Ma olin seal, kui Leo kukkus; ma kuulsin krudinat, kui ta maandus. Pealegi ei kutsuta õhukiirabi kohale lihtsalt kriimustuste ja sinikate pärast. Ma tean, et asi on tõsine.
Ta hingab pikalt ja katkendlikult välja ning vastates on tema hääl vaevu sosinast valjem. „Tema süda seiskus. Neil õnnestus see jälle tööle saada. Ta vajas vereülekannet.“
Sõnad tabavad mind rusikahoobina. Miks ta süda seiskus? Ta lõi ju ära pea, mitte rinna. Mu kõrvus hakkab sumisema ja ma toetan mõlemad käed vastu akvaariumiklaasi, et püsti püsida. Kui hullusti temaga on?
Sunnin end hingama. Tasapisi mühin hajub ja ma püüan uut infot endasse haarata. Tema süda seiskus. Tema süda seiskus.
Isa neelatab. „See on… hea. Hea, et nad selle jälle tööle said.“
Kerry noogutab. Ühest küljest ma mõistan, mida isa öelda tahab: muidugi on hea, et nad Leo südame jälle tööle said. Kuid seda töölesaamist poleks üldse pidanud vaja minemagi. Kui just…
„Mis siis, kui tal on ajus tromb?“ pahvatan ma. „Ma nägin ükskord telekas, kuidas keegi lõi pea ära ja oleks trombi pärast peaaegu surnud! Kas sellepärast ta süda seiskuski?“
„Niamh,“ oigab isa.
Vaatan ainiti Kerryt ja hingan sisse-välja väikeste pinnapealsete pahvakute kaupa. „Kas nii oligi?“
Ema katab näo kätega.
„Seda on liiga vara öelda,“ Kerry hääl on rahulik ja leebe. „Püüa praegu kõige halvemale mitte mõelda.“
Tõsiasi, et ta seda ei eita, kutsub minus esile paanikasähvatuse, mis lõikab vikatina läbi sisikonna. Ma tahan, et ta soovitaks mul mitte uskuda kõike, mida telekas näidatakse, et nähtu on kaamerate jaoks liialdatud. Aga selle asemel ta just nagu kinnitaks mu kahtlusi. Jälgin pisikest parve neoonvärvilisi kalu, kes üksteist mööda akvaariumi taga ajavad, ja soovin, et teaksin peavigastustest rohkem.
Me istume tegevusetult, pingelist vaikust lõhestavad vaid üksikud ema või isa esitatud küsimused. Seinal olev kell on meie saabumisest saadik näidanud veerand kaht; eks haiglal ole olulisemaidki asju teha kui kellal patareisid vahetada. Telefoni vaatamine tundub vale, mis omakorda tähendab seda, et mul pole aimugi, kui kaua me oodanud oleme. Piisavalt kaua, et Leo juba ärkaks? Piisavalt kaua, et nad tema katkise aju juba terveks oleksid teinud? Piisavalt kaua, et tema süda jälle tuksumise lõpetaks?
Kerry lahkub, et meile teed tuua. Ma ei suuda seda tegevusetust kauem taluda ja võtan telefoni. Mu kätel on vaja midagi teha, kuid sõrmed on kohmakad, kui ekraani toksin, ja pilku on raske koondada, sõnad ujuvad ringi, nagu vaataksin neid läbi akvaariumivee. Lõpuks pistan telefoni
