kutsus ta peagi ka Dorothy Port Arthurisse ja too leidis endale töökoha Sears-Roebucki kaubamaja laenuosakonnas. Noorpaari eesmärk püsiv kodu leida, pere luua ja keskklassi sekka tõusta näis käeulatuses olevat. Kahekümne kuue aastane Seth ja kahekümne kolme aastane Dorothy abiellusid 20. oktoobril 1936, ent ükski sugulane ei hakanud tseremoonia tarvis itta reisima. Õhtuti väljas käies pidutsesid vastabiellunud 90. maanteed ääristavates kõrtsides teisel pool Sabine’i jõge Vintonis Louisiana osariigis. Aastaid hiljem meenutas Dorothy, et temagi tantsis laudadel samades klubides, kus ta teismeline tütar hiljem laamendas.
Joplinid veetsid esimesed seitse abieluaastat tuleviku tarvis hoolsalt raha kõrvale pannes. Dorothy meenutab, et ühel juunipäeval kuus kuud pärast seda, kui jaapanlaste üllatusrünnak Pearl Harborile oli Ameerika II maailmasõtta tõmmanud, tuli Seth töölt koju ja ütles naisele: „Teeme midagi järeltulevate põlvede heaks.“ Kolmkümmend seitse nädalat hiljem sündis Janis Lyn Joplin – kell pool kümme hommikul 19. jaanuaril 1943 St. Mary haiglas. Ta tuli ilmale kakskümmend üks päeva enne eeldatud kuupäeva, oli 45 sentimeetrit pikk ja kaalus vaid kaks ja pool kilo, kuid oli terve laps. Tema 32-aastane isa Seth, kes sünnituse juures ei viibinud, kirjutas oma 29-aastasele naisele asjalikult ärilise kõlaga memo: „Soovin edastada oma õnnesoovid teie üheksakuise tootmiskvoodi eduka saavutamise puhul 19. jaanuaril 1943. Saan aru, et selle aja sees tegite läbi seninähtamatu paisumisperioodi – sellest hoolimata jõudsite eesmärgini tänu suurepärasele pingutusele 19. jaanuari varatundidel, kolm nädalat enne tähtaega.“
Värsked vanemad hindasid last kõrgelt ja kõik olulisemad teetähised tema elus said Sethi kaamera abil lindile talletatud. Janis sai nende maailma keskpunktiks – millest ta jäi alatiseks puudust tundma – järgmiseks kuueks aastaks, kuni sündis teine laps. Seth, kuigi loomu poolest sünge ellusuhtumisega häbelik mees, kohtles oma esmasündinut nagu poega, keda ta saada lootis. Dorothy, kes soovis tütrele täiuslikku ja auväärset elu, mis tal endal lapsena puudu oli, pühendas end täiskohaga emaks olemisele. Ta plaanis lapsele luua kõik võimalused eduks. Janis polnud raske iseloomuga beebi ja see andis värsketele vanematele usku, et nad saavutavad edu.
„Ta polnud tujukas, pahur ega tülikas,“ meenutas Dorothy. Janis hakkas kuuekuuselt roomama ja vähem kui aastasena seisis ta juba püsti. Ta sinised silmad lõid särama, kui isa töölt koju tuli; kui ta juba kõndis, sai talle tavaks isa eesukse juures vastu võtta. Õhtusöögi järel istus Seth tugitooli lugema või kuulas Bachi ja Beethovenit ning muusika ilu tõi talle vahel lausa pisara silma. Ta erines märgatavalt enamikust Port Arthuri isadest.
Janis pidas oma isa salaintellektuaaliks, nagu ta hiljem ütles. Isa oli tema arust „raamatulugeja, kõneleja, mõtleja. Ta oli mulle väga tähtis, sest tema õpetas mind mõtlema. Tema tõttu olen ma selline, nagu ma olen“. Janise sõltumatu loomus pärines kindlasti Sethilt, aga sama palju oli Janis ka ema tütar, isegi kui ta seda harva tunnistas, ta oli saanud temalt kaasa suure huvi moe vastu, kontrollivajaduse ja mõistagi tugeva lauluhääle, mis pakkus pääseteed stabiilsest ja piiravast elust. Dorothy polnud sellele teele astunud, ent Janis tegi seda.
Umbes neli aastat varem, 1939. aastal, olid Joplinid astunud suure sammu oma sihiks oleva keskklassi elu poole. Nad lahkusid üürimajast 6. tänaval ja kolisid suuremasse, kahe magamistoaga telliskivimajja aadressil Procter 4048 (Port Arthuri peatänaval), kus leidus piisavalt ruumi Dorothy emale ja nooremale õele Mildredile, kes tulid nende juurde elama. Eastid olid viimaks lahutanud ja Cecil kolis Kansas Citysse ega suhelnud enam lastega. „Kui minule oleks antud valida, kumma vanemaga edasi suhelda, oleksin ma tema kasuks otsustanud,“ ütles Dorothy hiljem oma vabade elukommetega isa kohta. „Aga … ta kaugenes meist nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes.“ Laura ja Mildred East elasid Joplinite juures seitse aastat, kuni Janis oli kolmene ja sõda sai läbi.
Dorothy, kes oli ema usule kindlaks jäänud, liitus evangeelse Esimese Kristliku Kirikuga, mis oli nende Nebraska usulahu üks haru. Dorothy ütles Sethi kohta, et „tema polnud üles kasvanud usklikus peres. See mees ei kuulunud kogu elu jooksul kuhugi“. Joplinite noorim laps Michael meenutab „mammat papalt küsivat, kas too tahab kirikusse minna. Isa ütles alati ei. Kord küsisin talt, et miks mitte, ja tema vastusest selgus, et ta ei usu Jumalasse. Ta uskus spirituaalsusesse, kuid mitte organiseeritud [religiooni]. Talle ei meeldinud jutlused“. Seth jäi pühapäeviti koju, kui Dorothy ja Janis – ning pärast teisedki lapsed Laura ja Michael – jumalateenistusele läksid. Seth, kes pigem eelistas vaikida oma kirest klassikalise muusika ja kirjanduse vastu, tegi ka oma ateismist Joplinite koduseintest väljaspool üsna harva juttu. Avalikult ateist olla oleks toonud sügavalt usklikus Port Arthuri kogukonnas kaasa hukkamõistu, vahest isegi häbisselangemist. Vaid lähedased inimesed teadsid Sethi veendumustest, leppisid nendega ja tundsid nende üle vahest isegi uhkust. Sellesse kitsasse ringi kuulus ka ta vanim laps Janis.
Sellest hoolimata ristiti Janis Dorothy pealekäimisel kümneaastaseks saades Procteri tänava Esimeses Kristlikus Kirikus vettekastmise läbi; kuni põhikooli lõpuni käis ta seal jumalateenistustel. (Kolmkümmend aastat hiljem avastati kiriku ühest kapist Janise käega täidetud värviraamatu pilt Jeesusest Ketsemani aias.) Sarnaselt emale sai ka Janis esimese avaliku esinemise kogemuse kirikukooris ja Dorothy oli tema õpetajaks pühapäevakoolis. Vanemate lahknevad vaated usule ja samas üksteise uskumuste austamine muutusid Janise jaoks normaalseks asjaks.
Lapsena ilmutas Janis oma isa vaibumatut uudishimu. „Ta uuris kogu aeg kõige kohta,“ meenutas Dorothy, ja „kui ta midagi küsis, siis ma vastasin ausalt, isegi kui see mind veidi häbenema pani. Ilmselt oli ta hüperaktiivne, kuigi tollal ma seda ei teadnud. Mina uskusin lihtsalt, et kõik huvitab teda väga. Ma ei osanud arvata, et seda võiks püüda kuidagi kontrollida.“ Fotol külaskäigust Sethi pere juurde Amarillos, kus ohjeldamatul Janisel lubati vabalt ringi joosta, pani Dorothy tagaküljele kirja, et Janis oli vanematele kurtnud: „Nüüd me läheme koju, aga seal pean ma jälle olema hea laps.“ Port Arthuris oli väline mulje oluline: üha enam oma ühiskondliku staatust arvestav Dorothy tahtis peent ja korralikku keskklassi tütart. Ta riietas Janist kodus õmmeldud mängukostüümidesse ja pitsilistesse kleitidesse, mõnikord koos kinnaste ja kübaraga, ning palju hiljem õpetas ta tütart niidi ja nõelaga oskuslikult ringi käima.
Janis jagas oma vanemate armastust muusika vastu. Dorothy ostis kasutatud pianiino ning hakkas nelja-aastast Janist mängima ja laulma õpetama. Seth oli naise muusikaande üle uhke ja julgustas esmalt ka oma tütart. „Ta hakkas klaverit õppima, et heliredelid ja helistikud selgeks saada,“ meenutas Dorothy. „Leidsin mõned toredad lastelaulude raamatud, et ta õpiks laulma, ja mina mängisin klaveril esimest nooti, siis ta sai helikõrgusele kohe pihta. Oma laulmiskogemusele toetudes sain ma teda aidata, et ta meloodiale pihta saaks ning täis- ja kaashäälikuid õigesti hääldaks. Ta õppis ära mõned rahvalaulud ja laulis neid enne magamaminekut. See oli väga võluv.“ Dorothy kirjutas ühe foto taha Janisest, et seal „ta laulab end magama“.
Kui Joplinite unistused rahalisest turvatundest näisid tõeks saavat, tabas Dorothyt tagasilöök. Kuigi ta oli vaevalt üle kolmekümne, avastati ta kilpnäärmest healoomuline kasvaja. Lõikuse ajal kahjustas kirurg pöördumatult häälepaelu ja hävitas nii ta lauluhääle. Peagi pärast seda nõudis Seth, vaikne ja endassetõmbunud inimene, kellel oli raskusi tunnete väljendamisega, et nad klaveri ära annaksid. Ta väitis, et Janise „klahvide tagumine“ käib talle närvidele. „Kui tal oli kontoris raske päev, siis võib arvata, kuidas need heliredelid talle mõjusid,“ üritas Dorothy selgitada. „Ta ütles: „Me lihtsalt ei saa klaverit alles jätta.“ Me ei vaielnud vastu ega tülitsenud selle üle. Kui ühel meist oli millegi kohta täiesti kindel arvamus, siis teine allus sellele. Nii ma siis vabanesin klaverist. Kuid see murdis mu südame.“
Ärevus ema haiglasse sattumise üle, millele järgnes muusika kadumine majast, võis olla põhjus, miks Janisest sai kuutõbine. Ühel ööl avastas Dorothy ta väljast kõnniteelt, kust ta näis midagi otsivat. Kui ta küsis: „Kuhu sa minemas oled?“, kordas Janis üha uuesti:
