vest on veel välja lõikamata. Riiaka luuletaja kannatus katkes, ta kahmas nõelameistril kraest ja raputas. Nüüd tunnistas vaene mehike ausalt üles, et viis oivalise riide pandimajja, et natuke napsiraha saada.
„Öelnud siis kohe! Ma saan ju sellest aru…“ lasi Alle mehe kõri vabaks, võttis aadressi ja läks oma kallist kangast välja ostma.
Artur Alliksaar
õpetab teaduslikku kommunismi
1960. aastate algul oli ülikoolilinna vaba mõtte ja üldse Tartu vaimu kandja luuletaja Artur Alliksaar. Välkkiire mõtlemise ja tabava ütlemisega poeet oli kõigil alalhoidlikel, võimuga kohanenud tartlastel pidevalt pinnuks silmas.
Emajõe Ateenas oli veel säilinud vana aja kohvikukultuur. Hõredate seinte ja katkiste ahjudega majade kööktubades virelevad vaimuinimesed kogunesid meeleldi sooja kohvikusse, kus kohtas kõiki neid, keda ruumipuudusel polnud võimalik külla kutsuda.
Alliksaare teravmeelsused sulgesid tema ees nii kirjanike liidu ürituste kui ka ülikooli kohviku uksed. Kuulus Werneri, nuditud nimega Tartu kohvik lubas luuletaja siiski üle läve. Ka seal käitus Alliksaar halvasti. Nimelt põlgas ta koledasti ja kompromissitult andetuid ametlikke poeete – neid, keda avaldati ajalehtedes ja seati eeskujuks, sest nad kiitsid nii süsteemi tervikuna kui ka selle üksikuid õilmeid.
Alliksaar võttis kohvikusse kaasa ajakirja Looming või hoopis mõne päevalehe värske numbri, kus kõnealune luule kohustuslikult sees pidi olema. Tõusis siis oma muljetavaldavas pikkuses püsti, käed-jalad liiga lühikesest ülikonnast turritamas, ja hakkas hurraa-luuletusi ette lugema. Ta tegi seda nii naljakalt, et varsti väänles kohvikupublik (mahasurutud) naerukrampides. Hoogu läinud Alliksaar võttis ette järgmise tasandi: hakkas etlema poliitökonoomia või teadusliku kommunismi õpikut. Pealtnäha oli kõik nagu korras, kuid kiire pilk, köhatus või ühe sõna rõhutamine lõid uskumatu koomika efekti.
Werneris, vabandust, kohvik Tartus, istus ka punaainete õppejõude ja linnavalitsuse tegelasi. Mõnigi kord võttis keegi neist või mõni teine kommunistliku partei liige sõna ja käskis Alliksaarel vait jääda, klouni mängimine lõpetada.
„Oi, oi!“ kostis seepeale luuletaja. „Ma ei tunne teid nimepidi, aga ütlen puhtast ja siirast südamest, et te olete rahvavaenlane. Te saboteerite nõukogude inimeste kultuurset kasvatamist ja meie kuulsusrikka partei leninliku mõtte kinnistamist. Häbi teile!“
Ja luges edasi. Vastased vaikisid. Alliksaar oli nad taas kord üle mänginud.
Vahest oli see tõesti tartlane Artur, kelle järgi Arvo Valton kirjutas oma novelli „Üks tund võitleva ateistiga“?
Betti Alveri
küttepuud
Poetess Betti Alver kannatas 1940. aastail stalinistlike repressioonide all nagu paljud teisedki. Enamik kirjanike liidust välja visatuid üritas uue võimu silmis taas vastuvõetavaks saada. Selle nimel kirjutati ennastsalgavalt truualamlikku loba, tõlgiti režiimi ülistavaid nõukogude autorite teoseid ja tümitati kaaskirjanikke.
Betti Alveri loomus silmakirjalikkust ei lubanud. Pärast abikaasa poeet Heiti Talviku arreteerimist elas Alver vaeselt ja püüdis vähem silma torgata. Marksismi-leninismi õhtuülikoolis käimisest ta siiski keelduda ei julgenud. Küsimus võis olla vabaduses või isegi elus. Kuid hoolimata paljudest päris meelitavatest ettepanekutest hakata kirjutama „päevakajaliselt“, ei avaldanud poetess ridagi. Pargi tänaval seadis ta ühe tuttava keldris sisse silmatorkamatu elamise ja tegi aeg-ajalt tõlketöid. Tühi rahakott ja külm tuba olid tema argipäev.
Kord lubas üks naine Alverile tasuta küttepuid tuua. Päev enne lubatud heategu külastas ta Alverit jälle ja palus, et endine arbuja kirjutaks tema töölisest mehele õhtukooli jaoks kirjandi. Alver lubas seda teha. Öösel hakkas süüme teda aga piinama. Kirjand olnuks esiteks pettus ja teiseks pidanuks ülistama seda võimu, mis oli võtnud Eestilt iseseisvuse, kultuurilt vabaduse ja Betti Alverilt abikaasa.
Hommikul kell kuus koputas poetess puudega varustaja uksele ja ütles lühidalt, et sai juba mujalt puid.
„Oh kui kerge oli mul pärast seda koju tulla…“ tõdes ta juhtumist aastakümneid hiljem Aili Pajule rääkides.
Walter Andersoni
soditud uks
Rahvaluuleteadlane ja Tartu ülikooli professor Walter Anderson tulnud kord hilisõhtul külast koju. Mis tahes põhjusel oli keegi kuri inimene kirjutanud tema korteriuksele suurelt SITARATAS.
Professor, võrdleva keeleteadlase Minskis sündinud ja vene keeles koolitatud poeg, käitus nagu suur teadlane ikka. Selmet solvuda ja vahest isegi politsei kutsuda, kordas ta kirjutatut mitu korda ja ruttas siis tuppa Wiedemanni sõnaraamatust sõna päritolu ja tähendusvarjundeid uurima.
Lugu sai Tartus teatavaks sellepärast, et kella kolme paiku öösel ajas Anderson üles oma naisüliõpilasest üürilise ja ütles särasilmi:
„Minu ukse peale on kirjutatud väga huvitav sõna sitaratas. Kas teie teate eesti keeles veel mõnda sellise tähendusega väljendit?“
Ants Antsoni
magustoit
1969 oli kiiruisutamise maailmameister olümpiavõitja Ants Antson väga heas vormis. Treenerid ihkasid veelgi paremat ja mitte ainult Antsonilt, vaid kogu kiiruisutamise treeningrühmalt. Treeningutel andis igaüks maksimumi, aga taastumine läks aeglaselt, intensiivne hommik kurnas sportlased ära ja pärast lõunat saagisid mehed jääd väga loiult.
Koondise arst Saveli Mõšalov uuris pingsalt vereproove ja tuvastas probleemi põhjuse. Olümpiakandidaatide veres polnud lõunaks enam hapnikku. Hakati otsima moodust vere hapnikusisaldust tõsta.
Veidi aru pidanud, lasi Mõšalov konstrueerida suletud mikseri. Õhk pumbati anumast välja ja asemele lasti hapnik. Siis pandi nõusse mannakreemialus ja klopiti see hapnikuga vahule. Lõunaks sõi iga sportlane kaks portsjonit uut desserti. Toit osutus väga maitsvaks.
Kohe võeti ka vereproovid. Hapnikuga oli kõik korras.
Vaevalt on mõni teine eestlane peale Antsoni nii peent desserti nautinud.
Paul Ariste
ja Pärsia vaiba saladus
Gustav Suits polnud mitte ainult Noor-Eesti ühenduse ideoloog ja särav poeet. Iseseisvusajal sai temast eestikeelse ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo professor. Õppejõuna oli ta range, kuid sõbralik. Eksameid võttis Suits vastu, kulutades ühele üliõpilasele ühe päeva. Päeva keskel viis professor tudengi enda kulul restorani lõunat sööma. Kas just sellepärast, aga Suits oli noorte hulgas väga populaarne.
Vahemaa professori ja üliõpilase vahel oli tollal tegelikult kosmiline. Seepärast oli hiiglasuur au, kui Suits ühel ilusal päeval oma üliõpilased koju külla kutsus. Teiste seas sai lahke kutse osaliseks ka filoloogiatudeng Paul Berg, hilisema nimega Ariste.
Üheskoos kulges akadeemiline noorus Suitsude Vallikraavi tänava majja.
