hingestatud võlu oli võrratu. Tema käed hämmastasid, nagu võib hämmastada kõrge mõttelend. Tema vari numbritoa tapeedil oli nagu tema rikkumatuse siluett. Särk liibus tema rindadele lihtsameelselt nagu tikkimisraamile tõmmatud lõuend.
Komarovski trummeldas sõrmedega vastu aknaklaasi ühes taktis hobustega, kes all tänavasillutisel kiirustamata kapjadega klobistasid. „Lara,” sosistas ta ja pani silmad kinni ning tundis mõtteis oma pihkude vahel tema pead, unes langetatud laugudega magavat pead, mis ei teadnud, et teda vaadatakse unetult tundide kaupa. Tema juuksepahmak, mis oli patja mööda korratult laiali vajunud, põletas oma suitsuse iluga Komarovski silmi ja tungis otse südamesse.
Komarovski pühapäevane jalutuskäik läks nurja. Ta tegi koos Jackiga mõned sammud kõnniteel ja jäi seisma. Ta kujutas ette Kuznetski Mosti, Satanidi nalju ja vastutulevate tuttavate hulka. Ei, see käis talle üle jõu! Kui vastik see kõik oli! Komarovski keeras ümber. Koer oli mõistmatuses, heitis talle alt üles halvakspaneva pilgu ja lonkis talle vastutahtsi järele.
„Mis lummus see niisugune on!” mõtles ta. „Mida see kõik tähendab? Mis see on, kas ärganud südametunnistus, haletsustunne või kahetsus? Või on see rahutus? Ei, ta ju teab, et neiu on oma kodus ja väljaspool hädaohtu. Miks siis neiu kogu aeg tema mõtteis püsib?!”
Komarovski astus uksest sisse, läks treppi mööda üles mademele ja poolkaares sellest üle. Mademel oli Veneetsia klaasist aken, nurkades olid vapiornamendid. Päikeselaigud langesid läbi klaasi põrandale ja aknalauale. Keset järgmist trepikäiku Komarovski peatus.
Ei tohi järele anda sellele piinavale ja painavale igatsusele! Ta ei ole poisike, ta peab aru saama, mis temast saab, kui see tüdruk, tema kadunud sõbra tütar, see laps muutub meelelahutusvahendist tema hulluse objektiks. Tuleb aru pähe võtta! Jääda truuks iseendale ja mitte muuta oma harjumusi. Muidu läheb kogu elu rappa.
Komarovski pigistas laia käsipuud, nii et sõrmedel hakkas valus, sulges hetkeks silmad, pööras otsustavalt ringi ja astus trepist alla. Mademel, kus mänglesid päikeselaigud, tabas ta buldogi jumaldava pilgu. Jack vaatas talle alt üles otsa, koon püsti, nagu vana ilaste suunurkade ja rippuvate põskedega kääbus.
Koer ei armastanud tütarlast, rebis tema sukad katki, urises tema peale ja näitas hambaid. Ta oli peremehe pärast Larale armukade, ta otsekui kartis, et peremees võib sellest tüdrukust millegi inimlikuga nakatuda.
„Ah nii on lood! Sa leidsid, et kõik jääb vanamoodi – Satanidi, alatused ja anekdoodid? Kui nii, siis säh sulle selle eest, säh sulle, säh sulle!”
Ta hakkas buldogit kepi ja jalgadega peksma. Jack rabeles lahti, väriseva tagakehaga kobis ta trepist üles, ise ulgudes ja niutsudes, et kraapida Emma Ernestovna ust ja kaevata talle.
Möödus päevi ja nädalaid.
14.
Milline nõiutud ring see oli! Kui Komarovski tungimine Lara ellu oleks kutsunud temas esile ainult vastikust, oleks Lara hakanud mässama ja rabelnud lahti. Kuid asi ei olnud nii lihtne.
Tüdrukule meeldis, et temale isaks kõlbav ilus hallinevate juustega mees, kellele aplodeeritakse ühingutes ja kellest kirjutatakse ajalehtedes, kulutab tema peale oma raha ja aega, nimetab teda jumaluseks, viib teatrisse ja kontsertidele ning, nagu on kombeks öelda, „arendab teda vaimselt”.
Ta oli ju kõigest alaealine pruunis kleidis gümnaasiumiõpilane, koolilaste süütute vandenõude ja tempude salajane kaasosaline. Komarovski külgelöömine tõllas kutsari nina all või looži vaikses eesruumis kogu teatri nähes võlus Larat oma varjatud jultumusega ja ergutas temas ärkavat paharetti seda järele tegema.
Kuid see koolilapse ülemeelik trots läks kiiresti üle. Muserdav hingeline lõhestatus ja hirm iseenda ees punusid kauaks oma pesa tema hinge. Pealegi oli ta kogu aeg unine. Magamata ööde, nutuhoogude ja sagedaste peavalude, õppetükkide tuupimise ning üldise füüsilise kurnatuse pärast.
15.
Komarovski oli Lara needus, ta vihkas meest. Iga päev mõtles ta kõigele sellele ikka ja jälle.
Nüüd oli ta eluajaks mehe orjatar. Millega mees ta orjastas? Millega pressis mees välja niisuguse kuulekuse, et ta andis alla, tuli vastu mehe soovidele ja pakkus mehele naudingut oma ilmselge häbisse langemise värinaga? Kas sellega, et mees oli vanem, et ema sõltus rahaliselt mehest, et mees oskas teda, Larat, hirmutada? Ei, ei ja veel kord ei. See kõik oli jama.
Mitte mees ei olnud Larat endale allutanud, vaid Lara mehe. Kas ta siis ei saanud aru, kuidas mees tema järele igatses? Temal polnud midagi karta, tema südametunnistus oli puhas. Häbi ja hirm pidi olema mehel, kui Lara ta paljastab. Aga selles asi oligi, et ta ei tee seda ealeski. Selleks jääb tal puudu alatusest, mis oli Komarovski peamine jõud läbikäimises alluvate ja nõrkadega.
Selle poolest nad erinesidki. Sellepärast oligi kogu teda ümbritsev elu hirmus. Millega elu rabab, kas kõuemürina ja välgulöökidega? Ei, viltuse pilgu ja laimava sosinaga. Elus on kõik petlik ja kahemõtteline. Üksik kiud on nagu ämblikuniit – tõmbad, ja ongi puru, aga püüa ämblikuvõrgust välja pääseda – mida rohkem rabeled, seda hullemini sees oled.
Nii võidutseb tugeva üle alatu ja nõrk.
16.
Lara küsis endalt: „Aga kui ma oleksin abielus? Mis siis teistmoodi oleks?” Ta asus tallama sofismide radu. Aga mõnikord valdas teda piiritu ängistus.
Kuidas küll Komarovskil ei olnud häbi vedelda tema jalge ees ja anuda: „See ei saa nii edasi kesta. Mõtle ise, mis ma sinuga teinud olen. Sa veered allamäge. Võtame kätte ja räägime emale ära. Ma abiellun sinuga.”
Komarovski nuttis ja käis peale, otsekui oleks tema, Lara, vastu vaielnud, tahtmata sellega nõus olla. Kuid see kõik oli vaid tühi jutt, Lara koguni ei kuulanud neid traagilisi õõnsaid sõnu.
Komarovski viis pika looriga varjatud Lara ikka ja jälle mõnda üksikkabinetti selles õudses restoranis, kus lakeid ja külastajad vaatasid teda ja otsekui riietasid ta oma pilguga lahti. Lara ei mõistnud muud kui ainult küsida endalt: kas siis armastades alandatakse?
Ükskord nägi Lara und. Ta oli maa all, temast oli alles ainult vasak külg ja õlg ning parem jalalaba. Tema vasakust rinnanibust kasvas välja rohututt ja maa peal lauldi „Mustad silmad ja valged rinnad” ning „Ei lubata Mašat jõe teisele kaldale”.
17.
Lara ei olnud sügavalt usklik. Kiriklikesse talitustesse ta ei uskunud. Kuid mõnikord oli vaja selleks, et elu välja kannatada, minna edasi mingi sisemise muusika saatel. Niisugust muusikat ei saanud iga üksikjuhu jaoks ise luua. Selleks muusikaks oli jumalasõna, mis rääkis elust, ning jumalasõna üle pisaraid valamas käis Lara kirikus.
Ükskord detsembri alguses, kui Lara süda oli raske nagu Katerinal „Äikeses”, läks ta palvetama tundega, et kohe avaneb tema jalge ees maapind ja kiriku müürid varisevad kokku. See oleks talle ka paras. Siis olekski kõigel lõpp. Kahju ainult, et ta oli endaga kaasa kutsunud Olja Djomina, selle sädistaja.
„Prov Afanasjevitš,” sosistas Olja talle kõrva.
„Tss!
