oad. Ka magustoidud olid võrreldamatud: šokolaadivaht, toorjuustukook, pekanipähklikook ja õhukese krõbeda põhjaga õunakook. Pärast söömist ja kohvijoomist asetas onu Saul lauale kange alkoholi pudelid, mille nimed ei öelnud mulle tollal midagi, kuid vanaisa haaras pudeleid kätte, nagu sisaldaksid need võlujooki, ning imetles silte, jookide vanust ja värvi, sellal kui vanaema võttis uuesti teemaks imelised road ja sealt edasi nende maja ja elu, kuni saabus uhke lõppmäng (alati sama): „Saul, Anita, Hillel ja Woody – aitäh, kullakesed, see oli imeline!“
Oleksin väga tahtnud, et nad tuleksid vanaisaga ka meie poole Montclairi, et saaksime neile näidata, milleks meie võimelised oleme. Ühel korral esitasingi vastava kutse, ise alles kümnene: „Vanaema, kas te tuleksite vanaisaga ükskord ka meie poole Montclairi ööbima?“ Aga tema vastas: „Tead isegi, et me ei saa enam teie juurde tulla, kullake. Seal pole piisavalt ruumi ega mugavusi.“
Goldmanide teine iga-aastane suur kokkusaamine toimus jõulupühade ajal Miamis. Kuni saime kolmteist, elasid vanad Goldmanid korteris, mis oli piisavalt suur, et mahutada ära kahe poja pered, ja me veetsime nädala koos, ilma et oleksime üksteisest sammukestki maha jäänud. Floridas viibides oli mul võimalus tunnistada, kui suur on mu vanavanemate imetlus Baltimore’ide, nende imetabaste marslaste vastu, kellel ei paistnud ülejäänud pereliikmetega midagi ühist olevat. Nägin vanaisa ja minu isa ilmselget sugulust. Nad olid sarnased välimuselt, neil olid ühesugused veidrused ja nad mõlemad kannatasid soole ärritussündroomi all, mille teemal võisid maha pidada lõputuid vestlusi. Ärritunud sool oli vanaisa üks lemmikjututeemasid. Mul on mälestus vanaisast kui kellestki, kes oli malbe, hajevil, hell ja eelkõige kõhukinnisusega. Roojama läks ta nagu rongijaama. Ta teatas, ajaleht kaenlas: „Ma lähen tualetti.“ Ta suudles vanaema põgusalt hüvastijätuks ja vanaema ütles talle: „Nägemiseni, kallis!“
Vanaisa muretses, et kord tabab mindki mitte-Baltimore’i Goldmanide häda – kurikuulus soole ärritussündroom. Ta käskis mul vanduda, et söön palju kiudainerikkaid köögivilju ega hoia eales häda kinni, kui pean minema „number kahte“ tegema. Kui Woody ja Hillel ahmisid hommikuti sisse magusaid helbeid, siis mind sundis vanaisa ahmima digestiivhelbeid. Mina ainsana olin sunnitud neid sööma, nagu olnuks Baltimore’idel lisaensüüm, mis meil puudus. Vanaisa rääkis mind ootavatest seedehädadest, mida ma oma isa pojana tundma pidin saama: „Vaene Marcus, sinu isal on samasugune sool nagu mul. Küll sa näed, et sinagi ei pääse sellest. Söö palju kiudaineid, pojake, see on kõige tähtsam. Sa pead alustama juba praegu, et süsteemi töökorras hoida.“ Ta seisis minu taga, sellal kui ma endale digestiivhelbeid sisse pressisin, ja asetas mu õlale kaastundliku käe. Tänu kiudainekogusele, mida ma tarbisin, veetsin päris palju aega käimlas, ja kui ma sealt väljusin, tabas mind vanaisa pilk, mis oleks justkui öelnud: „Ongi käes, poisu. Kõik on läbi.“ Kogu see soolelugu avaldas mulle suurt mõju. Lappasin linnaraamatukogus pidevalt meditsiiniteatmikke, oodates hirmuärevalt esimesi haigustunnuseid. Mõtlesin, et kui see haigus mind ei taba, siis äkki sellepärast, et olen teistsugune, teistsugune nagu Baltimore’id. Sest sisimas tundsid vanavanemad end ära minu isas, kuid aukartust tundsid nad onu Sauli vastu. Ja mina olin esimese poeg, kuid tundsin tihti kahetsust, et ei ole teise poeg.
Segu Montclairidest ja Baltimore’idest paljastaski minu jaoks sügava lõhe, mis mu elu kaheks jaotas: üks oli ametlik, Montclairi Goldmani elu ja teine salajane, Baltimore’i Goldmani oma. Oma teisest eesnimest – Philip – jätsin alles vaid esitähe ning kirjutasin koolivihikutele ja – töödele Marcus P. Goldman. Seejärel lisasin P-le ühe pauna, nii et nimeks sai Marcus B. Goldman. Olin P, kellest sai vahel B. Ja justkui minu õigustamiseks mängis elu mulle vingerpussi – üksi Baltimore’is olles tundsin end ühena nende seast. Kui Hilleli ja Woodyga nende kodukandis ringi uitasime, lehvitasid patrullijad meile ja hüüdsid meid nimepidi. Samas mäletan mind vallanud piinlikkust, kui ma koos vanematega Baltimore’i tänupüha veetma sõitsin ja me oma vana autoga Oak Parki tänavatele jõudsime; nagu oleks kaitserauale kirjutatud, et me ei kuulu siinsete Goldmanide dünastiasse. Kui meile tuli vastu patrullauto, viipasin sellele salamisi nagu siinsed elanikud, aga mu ema ei mõistnud seda ja tõreles minuga: „Markie, palun lõpeta lolli mängimine ja ära vehi patrullijate poole!“
Kõige hirmsam oli see, kui me Oak Parkis ära eksisime, sest ringikujulised tänavad ajasid hõlpsalt segadusse. Ema läks närvi, isa jäi keset ristmikku seisma ja nad hakkasid vaidlema, mis suunas peaks sõitma, kuni kohale ilmus patrullauto, et vaadata, mida see kahtlane mõlkis autoloks siin toimetab. Isa selgitas, miks me seal viibime, samal ajal kui mina edastasin salajase vennaskonna märguande, et patrullija ei arvaks, nagu oleks mul nende kahe võõraga mingit pistmist. Vahel näitas patrullija meile lihtsalt õige suuna kätte, aga vahel, kui teda haaras kahtlus, saatis meid Goldmanide majani, et veenduda meie heades kavatsustes. Onu Saul, kes nägi meid saabumas, tuli kohe välja.
„Õhtust, härra Goldman!“ ütles patrullija. „Vabandust, et ma teid segan, tahtsin lihtsalt kindel olla, et need inimesed on teie juurde oodatud.“
„Aitäh, Matt! [Või mõni muu rinnasildil olev nimi, kuna onu kutsus inimesi alati nende rinnasildil oleva nimega, olgu siis restoranis, kinos või kiirtee maksuputkas.] Jah, kõik on kombes, aitäh, kõik on hästi.“
Ta ütles: „Kõik on kombes.“ Ta ei öelnud: „Matt, igavene mühakas, kuidas sa võisid suhtuda kahtlevalt minu veresse, minu ihusse, minu kallisse vennakesse?“ Tsaar oleks vardasse ajanud valvuri, kes mõnda tema pereliiget selliselt kohelnud oleks. Aga Oak Parkis kiitis onu Saul Matti nagu tublit valvekoera, tahtes olla kindel, et ta haugub ka edaspidi. Ja kui patrullija minema läks, ütles mu ema: „Jah, just, laske jalga, näete isegi, et me ei ole mingid bandiidid!“, samal ajal kui isa palus tal vait olla ja endale mitte tähelepanu tõmmata. Me olime kõigest külalised.
Baltimore’ide pärandist pääses Montclairi tõvest üksainus paik – Hamptonsis asuv suvemaja, kuhu mu vanematel jätkus viisakust mitte kunagi ilmuda, vähemalt mitte minuga koos. Neile, kes ei tea, kuidas Hamptons on alates 1980ndatest muutunud, olgu öeldud, et kunagi oli see rahulik ja tagasihoidlik paigake ookeani ääres, New Yorgi linna külje all, kuid nüüd oli sellest saanud üks idaranniku kõige luksuslikumaid suvituskohti. Hamptonsi maja oli seega näinud mitut järjestikust elu ja onu Saul ei väsinud jutustamast, kuidas kõik olid teda pilganud, kui ta endale Ida-Hamptonsisse võileivahinna eest puithurtsiku ostis, sest nad olid seda pidanud halvimaks investeeringuks, mille saanuks teha. Nad ei olnud ette näinud 1980ndate Wall Streeti buumi, mis kuulutas kaubitsejate põlvkonna kuldajastu algust: uusrikkad olid Hamptonsile tormi jooksnud, piirkond keskklassistus üle öö ja kinnisvara hinnad kümnekordistusid.
Olin selle mäletamiseks liiga väike, kuid kuulsin hiljem, et mida enam kohtuvaidlusi onu Saul võitis, seda rohkem maja putitati, kuni see ühel heal päeval maha lammutati, et teha ruumi uuele – uhkele, õdusale ja mugavale majale. Ruumikas, valgusküllane, meisterlikult luuderohuga kaetud, taga sinistest ja valgetest hortensiatest ümbritsetud terrass, bassein ja tobiväädiga kaetud lehtla, kus me einestasime.
Pärast Baltimore’i ja Miamit pani Hamptons punkti Goldmanide gängi iga-aastasele geograafilisele triptühhonile. Igal aastal lubasid vanemad mul veeta seal juulikuu. Just seal, onu ja tädi suvemajas Woody ja Hilleli seltsis möödusid mu lapsepõlve kõige õnnelikumad suved. Just seal hakkasid idanema ka neid tabanud suure tragöödia seemned. Sellest hoolimata on mul neist aegadest kõige kaunim mälestus. Neist õndsatest suvedest on mul meeles päevad, mis olid kõik ühesugused, heljudes surematuse hõngus. Millega me seal tegelesime? Nautisime oma võidukat lapsepõlve. Kavatsesime taltsutada ookeani. Ajasime tüdrukuid taga, nagu oleksid nad liblikad. Käisime kalal. Otsisime kaljunukke, millelt eluga võidu ookeanisse sukelduda.
Eriti meeldis meile ühe armsa abielupaari, Seth ja Jane Clarki juures, kes olid üsna eakad, lastetud ja väga jõukad – minu arvates oli mehel New Yorgis investeerimisfond – ja kellega onu Saul ja tädi Anita olid aastate jooksul sõbrunenud. Nende valdus, mida kutsuti
