Filat. Olgu jumal sulle armuline. Noh, istume korraks enne lahkumist, ja siis jumala abiga teele.”
Nad tulid välja uulitsale, siinne õhk oli neile täiesti võõras nagu pärast pikka haigust. Pakaseline, otsekui tuliseks köetud õhk veeretas hõlpsasti igasse kanti ümmargusi ja siledaid, nagu treitud hääli. Kogupaugud ja lasud matsusid, latsusid ja nätsusid, lüües kauguse laiaks.
Kuidas Filat neid ka ei püüdnud veenda, olid Lara ja Amalia Karlovna kindlad, et tulistati paukpadrunitega.
„Filat, sa oled rumal. Kas sa siis aru ei saa, et need peavad olema paukpadrunid, sest pole näha, kes laseb. Kes see siis sinu arvates tulistab, kas püha vaim või? Muidugi on need paukpadrunid.”
Ühel ristteel peatas neid valves olev patrull. Irvitavad kasakad otsisid nad läbi, silitades jultunult kätega pealaest jalatallani üle. Nokata mütsid olid neil uljalt ühele kõrvale lükatud. Kõik nad nägid ühesilmsed välja.
„Milline õnn!” mõtles Lara. Ta ei näe Komarovskit kõik see aeg, mis nad on muust linnast ära lõigatud! Lara ei saanud Komarovskist vabaneda ema pärast. Ta ei saanud emale öelda: ema, ärge teda vastu võtke. Siis oleks kõik ilmsiks tulnud. Ja mis siis sellest? Mida tal karta oli? Ah, jumal küll, tulgu mis tuleb, peaasi, et saaks Komarovskiga lõpp tehtud. Jumal, jumal, jumal küll! Ta minestab siinsamas tänaval jälestuse kätte ära. Mis talle praegu meelde tuli?! Kuidas on selle kohutava maali nimi, millel oli kujutatud paksu roomlast, seal esimeses omaette kabinetis, kus kõik alguse sai? „Naine või vaas”. Nojah. Muidugi. Tuntud maal. „Naine või vaas”. Tema ei olnud siis veel naine, et end niisuguse väärisesemega võrrelda. See tuli hiljem. Laud oli olnud nii rikkalikult kaetud.
„Kuhu sa tormad nagu peast segane? Ma ei jõua sulle järele,” nuttis tema taga Amalia Karlovna, ta hingas raskesti ja kippus maha jääma.
Lara kõndis kiiresti. Mingi uhke ja innustav jõud kandis teda edasi, nagu oleks ta kõndinud mööda õhku.
„Oh kui uljalt plõksuvad lasud,” mõtles ta. „Õndsad on häbistatud, õndsad on alt veetud. Andku jumal teile jõudu, lasud! Lasud, lasud, te olete sama meelt!”
20.
Vendade Gromekode maja oli Sivtsev Vražeki ja ühe teise põikuulitsa nurgal. Aleksandr ja Nikolai Aleksandrovitš Gromeko olid keemiaprofessorid, esimene Peetri Akadeemias ja teine ülikoolis. Nikolai Aleksandrovitš oli vallaline, aga Aleksandr Aleksandrovitš oli abielus Anna Ivanovnaga, kelle neiupõlvenimi oli Krüger ning kes oli rauavabrikandi ja Uuralis Jurjatini lähedal asuva suure metsamaja juurde kuuluvatele maadele jäävate mahajäetud ning sissetulekuta kaevanduste omaniku tütar.
Maja oli kahekorruseline. Ülemisel korrusel olid magamistoad, klassiruum, Aleksandr Aleksandrovitši kabinet ja raamatukogu, Anna Ivanovna buduaar ning Tonja ja Jura toad, siin elati; alumine korrus oli tervenisti vastuvõttude jaoks. Tänu pistaatsiarohelistele kardinatele, peeglina helkivale klaverikaanele, akvaariumile ja oliivikarva mööblile ning toataimedele, mis meenutasid veekasve, jättis alumine korrus mulje, nagu oleks see uniselt loksuv roheline merepõhi.
Gromekod olid haritud ja külalislahked inimesed, suured muusikasõbrad ja asjatundjad. Nad korraldasid kutsutud külalistele kammermuusikaõhtuid, kus esitati klaveritriosid, viiulisonaate ja keelpillikvartette.
Tuhande üheksasaja kuuenda aasta jaanuaris, varsti pärast seda, kui Nikolai Nikolajevitš oli sõitnud välismaale, pidi Sivtsev Vražekis toimuma järjekordne kammermuusikaõhtu. Oli kavas mängida ühe Tanejevi koolkonda kuuluva algaja helilooja viiulisonaati ja Tšaikovski triot.
Ettevalmistusi hakati tegema juba eelmisel õhtul. Nihutati mööblit paigast, et saalis ruumi teha. Nurgas tinistas klaverihäälestaja sada korda ühte ja sedasama nooti ning tõi siis kuuldavale sädelevaid arpedžosid. Köögis kitkuti linde, puhastati maitserohelist ning segati kokku sinepit ja provanksõli kastmete ja salatite tarvis.
Juba hommikul tuli hinge peale käima Šura Šlesinger,Anna Ivanovna südamesõber ja usaldusalune.
Šura Šlesinger oli pikk kõhn naine, tal oli korrapärane, pisut mehelik nägu, mistõttu ta meenutas natuke keisrit, eriti kui tal oli peas hall karakullmüts, mida ta kandis poolviltu ega võtnud ära ka külas olles, ainult kergitas pisut selle külge kinnitatud väikest loori.
Hädade ja askelduste aegu kergendas vestlus vastastikku mõlema sõbratari südant. Kergendus seisnes selles, et Šura Šlesinger ja Anna Ivanovna ütlesid teineteisele järjest õelama sisuga teravusi. Puhkes tormiline stseen, mis peagi lõppes pisarate ja leppimisega. Need regulaarsed tülid mõjusid mõlemale rahustavalt, nagu aitavad kaanid, kui veri pakitseb.
Šura Šlesinger oli olnud mitu korda abielus, kuid ta unustas iga mehe kohe pärast lahutust ning pidas neid nii tühisteks, et säilitas kogu oma olekus üksiku naise jahedavõitu liikuvuse.
Šura Šlesinger oli teosoof, kuid teadis sellest hoolimata nii hästi õigeusu kiriku teenistuse käiku, et ei suutnud koguni toute transportée[1.], täieliku ekstaasi seisundis end talitseda ja ütles vaimulikule tingimata ette, mida nad nüüd pidid rääkima või laulma. „Kuule, issand”, „kes sa igal ajal ja igal tunnil”, „kes sa ülem oled kui keerubid” – oli kogu aeg kuulda tema kähisevat ja katkendlikku kiirkõnet.
Šura Šlesinger tundis matemaatikat ja India salateadusi, teadis Moskva konservatooriumi tähtsamate professorite aadresse ja seda, kes kellega elab – ja tule jumal appi, mida kõike ta veel ei teadnud. Seepärast kutsuti teda kohtunikuks ja korraldajaks, kui elus oli midagi tõsist käsil.
Kindlaksmääratud tunnil hakkasid saabuma külalised. Tulid Adelaida Filippovna, Hintz, Fufkovid, härra ja proua Bassurman, Veržitskid, polkovnik Kavkaztsev. Sadas lund, ja kui paraaduks lahti tehti, lendas mööda õhukeeris, mis oli suurtest ja väikestest lumehelvestest otsekui sõlmiline. Mehed tulid külma käest kõrgetes, jalas loksuvates botikutes ja teesklesid viimane kui üks hajameelseid ja kohmakaid koperdisi, aga nende külma käes värskust kogunud naised, kel olid seljas kerged kasukad, kaks ülemist nööpi lahti, ja peas härmalõngades juustelt taha vajunud kohevad kitsevillast rätikud, kujutasid endast, otse vastupidi, paadunud kelme, lausa salakavalust ennast, nii et hoia parem eemale. „Kui lähedane sugulane” – kandus suust suhu sosin, kui saabus uus, esimest korda sellesse majja kutsutud pianist.
Läbi mõlema lahtise külgukse oli saalist näha söögitoas kaetud lauda, mis oli pikk nagu talvine tee. Silma hakkas pihlakaviina kirgas värvidemäng säbrulistes rihveldatud pudelites. Kujutlusvõimet paelusid hõbealused väikeste õli- ja äädikakarahvinidega, lindude ja suupistete maalilisus ning koguni püramiidiks kokku murtud salvrätikud, mis troonisid lauanõude iga komplekti juures, ja mandlilõhna levitavad sinakaslillad tsineraariad korvikestes näisid isu üles kütvat. Et mitte ülemäära venitada ihaldatud maise toidu maitsmise mõnuga, kiirustati vaimutoiduga tegelema. Saalis võeti kohad ridade kaupa sisse. „Kui lähedane sugulane,” kostis taas sosistamist, kui pianist istus oma kohale klaveri taha. Kontsert algas.
Sonaadist oli teada, et see on igav ja sulepeast välja imetud, mõistuspärane. Sonaat õigustas ootusi, pealegi oli see õudselt pikaks venitatud.
Vaheajal vaidlesid selle üle kriitik Kerimbekov ja Aleksandr Aleksandrovitš. Kriitik siunas sonaati ja Aleksandr Aleksandrovitš kaitses. Ümberringi suitsetati ja nihutati kolinal toole paigast paika.
Taas langesid pilgud kõrvaltoas kiiskavale triigitud laudlinale. Kõik pakkusid välja, et kontserti jätkataks otsekohe.
