Joplin, endine kauboi ja šerif, nüüd aga karjaoksjonite pidaja, kes oli üles kasvanud ühes Lääne-Texase rantšos vanimana üheteistkümne lapse seas. Seebi vanaisa Benjamin Jopling oli aidanud ehitada USA ratsaväe esimest Fort Worthi, mis oli üks välipostidest, mis rajati pärast Mehhiko-Ameerika sõda. Sethi ema Florence Porter Joplin juhatas kostimaja Amarillo äärelinnas. Sarnaselt abikaasale oli ka Florence Texases sündinud ja oli kolmeteistlapselise pere noorim liige. Tema isa Robert Porter oli kunagi teeninud lõunaosariikide konföderatsiooni ostuagendina. Seebi ja Florence’i esimene laps oli tütar Margaret, seejärel sündis 19. mail 1910 Seth Ward Joplin. Margaret käis internaatkoolis, aga Seth elas üksi ühetoalises majakeses kostimaja taga, eemal sealsetest halva kuulsusega majulistest. Üksildase poisina elas ta lihtsat elu ja mattis end raamatutesse. Ta läks kaheks aastaks Texas A&M-i tehnikakolledžisse ja suundus sealt Alabama ülikooli mehaanikat õppima. Kuna tal oli raha vähe ja ka isa, kes oli koolitee juba kolmeteistkümneselt katki jätnud, ei kavatsenud teda toetada, jäi Sethil lõpetamisest paar ainepunkti puudu ning ta naasis Amarillosse. Dorothyga tutvudes elas ta koos vanematega kostimajas ja töötas bensiinijaamas.
Seth ja Dorothy olid muljet avaldav paar: pikk kena mees mõtlike ja sügaval asetsevate siniste silmadega, käe kõrval veetlev ja elurõõmus rohesilmne kolledžitüdruk. Nad olid ühtlasi vastandite paar: mees oli mõtisklev introvert, kes tahtis olla intellektuaal ja eelistas veeta vaikseid õhtupoolikuid kirjanduse ja filosoofia üle arutledes; naine oli väljas käia armastav lõbutseja, kellele meeldis klaverit mängida ning laulda ja öö otsa tantsida. Dorothy järgis ema kristlikke veendumusi, Seth oli kindel ateist. Headel aegadel võis öelda, et nad täiendavad üksteist, halbadel aegadel tundus, et see suhe on ebakõlade tõttu purunemisele määratud. Neid ühendas kirg muusika vastu ja iha jõuda parema eluni, nagu ka meeletu tahtejõud ja teatud stoiline suhtumine. Kõik need omadused peale stoilise suhtumise said ka tütrele pärandatud.
Kui Dorothy kolledžisse naasis, suhtlesid nad kirja teel edasi. Kirjasõna pakutavast intiimsusest julgust saanuna tegi Seth käigu, mis polnud tolle aja ja koha mehele kuigi tüüpiline – ta väljendas soovi tundma õppida tüdruksõbra sisemist mina. Dorothy meenutas veidi üllatunult: „Kord kirjutas ta mulle: „Ära kirjuta sellest, mida sa teed; kirjuta sellest, mida sa mõtled.“ Olin veidi kohkunud, kuna varem olin kirju vahetanud vaid vanematega, kes kahtlemata tahtsid teada, mida ma teen.“ Huvi mõtetes toimuva kohta ning anne end kirjasõnas ja kirjavahetuse kaudu väljendada tuleb esile ka nende vanimas lapses.
Dorothy otsustas pärast 1933. aasta suvevaheaega kooli pooleli jätta. Vahest endiselt esinejakarjäärist unistades osales ta Amarillo raadiojaama KGNC tegevuses, kuid vallandati sealt, kui ta kogemata otse-eetris vandus: „Ma ei saa sellele kuramuse asjale pihta.“ Kuid edu saatis teda Montgomery Wardi poes, kuhu ta läks tööle ajutise suveabilisena, kuid ülendati ärioskuste tõttu viimaks laenuosakonna juhiks. Hästi riietuv ja alati moeteadlik, kuigi ta rahalised võimalused olid piiratud, kavandas ja õmbles ta ise oma silmatorkavad kleidid ning valis stiilsed kübarad tumedate poolpikkade juuste juurde. Ta loovus väljendus õmblemises – ta oli selles andekas ja tegeles selle hobiga kogu elu.
Kuigi Seth ei hoolinud õhtuti väljas tantsimas käimisest, meeldis talle alkohol ja ta suitsetas vahel ka kanepit, mis oli Texases legaalne tegevus kuni aastani 1937. Keeluajastul õppis ta kodus õlut pruulima ja puskarit ajama ning pakkus neid jooke vahel ka Dorothy isale Cecilile, seda viimase täiskarsklasest naise Laura pahameeleks. Mis puutub Dorothy pahedesse, siis tema hakkas suitsetama, seda ajastul, kui sigarette reklaamiti naiste vabadustõrvikutena.
Amarillos oli töötuse määr 1935. aastal 25%, kuna Põhja-Texase loodenurga tasandikud olid osa Ameerika tolmukausist.2 Kolledžisemu andis Sethile nõu, et Texas Company (hiljem nimetati ümber Texacoks) otsib Texase kagunurgas Port Arthuris uusi töölisi. Tolles Mehhiko lahe rannikul asuvas lähistroopilises linnas paiknes maailma suurim naftautmistehaste võrgustik, mis võttis enda alla ulatusliku maa-ala ja mille korstnad saatsid õhku paksu kemikaalitossu. See tööstusvaldkond õitses endiselt, nagu suurt majandussurutist polekski. Nii pakkis Seth oma vähesed asjad kokku ja sõitis maha ligi seitsesada miili Port Arthurisse, mille niiskust, sääski ja tehasetossu ta peagi vihkama hakkas. Kuid sõbral oli õigus: see linn kasvas ja sealne suurim tööandja Texas Company pakkus Sethi-taolisele mehele võimalust tubase tööga korralikku elatist teenida. Tõepoolest, tal läkski paremini kui tema vanematel. Sethi arukus ja insenerioskused avaldasid Texas Companyle muljet ning ta palgati ülevaatajaks osakonda, kus valmistati laevadele metalltsisterne, millega naftat üle kogu ilma laiali vedada. Miski ei viidanud sellele, et Seth oleks toda tööd nautinud või sellest rahuldust leidnud, kuid kindlasti hindas ta turvalist ülevaatajaametit, mida tema taustaga mees ei saanud enesestmõistetavaks pidada. Seda peeti ka piisavalt oluliseks tööks, et talle II maailmasõja ajal kohustuslikust sõjaväeteenistusest kolm korda ajapikendust anda, kuna ta juhtis ainsat asutust USA-s, kus laevadele naftatsisterne valmistati. Texacos töötas ta järgmised nelikümmend aastat.
***
„Port Arthur on 100% nafta,“ kirjeldas 1932. aastal avaldatud geoloogiaõpik üht kolmest linnast, mis moodustasid Kuldse Kolmnurga: tehislik kanal ühendas Port Arthurit Beaumontiga (mida ümbritsesid naftaväljad) ja Orange’iga (koduks terase- ja laevaehitusfirmale Consolidated Steel). Texases leiti esimest korda naftat 10. jaanuaril 1901 Spindletopis, mis asus Beaumontist neli miili lõunas ja Port Arthurist viisteist miili põhjas. Kuulus naftapuurauk „algas möirgega, kui maa puurtorni all värises, sülitades oma põuest välja muda, siis kivisid ja viimaks kuue tonni jagu neljatollise läbimõõduga torustikku, mis lendasid õhku nagu joogikõrred,“ kirjeldab Texase ajaloolane Lonn Taylor. „Siis kerkis õhku 150 jala kõrgune naftasammas ja sealt voolas välja 100 000 barrelit päevas üheksa päeva järjest, enne kui puurijatel õnnestus see kontrolli alla saada. Spindletopist sai alguse moodne bensiinitööstus. Texast – ja maailma – muutis see alatiseks.“
Port Arthurile pandi alus juba enne nafta avastamist. Viis aastat varem rajas ja nimetas selle kiiresti rikastunud raudteemagnaat ja visionäär Arthur Stilwell, kes ehitas linna oma äsja rajatud raudtee kõrvale, mille alguspunkt oli Kansas Citys. Houstonist üheksakümmend miili idas ja Louisiana piirist kahekümne miili kaugusel asuv Port Arthur paiknes Sabine’i järve kaldal. Ekstsentriline Stilwell kirjutas hiljem, et vihjed linnale sobiva asukoha valimiseks pärinesid müstilistelt härjapõlvlastelt või koduvaimudelt, kes talle magades kõrva sosistasid. Stilwell rahastas 1898. aastal vaevanõudvat ehitusprojekti, millega rajati Port Arthurit Mehhiko lahega ühendav üheteistkilomeetrine kanal, mille eeskujuks oli Suessi kanal Egiptuses. Ta ehitas viljaelevaatori ja sadama, kust Briti laevad viisid Euroopasse kaupa, mis oli rongiga Kesk-Läänest kohale toodud.
Järgmisel aastal läks Stilwelli Kansas City, Pittsburgh & Gulf Railroad Company pankrotti ning Port Arthuri edasiarendamise vastutus langes nüüd John W. Gatesile, leidlikule kuldaja3 ettevõtjale, kes kuulus algselt Stilwelli investorite sekka, kuid sõi ta viimaks nende ühistest ettevõtmistest välja. Gates oli esmalt okastraaditööstur, kelle tehased ostis hiljem ära U. S. Steel, ning tema hüüdnimeks sai Miljonipanustaja, mis viitas hasartmänguharrastusele. Kuid tema võidupanuste sekka kuulus mitme naftapuuraugu rahastamine Spindletopi kandis, Texas Company rajamine ning Port Arthuri kanalit ja sadamat omava ettevõtte ostmine. Ta ehitas suure utmistehase ja mitu avalikku huvi teenivat hoonet, nagu St. Mary haigla ja Port Arthuri kolledž. Gates jäi linna peamiseks heategijaks kuni surmani 1911. aastal.
Kui Seth ligi veerand sajandit hiljem sinna saabus, kubises Port Arthur juba utmistehastest, keemiavabrikutest ja dokkidest ning kanali ja sadama kaudu käis vilgas bensiinivedu. Elanikkond oli kasvanud viiekümne ühe tuhandeni ja naftatöölisi oli tulnud kõikjalt üle osariigi, nagu ka Louisianast, kust saabunute hulka kuulusid prantsuse keelt kõnelevad kreoolid ehk cajun’id, oli ka afroameeriklasi ja latiinosid. Ida-Texase naftaväljad olid aastatel 1930–1935 „pannud aluse osariigi suurtele perekonnavarandustele“, teatab Bryan Burrough oma Texase naftatööstuse ajalugu käsitlevas
