ja „Ei! Ma ei lähe! Eks sundige!“ Tema ei tahtnud olla kuulekas laps. Ta hakkas vastu … [Seth või Dorothy] hüüdis, et ta tuppa tuleks, kui kell oli juba kaheksa või üheksa õhtul. Janis ütles lihtsalt: „Ma ei tule sisse. Ma mängin edasi, kuni kõik teised koju lähevad.““
Üks selline vägikaikavedu jäi Seth Joplinit paljudeks aastateks kummitama. Nad olid Janisega tagaõues doominot mänginud, aga pimeduse saabudes hakkasid sääsed neid kiusama. Kui nad maja poole jooksid, pillas Janis kogemata doominokarbi maha ja klotsid lendasid laiali. Ta meenutas: „Ma ütlesin, et enne sa ei tule tuppa, kui oled need kõik üles korjanud,“ kuid Janis keeldus. „Vahest oli see minu poolt rumal käik, aga ma jäin endale kindlaks. Nii me siis jäime välja ja lõime sääskedega lahingut edasi ja ta nuttis oma pool tundi enne, kuni selle viimaks kokku korjas. Ma arvan, et see intsident võis tema edasist elu mõjutada … sest teda sunniti klotse kokku korjama. [Kui] teda sunniti tegema midagi, mis talle ei meeldinud, siis võis ta käituda kummaliselt, suisa ebanormaalselt.“
Keskkoolis muutis see iseloomujoon Janise klassikaaslaste seas persona non grata’ks. Aga väikese tüdrukuna oli sellest pigem abi isa tähelepanu võitmisel. Juhtus harva, et Janist ignoreeriti. See oleks olnud tema jaoks kõige hullem karistus.
Kuid koos üha trotslikumaks muutuva iseloomuga arendas Janis välja ka viisi enda rahustamiseks. Kolmandas klassis hakkas ta maalima ja joonistama ning tundus selles olevat väga andekas. Paberi või lõuendi peale pildi loomine näis teda rahustavat. Ka õpetajad ja vanemad tunnustasid peagi tema annet. Seepeale joonistas ta aina rohkem ja pühendus kunstile üha tõsisemalt. „Janisele meeldis hobuseid joonistada,“ meenutas Pryor. „Ta mainis mulle rohkem kui korra, et hobuseid on tõesti raske joonistada … Juba algkoolilapsena teadis ta, et tahab kunstnikuks saada. Magamistoa seinad olid tema kunstitöid täis kleebitud.“
„Tema mälu oli fantastiline,“ väitis Dorothy. „Kui sa talle midagi korra ette näitasid, siis suutis ta seda järele teha. Leidsin talle kohe õpetaja, kes suunas ta maalimise juurde. Vesivärvid Janist ei huvitanud, ta tahtis õlivärvidega teha.“ Toetavate vanematena, kes lootsid vahest tütart ka kuulekamaks muuta, ostsid Seth ja Dorothy talle molberti, värvid ja pintslid. Hilisema elu vältel Janis vähendas või isegi eitas seda, kuidas vanemad teda poputasid – et nad hindasid ja toetasid tema varajases eas avaldunud andeid. Tema müüt pidevalt valestimõistetud lapsest oli ajakirjanike seas menukas, kuid ei vastanud tõele.
Ka Kristin Bowen käis koos Janisega laupäevahommikustes kunstitundides sama õpetaja kodus. Peagi hakkasid tüdrukud kunstis võistlema. „See polnud mingi vihane konkurents, aga natuke siiski,“ mõtiskles Bowen. „Me ei üritanud teha samu asju, aga liikusime samal rajal. Vanemad üritasid meie oskusi arendada.“ Eriti just Dorothy innustas Janist kõvasti töötama, et ta paistaks erilisena teiste seast välja.
Kui Janis oli kümnene ja hakkas viiendat klassi lõpetama, sünnitas Dorothy 25. mail 1953 Michael Ross Joplini; nädal varem oli Seth saanud 43-aastaseks. Roger Pryor mäletab, et Seth oli üliõnnelik. „Mike’i sünd oli nagu [Sethi] parim päev aktsiaturul. Talle meeldis väga, et viimaks sündis poeg.“
Dorothy raseduse ajal oli Janis koolis halvemini käituma hakanud. Aastaid varem oli lasteaiakasvataja märkinud, et Janis keeldub vaikselt puhketundi pidamast. Nüüd pani viienda klassi õpetaja tähele puudjääke sellistes valdkondades, nagu „juhendite kuulamine ja järgimine, aja hästi ärakasutamine ja aus mäng spordiväljakul“. Kuid ka see õpetaja kinnitas, et Janis on kunstis väga andekas. Kuna õpetaja, vanemad ja sõbrad, nagu Pryor ja sõbralik rivaal Kristin Bowen, näisid ta kunstioskust imetlevat, pühendas Janis üha rohkem aega joonistamisele ja maalimisele – sageli koduste tööde ja muude koolikohustuste arvelt; isegi hinnetelehele märgitud puudulikud ei muutnud ta suhtumist. Tema käitumise kritiseerimine võis indu vaid suurendada.
Laupäeviti, kui Dorothy beebiga koju jäi, viis Seth Janise ja nelja-aastase Laura Gatesi raamatukokku. Ajaloost ja filosoofiast huvituv Seth valis varaandekale Janisele sobivaid raamatuid, nagu illustreeritud kunstiajalood ja L. Frank Baumi „Ozi võluri“ seeria. Janist inspireerisid mõlemad – mõne lühikese aasta pärast muutus ka tema elu veidi Baumi kangelanna Dorothy sarnaseks, kui ta paisati tuttavast mustvalgest maailmast omamoodi psühhedeelsesse Ozi, kus leidus veidraid teekaaslasi.
***
Kui Janis läks 1954. aasta sügisel seitsmendasse klassi, vahetas ta ühtlasi kooli ja hakkas käima Woodrow Wilsoni põhikoolis4, mis oli muljet avaldav tellistest ehitis Gatesi raamatukogu lähedal. Lahkumine algkoolist, kuhu ta sai kodust jalutada, kujunes üsna traumaatiliseks. Poisilik üheteistaastane Janis sõitis alguses koolibussiga, kuid teised lapsed kiusasid seal teda. Kuigi tollane narrimine polnud kuigi hull võrreldes sellega, mida Janisel keskkoolis kogeda tuli, nuttis ta selle pärast kodus. Dorothy organiseeris koos naabritega kähku laste autoga koolisõidutamise, et bussiprobleemi lahendada.
Janise kohanemist uues koolis kergendas mõnevõrra muusika ja kunst. Lõppude lõpuks oli ta ju Dorothy Easti tütar, kes oli kunagi olnud kohalikult tuntud koolitüdrukust laulja. Ka Janis kõndis esmalt mõnes mõttes ema sissetallatud rajal. Ta laulis Esimese Kristliku Kiriku kooris ja arendas välja kristallpuhta sopranihääle. Ta liitus kohe ka Woodrow Wilsoni kooli tüdrukute koorirühmaga, kuhu kuulus umbes 90 liiget, ja käis seal kolm aastat. Ta hakkas leidma uusi sõpru, sealhulgas tüdruk nimega Karleen Bennett, häbelik brünett, kes kandis daamilike raamidega prille ja mängis kooliansamblis saksofoni. Kuna mõlemad olid ühtmoodi küünikud, jõudsid Janis ja Karleen kähku samale lainele: mõlemad vihkasid kehalise kasvatuse tundi ja eriti veel seda, et pidid riideid vahetama arenenuma kehaga tüdrukute ees. Karleeni isal oli toruluksepaäri ja ta oli juuditariga abielludes judaismi pöördunud, mis oli Port Arthuris lausa ennekuulmatu asi. Janise jaoks võisid Karleeni vanemad mõnes mõttes meenutada tema isa – valged varesed konformistlike kristlaste maailmas.
Samal ajal julgustas Dorothy tütart riietuma klassikaaslaste moodi ja õmbles talle kooliriideid, sealhulgas puhvseelikuid, mida kanti krinoliinist alusseelikute peal, nagu tol ajal moes oli. Sarnaselt emale oli ka Janis elav suhtleja ja tahtis inimestele meeldida. Õhtusöögilauas said Janise jutukus ja sarm tasutud Sethi tähelepanuga ja isa julgustas teda oma arvamust avaldama. Kuid säärane seltskondlikkus ei läinud õpetajatele alati peale. Nad noomisid teda tunni ajal kõnelemise, sageli oma istekohalt lahkumise ja tegemata koduste tööde pärast. Ta keskmine hinne oli siiski B ja kunstioskused tõid kiituskirju.
Janis tähistas 1955. aastal kaheteistkümnendat sünnipäeva õhtusöögipeoga mõnele koolisõbrale, kelle hulgas oli ka Kristin Bowen, kes käis nüüd koos temaga igal nädalal Arthur Murray tantsutunnis. Kuid fokstroti või lindy-hop’i õppimise asemel tahtis Janis tantsida muusika taktis, mida ta raadiost kuulis: rokk – nimetuse populariseerijaks oli DJ Alan Freed.
Tol aastal sai rokk tuntuks üle kogu riigi, kui Bill Haley & His Cometsi lugu „Rock Around the Clock“ jõudis kolmeks nädalaks raadiosaate „Hit Parade” pingerea tippu. Märtsis tuli linale film „Blackboard Jungle“ – draama noortest pättidest – ja selle tunnuslooks oli Haley pala, mis muutis tema plaadi populaarseks kogu riigis, mõned hoogusattunud teismelised koguni laamendasid kinosaalides ja lõhkusid istmeid. Janise lemmikute hulka kuulusid ka Little Richardi „Tutti-Frutti“ ja Fats Domino „Ain’t That a Shame“ – New Orleansis salvestatud singlid, mida mängiti ka Beaumonti rütmibluusi raadiokanalil. Elvis Presley, kes oli karjääri alustanud üsna lähedal Shreveportis KWKH raadiojaama saates „Louisiana Hayride“, käis sageli lõunaosariikides kontserttuuril ning esines ka Woodrow Wilsoni põhikooli aulas 25. novembril 1955. Kaheteistaastasel Janisel ei lubatud küll sellele kontserdile minna, kuid esinemist saatnud kära ei jäänud tal kindlasti märkamata. Ta hakkas singleid ostma ja otsis raadiost uusi kanaleid, mis mängisid seda otsekui temale loodud muusikat.
Seth
