ja sealt Beaumonti kihutamine tundus Janise jaoks nüüd veel mõttekama tegevusena. Sest nemadki võivad olla Kerouaci „Ameerika põlatud hipsterid, uus biitpõlvkond,“ koos oma „ausa ja ilustamata jutuga otse hinge sügavustest“. Seks ja narkootikumid, purjusolek ja sihitu ringiseiklemine – kõik need olid pahed, mille eest Janise vanemad üritasid teda kaitsta, kui talle raamatukogust sobivaid raamatuid otsisid, et talle ei langeks osaks sama saatus nagu paljudele nende esivanematele. Nende hoiatused ja noomimised polnud aga sama veenvad kui Kerouaci helisev ja selgelt võimuvastane proosa.
Janise jaoks oli „Teel“ nagu ilmutus, kui Karleeni uskuda. Kuigi möödus veel mitu aastat, enne kui ta Kerouaci eeskuju järgides esimest korda Texasest San Franciscosse rändas, avastas ta neljateistaastaselt kirjandusest esimese sugulashinge ja see jättis jälje kõigele eesootavale. Lõplik tavapärasusest loobumine seisis veel ees, kuid juba siis hakkas ta end nimetama biitnikuks – ega jätnud seda kommet kunagi.
Varsti pärast „Teel“ lugemist tutvus julgust juurde saanud Janis omaenda Sal Paradise’iga: vaesest perest pärit üheteistkümnenda klassi poisiga TJ keskkoolist, kelle nimi oli Rooney Paul ja kes meenutas välimuselt segu Elvisest ja James Deanist ning elas kesklinnas koos oma töötava üksikemaga. „Tema oli Janise esimene armastus,“ kõlas Karleeni hinnang. „Ta töötas kiirtoidurestoranis ja elas Procteril võõrastemajas.“ Karleen sõidutas mitu korda Janise sinna ja võttis ta tund aega hiljem peale, kuid see suhe ei läinud lõpuni välja ja katkes viimaks. Kui Paul üheteistkümnenda klassi pooleli jättis ja sõjaväkke läks, joonistas Janis temast portreid edasi. Ühel säilinud joonistusel kannab ta T-särki, James Deani stiilis jakki ja teksaseid. Kuuldavasti oli Paul see, kes suhte lõpetas. „Olin veel väga noor ja mul polnud palju kogemusi suhete loomisel,“ rääkis Janis hiljem. „Iga kord, kui mu lähenemiskatse tagasi lükati, sain ma haiget.“
Viieteistaastane Janis jätkas 1958. aastal tavapärase Eisenhoweri ajastu teismelise elu; kümnenda klassi lõpus albumisse kleebitud mälestusesemete hulka kuuluvad ergutusklubi flaierid ja õpilasnõukogu kandidaate tutvustavad lendlehed. Ei mingit märki tärkavast biitnikuidentiteedist. Ka tema esimene keskkooli aastaraamat on täis tervitusi, nõuandeid, aga eelkõige komplimente, mille kaasõpilased on talle sinna kirja pannud. Parima sõbranna kirjutis on teises toonis, olles vahest noore neiu irooniakatse, mis küll kirjasõnas üsna inetult välja kukub: „Ära usu kõiki kenasid asju, mida inimesed on sinu kohta kirjutanud,“ kritseldas Karleen aastaraamatu viimasele lehele. „Nad pole ausad … Tegelikult kardavad nad öelda, et sa oled ennasttäis, noor ja kergesti mõjutatav!! … Ma tean, et sina tead, kui tark ma olen, nii et pikemalt pole sellel vaja peatuda. Jätka pingutamist ja vahest saad ühel päeval sama targaks kui mina. (Aga ära ole selles kindel!)“
Janise avameelne sõnum Karleeni aastaraamatus on märksa vähem mürgine ja näib viitavat sellele, et nende keeruline sõprussuhe on ta segadusse viinud: „Vanale heale munale. Olen asjatult püüdnud sind analüüsida, kuid ma ei suuda, seega mõtlesin – mida põrgut (paganat), olgem siis segaduses edasi. Kes sulle nüüd meeldib – Mickey, Dennis, Jim või David? Loodan, et õpin sind järgmisel aastal paremini tundma ja mõistma. Pea mind alati meeles, ÜTLEB Janis. P. S. Pea meeles – MA OLEN NEITSI!“
***
Tol 1958. aasta suvel otsustas Janis end muuta mõne Kerouaci kangelanna sarnaseks. Linna parimas juuksurisalongis lasi ta lõigata väga lühikese soengu, mis sobis talle hästi. Ta hakkas kasutama punast huulepulka ja silmameiki ja läks dermatoloogi juurde, et akne vastu ravi saada. Ta leidis endale uue naermisviisi, valju kõkutuse, mida ta Karleen Bennetti juures harjutas. „Tal oli kombeks küsida: „Kas see on piisavalt ärritav? Kas peaks valjemini tegema?““, meenutas Karleen.
Ajakirjast Time luges Janis skandaalist, millesse sattus Louisianast pärit Jerry Lee Lewis, kes oli eelmisel aastal avaldanud hitid „Whole Lot of Shakin’ Going On“ ja „Great Balls of Fire“; ent tema karjäär käis alla, kui sai avalikuks, et ta abiellus oma kolmeteistaastase kauge sugulase Myra Gale’iga. Ajakiri avaldas toimetusele saadetud kirja, kus mõisteti hukka nii Lewis kui ka tema teismelistest fännid. Janis vihastus nõnda, et kirjutas Time’ile vastukirja, kus ta kaitses Lewist, rokki ja oma põlvkonda. Kuigi Time tema kirja ei avaldanud, sai ta nädalalehelt sümpaatse vastuse (kannab kuupäeva 28. juuli 1958), mille Janis albumisse kleepis. Palju hiljem kohtus ta mehega, keda kaitses, kuid midagi head sellest ei tulnud.
Suve pöördepunkt saabus siis, kui Janis läbis sõidukursuse ja sai juhiloa – järjekordne albumisse jõudnud teetähis. Isa hoolikalt hoitud auto rooli taga polnud ta enam reisija, vaid võis sihtpunkti vabalt valida. „Mäletan, kui ta esimest korda üksinda sissesõiduteelt välja tagurdas ja minema sõitis,“ meenutas Seth Joplin. „Vaatasin, kuidas ta seda tegi. Ma pole kunagi näinud kedagi laiemalt naeratamas. Ta oli ülimalt rõõmus, et sai seda iseseisvalt teha.“ Sarnaselt oma biitnikest kangelastele sai temagi viimaks teelolemist nautida. Oma esimesel sõidul võttis ta peale Kristin Boweni ja nad viisid ellu plaani mõned teismelised poisid üles korjata. Kristin kandis oma päevikus ette: „Ta lasi nad kõik välja peale Billy Browni, [kes] istus meie kahe vahel. Ta oli üsna kihvt ja päris armas, aga väga kõva jutustaja – suurim flirtija, keda ma näinud olen.“
Järgmisel õhtul Bennettite poolt koju kiirustades, et õigeks ajaks jõuda, ei teinud Janis stoppmärgist välja ja rammis teist autot, misjärel tuli mõlemad masinad parandusse viia; õnneks ei saanud kumbki juht viga. Seth pani ta õnnetuse järel koduaresti. „„Kuidas sa võisid nii loll olla?“ karjus ta sellise häälega, mida me harva kuulsime,“ kirjutas õde Laura raamatus „Love, Janis“. „Aga see oli kõige suurem pahandus, millega mõni ta laps oli kunagi hakkama saanud, ja ta läks hämmastavalt närvi … Janis oli murtud, häbistatud, pettunud ja ärritunud, et ta nii haledalt läbi kukkus.“ Taas pidi ta leppima sõprade autode tagaistmel sõitmisega.
Janis leidis tol suvel lohutust plaatidest, mida Väiketeatri kamp üksteisega jagas. Langdon kogus džässiplaate ja ka Janis asus uusi helisid otsima. „Plaadipoes avastasin Odetta plaadi ja ostsin selle ära,“ rääkis ta hiljem, nimetades Odetta folkbluusi härjaajaja lauludeks. Alabamas sündinud ja Californias üles kasvanud Odetta hakkas kolmeteistaastaselt ooperi- ja muusikateatrikursustel käima ning 1950-ndate keskel sai temast ainus mustanahaline lauljanna San Franciscos. Kui Janis ostis tema 1956. aasta debüütplaadi „Odetta Sings Ballads and Blues“, hakkas ta õppima, kuidas Odetta mahlakat häält järele teha. „See meeldis mulle väga,“ meenutas ta, „ja ma mängisin seda ette paljudel pidudel ja kõigile meeldis see. Meil oli kombeks kõigil randadel käia ja … rannal istuda … ja läksime siis sellesse vanasse rannavalvurite torni … läksid tippu välja ja vaatasid üle vete ja luhtade, ja meil oli kombeks seal ülal istuda ja niisama passida ja juttu ajada. Ühel päeval olime seal üleval ja keegi ütles: „Soovin, et meil oleks plaadimängija,“ ja mina ütlesin: „Ma võin laulda.“
„Kuule nüüd, Janis, lõpeta ära.“
„Aga mina ütlesin: „Võin küll“ … Ja hakkasingi päriselt Odetta moodi laulma … ya la la … leidsin selle madala hääle üles.
„Nemad ütlesid, „Janis, sa oled laulja!“ Nad ütlesid, et mul on hiilgav hääl, ja mina mõtlesin: „Vau …““
See hetk sisaldas kõike, mida Janis oli nii kaua igatsenud: lähedaste sõprade ringis viibides suutis ta neis kõigis tõelist imetlust tekitada. Ta tundis seda: tema laulu juured olid bluusis, mis näis kõnelevat varajastest lüüasaamistest. Ta oli näinud ja kuulnud lauljaid, kes elasid ebatavalist rändurielu – nagu Kerouaci kangelased –, ja see tee näis nüüd lähemale tulevat.
„Algusest peale,“ ütles Jim Langdon, „kui see polnud veel midagi muud kui nelja-viiekesi elutoa põrandal lebava plaadimängija ümber
