basseini sukelduda või ookeanis ujuda. Puidust ujuksilla küljes oli koguni pisike paat, millega me aeg-ajalt lahel seiklemas käisime. Et Clarke vastutulelikkuse eest tänada, osutasime neile tihti pisikesi teeneid, tehes peamiselt aiatöid – valdkond, milles olime osavad põhjusel, mida selgitan hiljem.
Hamptonsis ei tajunud me enam kuu- ega nädalapäevi. Vahest see mind alt vedaski – tunne, et kõik see kestab igavesti. Et meie kestame igavesti. Nagu võinuksid inimesed selles imetabases paigas, neil tänavatel ja majades pääseda aja ja sellega kaasnevate kahjude eest.
Mäletan terrassilauda, kuhu onu Saul sättis üles oma nii-öelda büroo. Kohe basseini kõrvale. Pärast hommikusööki tõstis ta sellele oma kaustad, vedas sinna telefoni ja tegi seal vähemalt keskpäevani tööd. Ametisaladusi paljastades rääkis ta meile kaasustest, mille kallal parasjagu töötas. Olin tema selgitustest lummatud. Pärisime, kuidas ta kavatseb võita, ja tema vastas: „Ma võidan, sest ma pean võitma. Goldmanid ei kaota kunagi.“ Ta uuris, mida me tema asemel teeksime. Kujutasime siis kõik kolmekesi ette, kuidas me oleme tähtsad advokaadid, ja tulistasime mõtteid, mis meile pähe kargasid. Ta naeratas, ütles, et meist saaksid väga head advokaadid ja kunagi võime kõik tema büroos tööle asuda. Ainuüksi see mõte pani mind unistama.
Kui ma mõned kuud hiljem Baltimore’is juhtusin olema, leidsin eest tädi Anita hoolega säilitatud ajaleheväljalõiked kohtuprotsessidest, mida onu oli Hamptonsis ette valmistanud. Onu Saul oli võitnud. Kogu ajakirjandus rääkis temast. Mäletan siiani mõningaid pealkirju:
„Võitmatu Goldman“
„Saul Goldman – advokaat, kes ei kaota kunagi“
„Goldman võitis taas“
Ta ei olnudki vist kunagi ühtegi protsessi kaotanud. Ja tema võitudest kuulmine üksnes suurendas minu vaimustust. Ta oli parim onu ja parim advokaat.
Kui päev hakkas õhtusse jõudma, äratasin Duke’i uinakust, et ta koju viia. Ta tundis end minu pool hästi ja andis mõista, et tal ei ole erilist isu end liigutada. Pidin ta maja ette pargitud autoni tirima ja pakiruumi tõstma. Leo jälgis oma terrassilt lõbustatult mu tegevust. „Õnn kaasa, Marcus! Olen kindel, et kui ta teid näha ei taha, siis üksnes sellepärast, et te meeldite talle.“ Sõitsin Kevin Legendre’i majani ja vajutasin fonoluku nupule.
3
Coconut Grove, Florida
2010. aasta juuni.
Kuus aastat pärast suurt tragöödiat
Väljas koitis. Istusin terrassil Coconut Grove’is, kus mu onu nüüdsest elas. Ta oli siia kolinud juba neli aastat varem.
Ta saabus hääletult ja ma võpatasin, kui ta küsis:
„Juba üleval?“
„Tere hommikust, onu Saul!“
Tal oli käes kaks kohvitassi ja ta asetas ühe minu ette. Ta silmas mu märkmelehti. Kirjutasin parasjagu.
„Millest su uus romaan räägib, Markie?“
„Ma ei saa öelda, onu Saul. Sa eile juba küsisid.“
Ta naeratas. Vaatas natuke aega, kuidas ma kirjutan. Enne lahkumist küsis ta pühalikult, toppides samal ajal särki püksi ja pingutades püksinööri:
„Kunagi figureerin ka mina mõnes su raamatus, eks ole?“
„Kindel see,“ vastasin talle.
Onu oli Baltimore’ist ära kolinud 2006. aastal, kaks aastat pärast suurt tragöödiat, et asuda elama selles pisikeses, kuid uhkes majas Lõuna-Miamis Coconut Grove’is. Maja ees oli väike terrass ja selle ümber mango- ja avokaadopuud, mis olid iga aastaga viljade all aina enam lookas ja pakkusid kuumaperioodil kosutavat varju.
Tänu edukale kirjanikukarjäärile võisin onul külas käia nii tihti, kui tahtsin. Tavaliselt läksin autoga. Lahkusin New Yorgist eksprompt, vahel otsustasin seda teha alles sama päeva hommikul. Toppisin mõned asjad kotti, mille viskasin tagaistmele, ja sõitsin minema. Kulgesin mööda kiirteed I-95 kuni Baltimore’ini ja suundusin edasi lõuna poole, Floridani välja. Teekond kestis kaks pikka päeva ja ma peatusin poolel teel Beauforti, Lõuna-Carolinas ühes hotellis, kus mul oli tekkinud harjumus öö veeta. Kui ma lahkusin New Yorgist talviti, puhus enamasti põhjatuul, auto oli lumine, minul oli aga seljas paks kampsun ja ühes käes kuum kohv, sellal kui teine käsi rooli hoidis. Sõitnud mööda rannikut alla, jõudsin Miamisse, kus oli 30 soojakraadi ja inimesed kandsid T-särki, peesitades troopilise talve ereda päikese käes.
Vahel sõitsin sinna lennukiga ja rentisin Miami lennujaamas auto. Reis kestis kümme korda vähem, kuid tunne, mis mind tema juurde jõudes valdas, ei olnud nii võimas. Lennuk piiras mu vabadust oma kindlate kellaaegade, lennukompaniide ettekirjutuste, lõputute järjekordade ja tühja ootamisega turvameetmete tõttu, mida lennujaamad olid sunnitud pärast 11. septembri terrorirünnakut rakendama. Vabadustunne, mis mind valdas, kui olin hommikul ärgates otsustanud lihtsalt autosse istuda ja lõunasse põrutada, oli seevastu võimas. Asusin teele, millal soovisin, ja peatuse tegin ka, millal soovisin. Dirigeerisin ise reisi rütmi ja aega. Kõik need tuhanded miilid kiirteed, mis oli mulle nüüdseks pähe kulunud, ei väsinud ma kaunist maastikust ja imetlesin ikka ja jälle justkui lõputult laiuva maa avarust. Ja lõpuks saabusin Floridasse, seejärel Miamisse, seejärel Coconut Grove’i ja tema tänavale. Kui ma tema maja ette jõudsin, istus ta terrassil. Ta ootas mind. Ta ootas mind, ilma et oleksin oma saabumisest teada andnud. Truult.
Olin tookord Coconut Grove’is viibinud kaks päeva. Saabusin nagu ikka ette teatamata ja kui onu Saul nägi mind maja ees peatumas, embas ta mind, pööraselt rõõmus, et olin päästnud ta üksildusest. Surusin meest, kellest elu oli jagu saanud, tugevasti enda vastu. Silitasin sõrmeotstega tema odava särgi kangast ja hingasin silmi sulgedes sisse tema meeldivat lõhna, mis oli ainsana muutumatuks jäänud. Tajudes taas seda lõhna, nägin end tema hiilgeaegadel luksusliku maja terrassil Baltimore’is või suvemaja verandal Hamptonsis. Minu silme ette ilmusid võrratu tädi Anita, kes seisis tema kõrval, ning minu kaks imelist nõbu Woody ja Hillel. Üksainus sõõm tema lõhna paiskas mu sügavale mälestustesse, Oak Parki, ja põgusa hetke vältel valdas mind taas rõõm selle üle, et olin neid tunda saanud.
Coconut Grove’is tegelesin peamiselt kirjutamisega. Just seal tundsin end töö tegemiseks piisavalt rahulikult. Sain aru, et ehkki elan New Yorgis, ei kirjuta ma seal tegelikult kunagi. Mul oli alati vajadus minna mujale, end eraldada. Kui ilm oli soe, töötasin terrassil, aga kui oli liiga palav, siis konditsioneeriga jahutatud töönurgas, mille onu oli minu jaoks külalistoas sisse seadnud.
Üldiselt tegin hilishommikul pausi ja astusin läbi supermarketist, et teda tervitada. Talle meeldis, kui ma teda poes vaatamas käisin. Alguses oli mul raske seda teha – tundsin kohmetust. Aga ma teadsin, kui hea meel tal on mind poes nähes. Iga kord, kui ma poodi jõudsin, tõmbus mu süda pisut kokku. Automaatuksed avanesid mu ees ja ma nägin teda kassa juures, kus ta jagas kottidesse klientide oste, vastavalt kaalule ja säilimisajale. Ta kandis rohelist töökitlit, millele oli kinnitatud tema eesnimega silt – „Saul“. Kuulsin, kuidas kliendid ütlevad: „Suur tänu, Saul. Kena päeva!“ Ta oli alati rõõmsameelne, heas tujus. Ootasin, kuni ta ei olnud enam hõivatud, et endast siis märku anda, ja nägin, kuidas tema nägu särama
